Esseekoguna hea, romaanina kahtlane, arvab Jüri Kaldmaa raamatust Ivar Sild.
Jüri Kaldmaa
“Isa kasvab pojaks: poeedi kollaažromaan 1986–2005”
Eesti Keele Sihtasutus 2009. 287 lk.
Jüri Kaldmaa on salapärase kumu põhjal valmis saanud oma elutööga: kollaažromaaniga, mis sisaldab kriitikat ja ilukirjanduslikke pudemeid. Algatuseks tahaks protestida, et kui kollaaž, siis võiks
olla ka veidi rohkem segamisi-sulatamisi või nimetada väljastet teksti sellena, mis ta on – kriitikaraamat vahelugemistega. Ent autoril on õigus oma loomingut määratleda enda suva järgi. Nõnda peab arvustajagi lähtuma autori tahtest.
Kollaaž pole ju iseeneset midagi uut, aga eesti kirjanduses suhteliselt vähe kasutamist leidnud. Just eelmainit sulandamatus teeb autori järgimise raskeks. Aga olgu nii: meil on raamat Jüri Kaldmaalt, mille peategelane on Jüri Kaldmaa. Ei oska öelda, kuis päriselus, aga raamatukangelane on üsna kriitiline ja hirmuäratav mees. Ta näikse väga kindlalt teadvat, kuis asjad peavad olema, millal olid asjad hästi ja kuis need saaks taas heaks muuta.
Seega on Jüri mõttetegevuse väjenduseks arvustamine. Armu leiavad tema käes vähesed (nt Hannes Varblane, Gunnar Aarma, Külliki Saldre, Lembit Eelmäe). Enamus saab rooska, eelkõige tundub suur patune olevat Jaan Tätte, kelle lihtsakoelised ja müüvad tükid arvustajale rahu ei anna. Päriselt pole muidugi süüdi inimesed, vaid tegu on oma ilmapildi kuulutamisega.
Tema meelsuse kuulutamine sarnaneb paljuski Jeesuse jutlustamistega. Kas ehk mitte siit otsida kummastava pealkirja lähtekohta. Olnuna kord noor ja “rumal” literaat, kes enese arvates peaaegu jumal, on ta nüüdseks tulnud ilmikute keskele kannatama ja õpetussõnu jagama, püüab neid mõista, end lõpuks pühale kultuurialtarile ohvriks tuues? Siinjuures tuleb imetleda autori ausust: ta on üles märkinud ka variseride vastulaused tema kriitikale. Just sellised mahlasemad ja julgemad, mitte mingi salapobina.
Tegelikult on kurb tunnistada, et puhtalt romaani ja ilukirjanduse seisukohalt on peategelane veidi igav tüüp – karakter ei arene. Seisukohad, mis kaljukindlalt esinevad alguses on kinnitust leidnud ka lõpus. Põhimõttekindlus on hea asi, inimene peab lugu iseendast, ent antud tegelase puhul tundub see muutunud dogmaatiliseks jäikuseks, mis kuidagi ei taha arvestada maailmaga. Ent oletatav eeskuju, Jeesus, ometigi lubas inimestel olla nemad ise, vaid Jumala pidid nad oma südamesse laskma. Leppimist õpetas Jeesus, ent Jüri näikse lõppematut võitlust pidavat algusest lõpuni.
Kuna raamat kaldub mõtisklemise romaaniks, siis on loomulik, et kõnelejaga midagi eriti ei juhtugi, kui ehk üks Ülikooli episood romaani algusosas. Seega jääb hääl kaugeks ja võõraks, pisut ebainimlikuks. Küllap oleks tahtnud rohkem vihjeid, kuidas on kasvanud isast poeg. Ent ehk on autori õigus seegi, et peita oma loodu elu nii pisikestesse detailidesse, et esimeste lugemistega ei pruugigi mõista milline vahe on isal ja pojal. Küllap peab tõdema sedagi, et inimese elu kümne aasta jooksul on tavaliselt üsna hall ja argine ning elu ei väärigi väga esile toomist.
Milline on aga Jüri Kaldmaa jumal, selles raamatus vähemalt? Nii keeruliseks, kui ülesehitus siin jumala leidmise ka ajanud pole, siis ilmselgelt on selleks eesti kultuur. Kõigis oma erinevates avaldumisvormides kuulutab peategelane siin sõnumit: kui nõnda käitute, siis on jumal teile armuline. Kuldvasikatele ja kitšile pole kohta, populaarsus ja rahvale meeldimine on vaid saatana pettepilt. Jah, selline k ultuur nagu väga pikka aega eesti rahvas on harjunud nägema ja millise järgi suur osa vanemast põlvkonnast siiani igatsust tunneb.
Seega peaks ju leiduma kannatajas pisike alge suureks meeldimiseks. Jeesus omas ajas oli siiski revolutsionääriline tegelane. Tema seisukohad kõigutasid lõpuks tervet maailma, luues uued usundid ja ühe raames veel oi kui palju sekte. Ma kahtlen aga Jüri võimes muuta maailma või vähemalt eesti kultuurkonna käitumist, sest tema sõnumites pole midagi uudset ega võitluslikku. Konservatiivne kultuuritegemine ja tajumine on seni jäänud, jääb alati alles ning kindlasti tekib selle kõrvale ka üha ja üha uusi ning uuemaid suundi, millest mõned hääbuvad, mõned sulanduvad ja mõned jäävad jõulise joonena kultuuritahke ilmestama.
Minu kui arvustaja viga on see, et ma nii hirmsasti tahaks vaielda paljudes küsimustes Jüri Kaldmaa kujutatud Jüri Kaldmaaga, ent pole ju mõtet viirastusega jageleda. On ometigi väga kosutav ja lohutav lugeda, et idealistlik kirjanik pole kuhugi kadunud. Ent kui pöörata nüüd kriitika reaalsele rajale, siis tunnistagem, et tegu on ühe väga toreda kriitikuraamatuga, mille erinevaid osi seovad lõdvalt ilukirjanduslikud pudemed. Lugupeetud Jüri Kaldmaa, antud teos poleks sugugi igavam olnud, kui Te oleks teinud puhtalt essee- ja kriitikakogumiku, sest nendes ütlemistes on nõnda palju õiget kui ka ärritavat. Tekstid moodustavad omavahel hästi läbipõimunud terviku ning neis on piisavalt kujundeid ja värve. Ilukirjandusliku osa oleks võinud ootama jätta uut raamatut, sest ei tahaks uskuda, et nii vara on kellegi elutöö tehtud...
Jüri Kaldmaa
“Isa kasvab pojaks: poeedi kollaažromaan 1986–2005”
Eesti Keele Sihtasutus 2009. 287 lk.
Jüri Kaldmaa on salapärase kumu põhjal valmis saanud oma elutööga: kollaažromaaniga, mis sisaldab kriitikat ja ilukirjanduslikke pudemeid. Algatuseks tahaks protestida, et kui kollaaž, siis võiks
olla ka veidi rohkem segamisi-sulatamisi või nimetada väljastet teksti sellena, mis ta on – kriitikaraamat vahelugemistega. Ent autoril on õigus oma loomingut määratleda enda suva järgi. Nõnda peab arvustajagi lähtuma autori tahtest.
Kollaaž pole ju iseeneset midagi uut, aga eesti kirjanduses suhteliselt vähe kasutamist leidnud. Just eelmainit sulandamatus teeb autori järgimise raskeks. Aga olgu nii: meil on raamat Jüri Kaldmaalt, mille peategelane on Jüri Kaldmaa. Ei oska öelda, kuis päriselus, aga raamatukangelane on üsna kriitiline ja hirmuäratav mees. Ta näikse väga kindlalt teadvat, kuis asjad peavad olema, millal olid asjad hästi ja kuis need saaks taas heaks muuta.
Seega on Jüri mõttetegevuse väjenduseks arvustamine. Armu leiavad tema käes vähesed (nt Hannes Varblane, Gunnar Aarma, Külliki Saldre, Lembit Eelmäe). Enamus saab rooska, eelkõige tundub suur patune olevat Jaan Tätte, kelle lihtsakoelised ja müüvad tükid arvustajale rahu ei anna. Päriselt pole muidugi süüdi inimesed, vaid tegu on oma ilmapildi kuulutamisega.
Tema meelsuse kuulutamine sarnaneb paljuski Jeesuse jutlustamistega. Kas ehk mitte siit otsida kummastava pealkirja lähtekohta. Olnuna kord noor ja “rumal” literaat, kes enese arvates peaaegu jumal, on ta nüüdseks tulnud ilmikute keskele kannatama ja õpetussõnu jagama, püüab neid mõista, end lõpuks pühale kultuurialtarile ohvriks tuues? Siinjuures tuleb imetleda autori ausust: ta on üles märkinud ka variseride vastulaused tema kriitikale. Just sellised mahlasemad ja julgemad, mitte mingi salapobina.
Tegelikult on kurb tunnistada, et puhtalt romaani ja ilukirjanduse seisukohalt on peategelane veidi igav tüüp – karakter ei arene. Seisukohad, mis kaljukindlalt esinevad alguses on kinnitust leidnud ka lõpus. Põhimõttekindlus on hea asi, inimene peab lugu iseendast, ent antud tegelase puhul tundub see muutunud dogmaatiliseks jäikuseks, mis kuidagi ei taha arvestada maailmaga. Ent oletatav eeskuju, Jeesus, ometigi lubas inimestel olla nemad ise, vaid Jumala pidid nad oma südamesse laskma. Leppimist õpetas Jeesus, ent Jüri näikse lõppematut võitlust pidavat algusest lõpuni.
Kuna raamat kaldub mõtisklemise romaaniks, siis on loomulik, et kõnelejaga midagi eriti ei juhtugi, kui ehk üks Ülikooli episood romaani algusosas. Seega jääb hääl kaugeks ja võõraks, pisut ebainimlikuks. Küllap oleks tahtnud rohkem vihjeid, kuidas on kasvanud isast poeg. Ent ehk on autori õigus seegi, et peita oma loodu elu nii pisikestesse detailidesse, et esimeste lugemistega ei pruugigi mõista milline vahe on isal ja pojal. Küllap peab tõdema sedagi, et inimese elu kümne aasta jooksul on tavaliselt üsna hall ja argine ning elu ei väärigi väga esile toomist.
Milline on aga Jüri Kaldmaa jumal, selles raamatus vähemalt? Nii keeruliseks, kui ülesehitus siin jumala leidmise ka ajanud pole, siis ilmselgelt on selleks eesti kultuur. Kõigis oma erinevates avaldumisvormides kuulutab peategelane siin sõnumit: kui nõnda käitute, siis on jumal teile armuline. Kuldvasikatele ja kitšile pole kohta, populaarsus ja rahvale meeldimine on vaid saatana pettepilt. Jah, selline k ultuur nagu väga pikka aega eesti rahvas on harjunud nägema ja millise järgi suur osa vanemast põlvkonnast siiani igatsust tunneb.
Seega peaks ju leiduma kannatajas pisike alge suureks meeldimiseks. Jeesus omas ajas oli siiski revolutsionääriline tegelane. Tema seisukohad kõigutasid lõpuks tervet maailma, luues uued usundid ja ühe raames veel oi kui palju sekte. Ma kahtlen aga Jüri võimes muuta maailma või vähemalt eesti kultuurkonna käitumist, sest tema sõnumites pole midagi uudset ega võitluslikku. Konservatiivne kultuuritegemine ja tajumine on seni jäänud, jääb alati alles ning kindlasti tekib selle kõrvale ka üha ja üha uusi ning uuemaid suundi, millest mõned hääbuvad, mõned sulanduvad ja mõned jäävad jõulise joonena kultuuritahke ilmestama.
Minu kui arvustaja viga on see, et ma nii hirmsasti tahaks vaielda paljudes küsimustes Jüri Kaldmaa kujutatud Jüri Kaldmaaga, ent pole ju mõtet viirastusega jageleda. On ometigi väga kosutav ja lohutav lugeda, et idealistlik kirjanik pole kuhugi kadunud. Ent kui pöörata nüüd kriitika reaalsele rajale, siis tunnistagem, et tegu on ühe väga toreda kriitikuraamatuga, mille erinevaid osi seovad lõdvalt ilukirjanduslikud pudemed. Lugupeetud Jüri Kaldmaa, antud teos poleks sugugi igavam olnud, kui Te oleks teinud puhtalt essee- ja kriitikakogumiku, sest nendes ütlemistes on nõnda palju õiget kui ka ärritavat. Tekstid moodustavad omavahel hästi läbipõimunud terviku ning neis on piisavalt kujundeid ja värve. Ilukirjandusliku osa oleks võinud ootama jätta uut raamatut, sest ei tahaks uskuda, et nii vara on kellegi elutöö tehtud...
0 comments:
Postitage kommentaar