Üsna elementaarsel tasandil on löönud meis välja ameerikaihaluse madalaim kirg, läbi klatši ja glamuuri. Presidendiproua sõnavõttude tõe- või tarkuseväärtust pole mina õige inimene lahkama. Mulle meeldib tunnustada tema julgust n.ö normaalse inimesena oma seisukohti välja ütleda, emotsionaalselt, kohati ühekülgselt ja lihtsustatult, ent õigete loosungite lõppsõnaga. Lihtne positsioonile sattunud inimene avaldab arvamust.
Teadupärast on meil kõigil lubatud arvata midagi millestki. Ka mõne firma toodangust ja rahaahnusest. Aga firma nõuab vabandust arvajalt, ehkki midagi otseselt valesti pole öeldud (seega suurfirmadele pole sõnavabadust tarvis...), sest ütlejaks oli ju ometigi presidendiproua. Selle esindusameti küljeluu, kes ise peaks kvalifitseeruma reakodanikuks. Ilmselgelt lööb tema juures välja meie ühiskonda iseloomustav suhtumine, kui perekonnas kellelgi läheb hästi, siis võivad selle liikmedki tunnetada ja uskuda oma tähtsuse ja asetuse kasvu.
Enamasti pole sest hullu midagi, sest tavalise või ka keskmisest edukama perekonna igapäevaseid sõnavõtte ei jälgi pulliritsikad oma liitsilmadega ning ei kipu härjakopsudel üle maavalla pasundama. Noh, kui juhtubki, et võetakse mõne tähtsama isiku kaasa sõnavõtt meediasse, siis eriti ei viitsita sellega tegeleda.
Mida siis näitab meie ajakirjanduse püüe rebida lõhki meie presidendi perekond? Eks ikka seda, et meiegi siin ihkame kennedite dünastia laadset glamuuri ja sära. Esimene skandaal oli ju Evelin Ilvese kleit, aga mitte Toomas Hendrik Ilvese mõni sõnavõtt või tehing. Küll õhatakse nii ja teisiti: et proua Meri oli selline-selline ja proua Rüütel teistmoodi, aga ikkagi väärikad eesti emandad. Proua Ilves pole ju üldse veel nii väga väärikas eas, eriti tänases säilitusainetega nooruse- ja tervisetoodete ajastul. Võimalik, et talle isiksusena ei sobigi selline asi ning samas ei saa keegi ju ometi sundida teda olema mingi institutsiooni vahanukk. Ta on lihtsalt ühe mehe, kes juhuslikult on vabariigi president, abikaasa, mitte midagi enamat. Ta ei ole ametlikult ju president number kaks või miskit...
Ent otse loomulikult viskab sellepeale küünilist huumorit Delfi, kelle juhtkirjad on viimast otsa üsna tihti kahtlase väärtusega s.t delfaritele suunatudki, kes oma viimases juhtkirjas nõuab presidendiproua tagasiastumist. Niipalju siis pereväärtustes hoidmisest, ikka propageerime lahutust ja puha...irw
Meie esindusinstitutsioon ehk hr. president peab tõesti olema selline ja mahlaveemulline, aga pole kuskilt lugeda olnud, et tema abikaasa oleks seadusega kuidagi kohustatud olema president. Milleks püüda kiskuda mingit ameerikalikku meediapreskut meie suhteliselt tagasihoidliku ameti peale?
Pole tarvis kujundada abikaasa seisusest arvamusliidri rolli ning jäävad olemata ka olematud skandaalikesed. Väga täpne olles, oleks tore kui üldse meil ei üritataks igast asjast skandaali teha, ent eelkõige antud olukorras võiks ju meedia ise aidata kaasa presidendi ameti amerikaniseerumisele s.t hoidagi ta glamuurne ja õilis ning selekteerida välja ilmselged fopaad ning neid mitte toppida lehte. Kisendamisest ühe naisterahva peale pole kasu, sest tema pole kohustatud meie totraid unistusi täitma, tema peab seisma oma mehe kõrval nii, kuis oskab ja küllap mees temagi kõrval.
Teadupärast on meil kõigil lubatud arvata midagi millestki. Ka mõne firma toodangust ja rahaahnusest. Aga firma nõuab vabandust arvajalt, ehkki midagi otseselt valesti pole öeldud (seega suurfirmadele pole sõnavabadust tarvis...), sest ütlejaks oli ju ometigi presidendiproua. Selle esindusameti küljeluu, kes ise peaks kvalifitseeruma reakodanikuks. Ilmselgelt lööb tema juures välja meie ühiskonda iseloomustav suhtumine, kui perekonnas kellelgi läheb hästi, siis võivad selle liikmedki tunnetada ja uskuda oma tähtsuse ja asetuse kasvu.
Enamasti pole sest hullu midagi, sest tavalise või ka keskmisest edukama perekonna igapäevaseid sõnavõtte ei jälgi pulliritsikad oma liitsilmadega ning ei kipu härjakopsudel üle maavalla pasundama. Noh, kui juhtubki, et võetakse mõne tähtsama isiku kaasa sõnavõtt meediasse, siis eriti ei viitsita sellega tegeleda.
Mida siis näitab meie ajakirjanduse püüe rebida lõhki meie presidendi perekond? Eks ikka seda, et meiegi siin ihkame kennedite dünastia laadset glamuuri ja sära. Esimene skandaal oli ju Evelin Ilvese kleit, aga mitte Toomas Hendrik Ilvese mõni sõnavõtt või tehing. Küll õhatakse nii ja teisiti: et proua Meri oli selline-selline ja proua Rüütel teistmoodi, aga ikkagi väärikad eesti emandad. Proua Ilves pole ju üldse veel nii väga väärikas eas, eriti tänases säilitusainetega nooruse- ja tervisetoodete ajastul. Võimalik, et talle isiksusena ei sobigi selline asi ning samas ei saa keegi ju ometi sundida teda olema mingi institutsiooni vahanukk. Ta on lihtsalt ühe mehe, kes juhuslikult on vabariigi president, abikaasa, mitte midagi enamat. Ta ei ole ametlikult ju president number kaks või miskit...
Ent otse loomulikult viskab sellepeale küünilist huumorit Delfi, kelle juhtkirjad on viimast otsa üsna tihti kahtlase väärtusega s.t delfaritele suunatudki, kes oma viimases juhtkirjas nõuab presidendiproua tagasiastumist. Niipalju siis pereväärtustes hoidmisest, ikka propageerime lahutust ja puha...irw
Meie esindusinstitutsioon ehk hr. president peab tõesti olema selline ja mahlaveemulline, aga pole kuskilt lugeda olnud, et tema abikaasa oleks seadusega kuidagi kohustatud olema president. Milleks püüda kiskuda mingit ameerikalikku meediapreskut meie suhteliselt tagasihoidliku ameti peale?
Pole tarvis kujundada abikaasa seisusest arvamusliidri rolli ning jäävad olemata ka olematud skandaalikesed. Väga täpne olles, oleks tore kui üldse meil ei üritataks igast asjast skandaali teha, ent eelkõige antud olukorras võiks ju meedia ise aidata kaasa presidendi ameti amerikaniseerumisele s.t hoidagi ta glamuurne ja õilis ning selekteerida välja ilmselged fopaad ning neid mitte toppida lehte. Kisendamisest ühe naisterahva peale pole kasu, sest tema pole kohustatud meie totraid unistusi täitma, tema peab seisma oma mehe kõrval nii, kuis oskab ja küllap mees temagi kõrval.
0 comments:
Postitage kommentaar