Eks ma minivormis peegeldan siis Ramloffile vastu...
Suvi, sümboolne puhkuste ja vaheaegade periood, igavus (õigemini muutumatus). Niikaua, kuniks jätkub värskendavat vihma ja loodus ei hakka ülekuumusest närbuma, võtan aega kui kevade pikendust. Hiljem ei aita ka vihmad enam. Olen tegelikult kahe aastaja kummalise perioodi austaja s.t kevad- ja sügispori aeg. Üks kui aimatav ärkamine, enne suurt ja karjuvat energialaksu. Teine nagu pühalik nukker epiloog, mis puhastab vaimu.
Suvi on aastaaegadest mind enim ühiskonna ja välitööde suhtes kaitsetuks muutev. Ühtäkki on kõikjal inimesed (ka meie maanurgas ronivad nad urgudest välja) ning kuidagi ei õnnestu kõrvale hiilida töödest, mis on mulle eluaeg tüütavad olnud, aga mida kodurahu huvides peab tegema. Ja krõbekuivus tähendab muidugi kastmist. Sõbrad teavad juba, mida ja kui palju mul siin on...irw. Lisaks ei lase päiksepillerkaar kuidagi rahulikult toas olla, nii tööde kui ka iseenda pärast. Lõppeks aga pole mujal jahutust loota kui kaevuvooliku all. Palavusega pole lootustki minust kätte saada, seda kübekestki vaimsust, mis ehk muidu kuskil virvendab.
Et suvi on selline paras takistus korralikuks lugemiseks-kirjutamiseks, siis niisama mõtlemiseks ta tegelikult sobib. Küpsetad ajus mingit romaani või novelli, isegi luulekogu ja mõtled mõnuga inspireerivale muutuste ajale, kui see taas saab välja paiskuda... Sellest need kiirustamised muidugi tekivad, aga teisiti pole ma kunagi osanud.
Tänu armsale kommentaarile (muusika all) leidis juba ammu sirgeks silutud tundmus kinnitust, et nii nagu ma luules kõike "valesti" teen, tuleb ka muusikas teha. Mul keski kalleim poriseb, et nii nagu mina muusikat teen, nii ei tehta (nagu ma ei teaks)! Olen sel määral oma kunagi saadud ja kogetud uiu vang, et valesti tegemisega suudan ma edasi liikuda, ükskõik kui palju või vähe. Nii kui ma proovin "päriselt" ja "õigetes" piirides teha, siis hakkan ma tammuma ringiratast. Ma naudin oma vigu ja kokkukõlamatust (n: suurelisust ning deklaratiivsust), sest see kinnitab mulle, et on mida parandada. Meeldib eneselegi eelkõige kuulata ja lugeda-kuulata tasakaalutuid (elementaaroskuste puudumisest ma ei räägi hetkel) s.t kummalisi autoreid.
Tõeliselt harmooniline looming on minu jaoks nagu suvi, õigemini põud -- lämmatav ja kõike peaaegu mõtlevat ollust minu sees soontesse trombidega sulgemas. Ma muutun sellise loominguga kokkupuutudes närviliseks nagu metsistunud kass või mõni tõeline metsloom, sest see on justkui ahistav tuba/ruum, kuhu ma olen lõksu sattunud, ning läheb raskeks mõista, kus on päästev mets/tänav... Need autorid kehastavad justkui türanniat, õigemini diktaatoreid endid: oleme loonud raudse korra ja te olete siin õnnelikud.
Nüüd mängulisest halast tõelusse: tegelikult on tore võidelda vahelduseks iseenese tahtetusele ka millegi muuga s.t teistmoodi kohustustega. Igav pole mul aga kummalisel kombel ammu olnud, sest isegi kui aju tühikäigul töötab, siis ikkagi ta töötab ning läbitöötamismaterjali puudumises saab süüdistada vaid ihulaiskust. Pealegi hakkab tööle sel puhul mingi fantaasiaks nimetatud olevus, kes topib igasugu kiiksuga pilte ja pildikesi mu mõtte´paraati. Aga, palun sügist!
Suvi, sümboolne puhkuste ja vaheaegade periood, igavus (õigemini muutumatus). Niikaua, kuniks jätkub värskendavat vihma ja loodus ei hakka ülekuumusest närbuma, võtan aega kui kevade pikendust. Hiljem ei aita ka vihmad enam. Olen tegelikult kahe aastaja kummalise perioodi austaja s.t kevad- ja sügispori aeg. Üks kui aimatav ärkamine, enne suurt ja karjuvat energialaksu. Teine nagu pühalik nukker epiloog, mis puhastab vaimu.
Suvi on aastaaegadest mind enim ühiskonna ja välitööde suhtes kaitsetuks muutev. Ühtäkki on kõikjal inimesed (ka meie maanurgas ronivad nad urgudest välja) ning kuidagi ei õnnestu kõrvale hiilida töödest, mis on mulle eluaeg tüütavad olnud, aga mida kodurahu huvides peab tegema. Ja krõbekuivus tähendab muidugi kastmist. Sõbrad teavad juba, mida ja kui palju mul siin on...irw. Lisaks ei lase päiksepillerkaar kuidagi rahulikult toas olla, nii tööde kui ka iseenda pärast. Lõppeks aga pole mujal jahutust loota kui kaevuvooliku all. Palavusega pole lootustki minust kätte saada, seda kübekestki vaimsust, mis ehk muidu kuskil virvendab.
Et suvi on selline paras takistus korralikuks lugemiseks-kirjutamiseks, siis niisama mõtlemiseks ta tegelikult sobib. Küpsetad ajus mingit romaani või novelli, isegi luulekogu ja mõtled mõnuga inspireerivale muutuste ajale, kui see taas saab välja paiskuda... Sellest need kiirustamised muidugi tekivad, aga teisiti pole ma kunagi osanud.
Tänu armsale kommentaarile (muusika all) leidis juba ammu sirgeks silutud tundmus kinnitust, et nii nagu ma luules kõike "valesti" teen, tuleb ka muusikas teha. Mul keski kalleim poriseb, et nii nagu mina muusikat teen, nii ei tehta (nagu ma ei teaks)! Olen sel määral oma kunagi saadud ja kogetud uiu vang, et valesti tegemisega suudan ma edasi liikuda, ükskõik kui palju või vähe. Nii kui ma proovin "päriselt" ja "õigetes" piirides teha, siis hakkan ma tammuma ringiratast. Ma naudin oma vigu ja kokkukõlamatust (n: suurelisust ning deklaratiivsust), sest see kinnitab mulle, et on mida parandada. Meeldib eneselegi eelkõige kuulata ja lugeda-kuulata tasakaalutuid (elementaaroskuste puudumisest ma ei räägi hetkel) s.t kummalisi autoreid.
Tõeliselt harmooniline looming on minu jaoks nagu suvi, õigemini põud -- lämmatav ja kõike peaaegu mõtlevat ollust minu sees soontesse trombidega sulgemas. Ma muutun sellise loominguga kokkupuutudes närviliseks nagu metsistunud kass või mõni tõeline metsloom, sest see on justkui ahistav tuba/ruum, kuhu ma olen lõksu sattunud, ning läheb raskeks mõista, kus on päästev mets/tänav... Need autorid kehastavad justkui türanniat, õigemini diktaatoreid endid: oleme loonud raudse korra ja te olete siin õnnelikud.
Nüüd mängulisest halast tõelusse: tegelikult on tore võidelda vahelduseks iseenese tahtetusele ka millegi muuga s.t teistmoodi kohustustega. Igav pole mul aga kummalisel kombel ammu olnud, sest isegi kui aju tühikäigul töötab, siis ikkagi ta töötab ning läbitöötamismaterjali puudumises saab süüdistada vaid ihulaiskust. Pealegi hakkab tööle sel puhul mingi fantaasiaks nimetatud olevus, kes topib igasugu kiiksuga pilte ja pildikesi mu mõtte´paraati. Aga, palun sügist!
0 comments:
Postitage kommentaar