Ly Lestbergi ja Rauno Thomas Mossi näitus „Polyreality“ galeriis Vaal, suletud 29.09.09.
Ehkki sain kutse avamisele, siis tegelikkuses polnud aega minna, ent avamispäeva õhtul AK-uudiseid vaadates teadsin, et ma pean selle näituse ära nägema. Eks sulgemise päev ole natuke sarnanegi, pidulikum ja melanhoolsemgi. Lisaks õnnestus ka üks autoritest galeriist leida. Kui kohustuslik julgustusvein kõrvale jätta, siis ilma ei jäänud millestki, kuna rahvahulka lävimiseks ma niiehknii eriti ei armasta.
Galeriisse sisenedes võtsid kõigepealt vastu Lestbergi suured fotod. Värviküllased, veidi kunstlikud ja säraga ülekülvatud. Ilmselgelt vihjates taotlusele muutuda jäädvustusest maaliks. Seda eelkõige saturationi (kasutan iseloomustuseks termineid, mida tean Adobe Photoshopist, kuna ei tea niiehknii täpseid eestikeelseid vasteid, siinkohal olen näinud kasutatavat saturatsiooni, aga vähemalt fototöötlusprogrammi kasutajad saavad nõnda vast täpsema info) elik värvide võimenduse tõttu. Tabatud hetked on üsna argised, inimesed rongis (kupees), külamees aia ääres jms. Oleks Lestberg jätnud kõik vaid kalgi objektiivi otsustada, siis oleks saanud üsna juhusliku ja argise dokumentalistika. Samas on aduda, et kunstnikule on poseeritud.
Lestbergi fotode vahele on põimitud mõned Mossi coverid neist s.t maalid. Tagasihoidlikus värvigammas ja väikesed nagu üldjuhul fotod ju on... Omamoodi huvitava detailina jäi meelde, kuis paaris kohas on Moss muutnud originaalil olija naeratust, rongisolija muigest oli saanud hobunaer ja kultuurimajas viibiva naisterahva omast pigem selline viltune ja püüdlik irve...
Mossi muud teosed asusid galerii ülemises osas n.ö rõdul, kuhu ka paar Ly fotot seltsiks eksinud. Rauno maalid olid sealgi väikseformaadilised ja tagasihoidlikud. Värvidest kasutuses papi pruun taust, valkjasbeež ja varjuhall. Pildistatuks-maalituks osutus keegi Tony (Capucci), kes enamasti oleskles erootilistes poosides üksi ning vaid paaril pildil oli ka detail tema partnerist ja ühel ka mõlemad portreteeritud. Peab tunnistama, et kui Ly oli üritanud fototehnikat maalitehnikale lähendada, siis Rauno maalitehnikat fotokunstiga siduda...
Nende kahe, ülemise ja alumise, pildirea mõjul saabki selgeks üks võimalikke ja lihtsamaid näituse kontseptsioone: pole vahet kasutatavas tehnikas, kui elamus on suudetud edasi anda. Teine kontsept, mis on ka meedias laiemalt käsitlust leidnud on flirt kollase meediaga, seda eelkõige Lestbergi juures leituna, kuna näitusesaali postide küljes oli kaheksa klassikalist meelelahutus vm. ala tähtede fotot.
Lisaks maalilikuks muutmisele on lihtne ja adutav Ly tahe edasianda iga inimese võimalust olla staar, vähemalt digitaliseeritud pildi abil. Kui ikka rõõmsalt keerata peale diffuse glow´d (pihustatud sära?), siis muutub ka kõige lihtsam mats glamuuripedeks.... Ilma võimendet särata, oleks võinud hetkiti isegi Ly fotosid segi ajada täpseimate hüpperrealistlike maalidega. Lestberg mängis-mängib seega kuulsuse ja glamuuri suhtelisusega ning tehniliste võimalustega, jättes õhku küsimuse, et kui reealne või tarvilik seesinane fame ja sull ikkagi on.
Rauno Thomas Moss näikse kasutavat vastassuunalist teed, kuna on maalinud fotoformaadis erootilisi pilte. Kuid nende maalide puhul kipub kohe meenuma seepia tonaalsus fotokunstis. Sarnased varjud ja varjundid, ning üldjuhul meetri kauguselt juba adumatud pintslitõmbed. Teine kahtlus või seletus tekkis, et kui juba Lestbergi fotosid on kaverdatud, siis võivad needki pildid olla ülemängitud fotod hoopis. Ma tõesti ei tea, ega hakka uurima, kes on seesinane Tony neil piltidel, kuid näikse, et pildid oleks justkui mõnelt homoporno või –erootika veebiküljelt maha astunud, ainult et päris pintsliga „õilistatud“. Ning tuues nõnda nähtavale ehk selle, et kui pornotööstus pingutaks, siis saaks vaevata eksponeerida tugevat ja kunstilist aktifotot.
Kokkuvõttes: mõlemad autorid tõstavad üht ühiskondlikku nähtust muule tasandile, andes mõista, et need tasandid eksisteerivad kõrvuti: staar lihtsas inimeses ja kunst pornostaaris. Mõlemad mängivad teadlikult tehnilise teostuse ja pildi formaadiga: foto maaligammasse ja maali suuruseks; foto reaalselt ümbermaalituks ja seesinane maal foto suuruseks. Küllap on veel mitmeid tasandeid, mida ma isegi ei oska sõnadesse ümber panna, sestap panen siia ka lingid, mida autorid ise ja kriitikud näitusest arvavad.
Vaala pressiteade: http://www.vaal.ee/est/article_id-1130
Jaan Elken Eesti Ekspressis: http://www.ekspress.ee/2009/09/19/areen/45208-tegelikkus-kuubis--moss-ja-lestberg-vaalas
Alar Pingi blogis paar pilti: http://alarpink.blogspot.com/2009/09/ly-lestberg-ja-rauno-thomas-moss.html
Ja kindlasti on kuskil veel infot...
Ehkki sain kutse avamisele, siis tegelikkuses polnud aega minna, ent avamispäeva õhtul AK-uudiseid vaadates teadsin, et ma pean selle näituse ära nägema. Eks sulgemise päev ole natuke sarnanegi, pidulikum ja melanhoolsemgi. Lisaks õnnestus ka üks autoritest galeriist leida. Kui kohustuslik julgustusvein kõrvale jätta, siis ilma ei jäänud millestki, kuna rahvahulka lävimiseks ma niiehknii eriti ei armasta.
Galeriisse sisenedes võtsid kõigepealt vastu Lestbergi suured fotod. Värviküllased, veidi kunstlikud ja säraga ülekülvatud. Ilmselgelt vihjates taotlusele muutuda jäädvustusest maaliks. Seda eelkõige saturationi (kasutan iseloomustuseks termineid, mida tean Adobe Photoshopist, kuna ei tea niiehknii täpseid eestikeelseid vasteid, siinkohal olen näinud kasutatavat saturatsiooni, aga vähemalt fototöötlusprogrammi kasutajad saavad nõnda vast täpsema info) elik värvide võimenduse tõttu. Tabatud hetked on üsna argised, inimesed rongis (kupees), külamees aia ääres jms. Oleks Lestberg jätnud kõik vaid kalgi objektiivi otsustada, siis oleks saanud üsna juhusliku ja argise dokumentalistika. Samas on aduda, et kunstnikule on poseeritud.
Lestbergi fotode vahele on põimitud mõned Mossi coverid neist s.t maalid. Tagasihoidlikus värvigammas ja väikesed nagu üldjuhul fotod ju on... Omamoodi huvitava detailina jäi meelde, kuis paaris kohas on Moss muutnud originaalil olija naeratust, rongisolija muigest oli saanud hobunaer ja kultuurimajas viibiva naisterahva omast pigem selline viltune ja püüdlik irve...
Mossi muud teosed asusid galerii ülemises osas n.ö rõdul, kuhu ka paar Ly fotot seltsiks eksinud. Rauno maalid olid sealgi väikseformaadilised ja tagasihoidlikud. Värvidest kasutuses papi pruun taust, valkjasbeež ja varjuhall. Pildistatuks-maalituks osutus keegi Tony (Capucci), kes enamasti oleskles erootilistes poosides üksi ning vaid paaril pildil oli ka detail tema partnerist ja ühel ka mõlemad portreteeritud. Peab tunnistama, et kui Ly oli üritanud fototehnikat maalitehnikale lähendada, siis Rauno maalitehnikat fotokunstiga siduda...
Nende kahe, ülemise ja alumise, pildirea mõjul saabki selgeks üks võimalikke ja lihtsamaid näituse kontseptsioone: pole vahet kasutatavas tehnikas, kui elamus on suudetud edasi anda. Teine kontsept, mis on ka meedias laiemalt käsitlust leidnud on flirt kollase meediaga, seda eelkõige Lestbergi juures leituna, kuna näitusesaali postide küljes oli kaheksa klassikalist meelelahutus vm. ala tähtede fotot.
Lisaks maalilikuks muutmisele on lihtne ja adutav Ly tahe edasianda iga inimese võimalust olla staar, vähemalt digitaliseeritud pildi abil. Kui ikka rõõmsalt keerata peale diffuse glow´d (pihustatud sära?), siis muutub ka kõige lihtsam mats glamuuripedeks.... Ilma võimendet särata, oleks võinud hetkiti isegi Ly fotosid segi ajada täpseimate hüpperrealistlike maalidega. Lestberg mängis-mängib seega kuulsuse ja glamuuri suhtelisusega ning tehniliste võimalustega, jättes õhku küsimuse, et kui reealne või tarvilik seesinane fame ja sull ikkagi on.
Rauno Thomas Moss näikse kasutavat vastassuunalist teed, kuna on maalinud fotoformaadis erootilisi pilte. Kuid nende maalide puhul kipub kohe meenuma seepia tonaalsus fotokunstis. Sarnased varjud ja varjundid, ning üldjuhul meetri kauguselt juba adumatud pintslitõmbed. Teine kahtlus või seletus tekkis, et kui juba Lestbergi fotosid on kaverdatud, siis võivad needki pildid olla ülemängitud fotod hoopis. Ma tõesti ei tea, ega hakka uurima, kes on seesinane Tony neil piltidel, kuid näikse, et pildid oleks justkui mõnelt homoporno või –erootika veebiküljelt maha astunud, ainult et päris pintsliga „õilistatud“. Ning tuues nõnda nähtavale ehk selle, et kui pornotööstus pingutaks, siis saaks vaevata eksponeerida tugevat ja kunstilist aktifotot.
Kokkuvõttes: mõlemad autorid tõstavad üht ühiskondlikku nähtust muule tasandile, andes mõista, et need tasandid eksisteerivad kõrvuti: staar lihtsas inimeses ja kunst pornostaaris. Mõlemad mängivad teadlikult tehnilise teostuse ja pildi formaadiga: foto maaligammasse ja maali suuruseks; foto reaalselt ümbermaalituks ja seesinane maal foto suuruseks. Küllap on veel mitmeid tasandeid, mida ma isegi ei oska sõnadesse ümber panna, sestap panen siia ka lingid, mida autorid ise ja kriitikud näitusest arvavad.
Vaala pressiteade: http://www.vaal.ee/est/article_id-1130
Jaan Elken Eesti Ekspressis: http://www.ekspress.ee/2009/09/19/areen/45208-tegelikkus-kuubis--moss-ja-lestberg-vaalas
Alar Pingi blogis paar pilti: http://alarpink.blogspot.com/2009/09/ly-lestberg-ja-rauno-thomas-moss.html
Ja kindlasti on kuskil veel infot...
0 comments:
Postitage kommentaar