EI ÕIGUSTA SÕNU, KÜLL REAKTSIOONI – MATVERE KAASUS

Lisan algse käratekitaja (muud lood s.t refereeringu ja juhtkirjad ja arvamused oskab vast iga inimene ise teineteist ja ennast kordavatest väljaannetest üles leida), mille leiab siit (http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=23d5b8d1-7a5f-4e84-9ee3-7e2c365971a6&open=four)

Millisena me näeme valdavat osa eesti meediast? Sisutühja meelelahutusena, kus puudub nii sarm kui jõud. Staaritootmist inimestest, kes oma andekuse tasemelt ei kõlbaks kivihunnikutki edasi-tagasi ümber laduma. Kirsiks trodile aga need haiglased pealkirjad, mis lisaks oma „upsitamistele“ ei vasta enam artikli sisule. Igal hommikul on võimalus saada piinlikkusega segatud naeruhoog, mida loetakse uudiseks, sõltumata väljaandest. Kui siis keegi arukam või sellest jamast tüdinum võtab nõuks ajakirjandust üldistavalt kritiseerida, siis kaitstakse end väitega, et aga mujal on ju olukord veel hullem ning meil siin ollakse üsna pehmekesed. Naabripoiss pissis pistiku pessa, meie siis ka, aga ainult ettevaatlikumalt, selle kõrvale seinale nimelt.

Tunnistan ausalt, et ma ei tea Matvere tegelikke põhjuseid, miks ta sellise needuse aastaaruandesse pani, aga sisimas võin ju oletada: küllap käkkis eelmise aasta aruande avalikustamine midagi ära, olgu siis isiklikus elus või ärilises plaanis. Või on vahepeal ilmunud lihtsalt mingeid ülalmainitud tunnustega lugusid meelelahutaja kohta. Hetkeks sähvatab, et äkki see oli kainelt kaalutletud lõuahaak, millest loodetigi skandaali, aga selleks tundub sõnastus liiga räige. Või tõesti jooksis kokku aastaaruande koostamise piin ja üldine vohav meediasaast.

Matvere on nii meelelahutaja kui ka „lihtsalt“ näitleja. Edukaks saamine mõlemal alal eeldab lisaks andele ja enesekehtestamisele ka meedia toetust. Ajakirjandus pöörab tähelepanu sellele, millele ta tahab. Võimalik, et üldse mitte isiku nendele omadustele, mis oleksid ka väärt tunnustust. Osaled mingis suurepärases rollis, annad endast maksimumi ja liigutad nii publiku kui kriitikute südant, aga avalikkusesse jõuab „uurimus“, kui palju maksis kostüüm või konkreetne butafooria, mida näitleja laval puudutas. Ja nõnda päevast-päeva...

Usutavam on muidugi, et Matvere sai haiget mingist kindlast juhtumusest ajakirjanduses, oli vihane ainult ühe „uuriva“ ajakirjaniku peale, ning reageeris üle. Põhjuse väljendada põlgust laialiulatuvalt-lahmivalt, aga andiski meelelahutust „toetava“ meediapildi üldine jälkus. Suurem osa inimesi ju ütleb vihasena asju, mida tegelikult ei mõtle või vähemalt nii räigelt ei mõtle ning seda mitte mõne institutsiooni või anonüümse massi kohta, vaid oma kõige lähematele inimestele. Sestap kaotabki minu jaoks konkreetse isiku puudumine needuses oma jõu.

Kurb on muidugi see, et küllap suurem osa meediast üritab nüüd põrmustada üht isikut, kes julges või kogemata sõnas nende vastu midagi niisama kujundlikult, kui ajakirjandus ise tavaliselt inimesi jalge alla tallab. Taotakse rusikate rinnale, nägemata põhjendatud kriitikat ja võtmata sellest õppust. Ma muidugi ei usu, et Matvere karjääril, nii meelelahutaja kui ka ärimehena, oleks kriips peal, sest meil ujuvad kundladki oma sitast välja ning jätkavad, ent pikka meelt läheb taltsutamatul mehel nüüd küll tarvis. Vabandamised või naljakspööramised teda enam ei päästa niiehknii.

Uuriva ajakirjanduse ülesanne pole aga kindlasti kadetsemine ja kiibitsemine suvalise inimese rahakotis, vaid ikka nendes, kus on ilmselgelt taga kuritegelik alge. Kõrvale kaldudes ühiskonnale kahjulike pahede avalikustamisest muutubki ajakirjanik lihtsalt nuhkivaks-kiibitsevaks latataraks. Tõesti pole tarvis teada palju keegi teenib kuniks ei selgu, et ta seda orjatöö või kahtlaste tehingutega saanud: aastaaruanne on eelkõige ju maksuametile mõeldud ning koostööst huvitatud partneritele taustauuringuks, mitte mingi skandaalikese üleskeeramiseks. Rääkimata omaette jampsist, kus üks ajakirjanik räägib miljonilisest käibest, mis polegi teab kui suur ühe ettevõtte kohta, samas teine juba miljonitulust väljavõetud dividendidena. Vähemalt niigi palju professionaalsust võiks ju ajakirjanikel olla, et nendesinastel asjadel vahet teha.

Mulle isiklikult meeldiks enim, kui tegu oleks teadliku aktiga ning Marko Matvere praegu kuskil pihku itsitab kogu seda suminat vaadates, sest see nulliks võimaluse, et tegu on lihtsalt mõtlematu ja mõnes mõttes rumala või matsliku inimesega. Pigem küünik kui lollpea. Samas niiehknii annab sellest juhtumist välja lugeda mõlemale osapoolele eluõppetundi, kuis mõtlematu sõna tegelikult haiget teeb. Ja haiget pole meie titekaka värvi meedia ammu saanud.

Oma mainet aga ei saa keegi muu parandada, kui ajakirjandus ise tehes küll lugusid eraelulistest seikadest nõndasamuti kui muudest asjadest, ent jäädes mõistlikkuse piiridesse. Pole tarvis kiskuda lugu inimese kohta „sõpradelt“, kui ta ei taha ise intervjuud anda, ega sellepeale veel solvunult kiljudes osundada. Pole ka tarvis omanikke või muu ilma meediat oma tegude õigustuseks tuua, sest meie elame siin riigis. Muidugi, ajakirjanik teeb oma tööd, aga kes on käskinud just SELLIST tööd teha?