091030-1741

vaikselt lasen alla käed
kustunud alandlikkus ei aita enam maapinna sügavustest
on jäädavalt ühinenud vihmaussi soolestikku läbinuga
äraütlemata mõnusad viivud kerkivad ilmast
mõned kuskilt ajust
memod või müüdid
kunagisest kuldsest lapsest
kaduvkaunist õilsusest

rohkelt parkundpruuni
jookseb sisima silma ees
olgu need pealinna vihmased
öised tänavad
või nooruki kange tee

vahel sekka viskab säravkollast
leegijõudu taevakaarelt
üksiolemise hetked looduse või loomusega
loomusest sai arg luuleloom
hädine ja ravimatult haige
kui ka ütelda midagi ei taha
pildid raputavad ärkvele

neis pole muud kui tulnukate invasioon
tontide taastulemine ja deemonite elu
liiga palju popkultuurilist teadvustamatust
kobrutab saastat mere vahuna
immitseb mürgitat soolauka ligeda veena
ei enam sõida pronksmeeste laevad
ei enam saa taguda rauast mõõku

vaikselt lasen käed alla
mööda kellegi ihu
ma ei vaevu ütlema et sina sina sina
lihtsalt lasen käed alla
hedonistlik
häbitu
kaduvkaunis on ihustunud sinus
alatu ahnus ihastunud minus