Eellooke
Lolo on üks töökas olevus, kes ei näe peale kodu ja töö suurt midagi s.t teekond hommikul põldude vahel depressiivsesse väikelinna ja õhtul tagasi. Sestap on tema nädalavahetuse ajaveetmisvormiks kaugeid paiku võrgust leida ning unistada, kuis neis võiks olla. Sel aastal juhtus pisuke ime, et puhkus jõudis päriselt kätte ning Lolo otsustaski reisile minna. Vaatas soodsaid lendamise hindu ning avastas, et tuleb minna Milanosse, häbiväärselt odav tiivasirutuse ja magala hind sai kokku, ja ikkagi kuulus linn ka...
Lolo pole aastaid ilma Pepeta kuskil käinud, sestap askeldada tuli koos. Lolo uuris Milano kohta välja metroosüsteemi ning kavandas lennukite vahele igasugused bussid-rongid, Pepe avastas google-mapi suurepärase sihtpunkti määramise süsteemi ning otsis üles pea kõik turismiobjektid ning muidugi ka pidukohad nendesugustele. Plaan sai järgmine: Külakesest rattaga väikelinna, rattad kaardimoori juurde, väikelinnast rongiga pealinna, pealinnast bussiga lõunanaabrite pealinna, sealt lennukiga moepealinna, selle lennujaamast bussiga linnasüdame raudteejaama, kust jala kõmpida hotelli; edasi viis päeva tuiamist-tuterdamist linnapeal, mille juurde kuulub ööelu; hotellist raudteejaama, bussiga lennujaama, sealt meie põhjanaabrite suuruselt teise linna, kust rongiga nende pealinna, laevaga nende pealinnast meie pealinna, sealt rongiga väikelinna, rattad kaardimoori juurest kätte nõutada ning lõpuks armsasse kodukesse vändata.
Reis algab
Kohvrid-kotid olid hommikuks pakitud ja kodu enam-vähem korda sätitud. Pärast kümneid kordi nimekirja ülevaatamist ja närveldamist istusidki kääbikulaadsed raudhobudele ning läksid läbi lume kaugusesse. Kodumaja vaatas nukrutsedes neile järele. Pealinna jõuti suurema siblimiseta ning bussi peale ka. Siis selgus, et teeolude ja muude asjade pärast ei jõuagi plaanitud ajaks lennujaama... Oh, seda närveldamist ja kädistamist... Lennujaama marsa oli siiski olemas ning reisilised jõudsid enam-vähem õigeks ajaks kohale, ajavaruga oli neil ikka kõik plaanitud. Kohvitades ja küpsist näsides polnud väga vigagi, ses paigas, kuni valjuhääldi krõbisev-kajav hääl teatas, et raudlind moepealinna jääb pea kaks tundi hiljaks. Korrapealt muutus Lolo ja Pepe tuju kurvaks ja murelikuks. Kuidas nüüd ikka sealt pagana Milano lennujaamast minema saada, plaanitud kolm bussiaega said seks ajaks justkui läbi. Kui meel murelik siis ihu väsinud ning kääbikulaadsed muutusid suisa pahurateks. Ümber siblivad itaalia noored kurtsid veel üllatusliku lume üle, mistõttu nende sõbrad olid eelmisel päeval jumal teab kuhu suunatud s.t pidid igavese tiiruga minema...
Lennuk oli nagu odav lennuk ikka, istmed liikumatud ja jalasirutusruum väike. Stjuuardessid ja stjuuardid viisakad, ent näost peegeldumas pikad tööpäevad ning väike palk. Lolo ja Pepe lõbustasid end pealetükkiva une vastu võltssuitsude suitsetamisega. Seebimaitse suus oli küll veider, aga vähemalt sai harjumuspäraseid liigutusi rahustuseks teha. Teekond oli päris raputav, kohati tundus Pepele, et polegi vahet, kas sõita nende auklikul külateel või õhus. Nõnda oli Lolo ja Pepe aplaus pärast maandumist täitsa siiras. Kiirustades ja sahmides saadi lennukist välja ja oma kohvrikegi lindilt kätte, nüüd aeti nokad õieli, et kas on ja kus see diiselmootoriga plekkirst, mis lõpuks moepealinna kohale viib. Oli olemas koos rõõmsalt hõikleva juhiga ning reisiliste tuju muutus paremaks. Lolo säutsus rõõmsalt midagi, et ikka on euroopa tõesti...
Raudteejaamast (Milano Centrale) hakati siis prinditud google-kaardiga usinasti tänavanurki otsima ja silte lugema. Et kaart ja kohaleidmine oli Pepe käes, siis rehmas ta vahepeal üsna tigedasti Lolo poole, kes kuidagi ei suutnud kontrolli käest anda ning üritas tänitades seletada, mida teha, olles ise ummisjalu kuhugi tormanud. No ei olnud õige piazza. Lolol sähvatas, et see polnudki üldse ju jaamaesine, kust ta minema tormas Pepe hädaldades kannul, et tänavanimesid ei jõua lugeda. Nüüd leidsid nad oma Piazza Ducca d'Aosta üles ja Pepe võttis juhtimise uuesti enda kätte ignoreerides kohvrit vedava Lolo kõhklusi ja kahtlusi. Pepe oli oma tänavanurgad leidnud ning enam ei kõigutanuks teda ka vanakurja kavalad trikid. Nõnda nad astusid läbi sulava lumelörtsi ja tibutava vihma oma piazza poole, kus ootas soe voodi...
Lolo on üks töökas olevus, kes ei näe peale kodu ja töö suurt midagi s.t teekond hommikul põldude vahel depressiivsesse väikelinna ja õhtul tagasi. Sestap on tema nädalavahetuse ajaveetmisvormiks kaugeid paiku võrgust leida ning unistada, kuis neis võiks olla. Sel aastal juhtus pisuke ime, et puhkus jõudis päriselt kätte ning Lolo otsustaski reisile minna. Vaatas soodsaid lendamise hindu ning avastas, et tuleb minna Milanosse, häbiväärselt odav tiivasirutuse ja magala hind sai kokku, ja ikkagi kuulus linn ka...
Lolo pole aastaid ilma Pepeta kuskil käinud, sestap askeldada tuli koos. Lolo uuris Milano kohta välja metroosüsteemi ning kavandas lennukite vahele igasugused bussid-rongid, Pepe avastas google-mapi suurepärase sihtpunkti määramise süsteemi ning otsis üles pea kõik turismiobjektid ning muidugi ka pidukohad nendesugustele. Plaan sai järgmine: Külakesest rattaga väikelinna, rattad kaardimoori juurde, väikelinnast rongiga pealinna, pealinnast bussiga lõunanaabrite pealinna, sealt lennukiga moepealinna, selle lennujaamast bussiga linnasüdame raudteejaama, kust jala kõmpida hotelli; edasi viis päeva tuiamist-tuterdamist linnapeal, mille juurde kuulub ööelu; hotellist raudteejaama, bussiga lennujaama, sealt meie põhjanaabrite suuruselt teise linna, kust rongiga nende pealinna, laevaga nende pealinnast meie pealinna, sealt rongiga väikelinna, rattad kaardimoori juurest kätte nõutada ning lõpuks armsasse kodukesse vändata.
Reis algab
Kohvrid-kotid olid hommikuks pakitud ja kodu enam-vähem korda sätitud. Pärast kümneid kordi nimekirja ülevaatamist ja närveldamist istusidki kääbikulaadsed raudhobudele ning läksid läbi lume kaugusesse. Kodumaja vaatas nukrutsedes neile järele. Pealinna jõuti suurema siblimiseta ning bussi peale ka. Siis selgus, et teeolude ja muude asjade pärast ei jõuagi plaanitud ajaks lennujaama... Oh, seda närveldamist ja kädistamist... Lennujaama marsa oli siiski olemas ning reisilised jõudsid enam-vähem õigeks ajaks kohale, ajavaruga oli neil ikka kõik plaanitud. Kohvitades ja küpsist näsides polnud väga vigagi, ses paigas, kuni valjuhääldi krõbisev-kajav hääl teatas, et raudlind moepealinna jääb pea kaks tundi hiljaks. Korrapealt muutus Lolo ja Pepe tuju kurvaks ja murelikuks. Kuidas nüüd ikka sealt pagana Milano lennujaamast minema saada, plaanitud kolm bussiaega said seks ajaks justkui läbi. Kui meel murelik siis ihu väsinud ning kääbikulaadsed muutusid suisa pahurateks. Ümber siblivad itaalia noored kurtsid veel üllatusliku lume üle, mistõttu nende sõbrad olid eelmisel päeval jumal teab kuhu suunatud s.t pidid igavese tiiruga minema...
Lennuk oli nagu odav lennuk ikka, istmed liikumatud ja jalasirutusruum väike. Stjuuardessid ja stjuuardid viisakad, ent näost peegeldumas pikad tööpäevad ning väike palk. Lolo ja Pepe lõbustasid end pealetükkiva une vastu võltssuitsude suitsetamisega. Seebimaitse suus oli küll veider, aga vähemalt sai harjumuspäraseid liigutusi rahustuseks teha. Teekond oli päris raputav, kohati tundus Pepele, et polegi vahet, kas sõita nende auklikul külateel või õhus. Nõnda oli Lolo ja Pepe aplaus pärast maandumist täitsa siiras. Kiirustades ja sahmides saadi lennukist välja ja oma kohvrikegi lindilt kätte, nüüd aeti nokad õieli, et kas on ja kus see diiselmootoriga plekkirst, mis lõpuks moepealinna kohale viib. Oli olemas koos rõõmsalt hõikleva juhiga ning reisiliste tuju muutus paremaks. Lolo säutsus rõõmsalt midagi, et ikka on euroopa tõesti...
Raudteejaamast (Milano Centrale) hakati siis prinditud google-kaardiga usinasti tänavanurki otsima ja silte lugema. Et kaart ja kohaleidmine oli Pepe käes, siis rehmas ta vahepeal üsna tigedasti Lolo poole, kes kuidagi ei suutnud kontrolli käest anda ning üritas tänitades seletada, mida teha, olles ise ummisjalu kuhugi tormanud. No ei olnud õige piazza. Lolol sähvatas, et see polnudki üldse ju jaamaesine, kust ta minema tormas Pepe hädaldades kannul, et tänavanimesid ei jõua lugeda. Nüüd leidsid nad oma Piazza Ducca d'Aosta üles ja Pepe võttis juhtimise uuesti enda kätte ignoreerides kohvrit vedava Lolo kõhklusi ja kahtlusi. Pepe oli oma tänavanurgad leidnud ning enam ei kõigutanuks teda ka vanakurja kavalad trikid. Nõnda nad astusid läbi sulava lumelörtsi ja tibutava vihma oma piazza poole, kus ootas soe voodi...
0 comments:
Postitage kommentaar