Esimene päev
Esimene päev oli kuupäevaliselt alanud juba lennukis, sestap tuleb selleks lugeda ka hotelli jõdmist, kus unine administraator neid niisamasuguse puuinglisega tervitas, milleks nad isegi võimelised. Tuba oli lihtne ning väike, aga võrratult suure dušinurgaga ja muidugi veel suurema voodiga.Akna asemel oli väike klaasist rõduuks. Kui Lolo ja Pepe sealt nina välja pistsid, et unesigaret teha, siis leidsid nad end küll lumisest, aga imearmsast sisehoovist. Mõlema koleerilised südamed hakkasid aimama, et nüüd saavad asjalood ainult paremaks minna.
Hommikuks oli lumi hoovikesel jõudsalt kahanenud ning Pepe pani pildimasina klõpsuma. Lolo askeldas ringi ning leidis, et ikka peab hommikusöögile ka minema, ehkki nad kumbki tavaliselt sel ajal ei söö. Mnjah, koninentaalne hommikusöök polnud kindlasti parim lahendus, aga ajas asja kuidagi ära, ehkki Pepel võtsid magusad saiakesed ja lurrikohv südame läikima nagu tsillitiga nühitud kraanikausi.
Soojajook ja esimese päeva kaart kotis astusid turistid hotellist välja. Pepe volksutas silmi kaardi ja tänavanurkade vahel ning Lolo valvas, et teine auto alla ei jookseks. Kaart ise oli üsna üldine, aga et google-map annab sihtkohapunktide vahelised tänavanurgad nimekirjana ette, siis kulges liikumine esialgu küll aeglaselt, kuid suuremate viperusteta. Vihma küll tibutas, kuid päeval tundud linn juba kõrvalises paigaski üsna huvitav, ehkki tegu magalatega olid need kõik üritanud ikka oma näo leida. Lolot köitsid rõdudel olevad taimepuntrad ja nõnda pildistas Pepe neidki, sest see tundud olevat valdav komme iseloomustamaks itaallasi.
Valdavalt sädistasi Lolo ja Pepe omavahel, mida sarnast ja erinevad nad näevad varemkogetuga. Pepe leidis, et üsna palju on kasutad motiivikesi vana-egiptusest ja eriti (loogiline ju) ohtralt vana-roomast. Lolo määratles paljude elamute ehitusajaks metallaknaraamide ja muude tajumatute stiilielementide põhjal 70-ndad. Mida enam aga vanalinna poole, seda keerulisemaks ja põnevamaks majad muutusid.Leidus ka funki itaalia moodi... (funktionalism on üks lemmikstiilidest mõlemil). Selline arvamismäng ja võrdlus muude linnade arhitektuuriga ongi Lolo-Pepe turismi meelistegevus. Täpne majade ajalugu ja uhked valitsejad jätavad neid üsna külmaks.
Majad olid suurlinnale kohaselt üsna kõrged ja tänavad avarad. Iga natuke suurem ristmik moodustas väikse väljaku mida nimetatakse piazzaks, sellega seotud tänavat enamasti piazzaleks ja muid tänavaid viadeks ja vialedeks, ning eriti suuri (vist) tänavaid corsodeks.
Esimesed kaardile märgitud punktid leidis turistipaar kenasti üles. Valdavalt oli tegu muuseumitega, millesse polnud veel tahtmist sisse astuda, et küllap mingil päeval kui viletsam ilm ja puha. Aga üles pildistas Pepe nende hulgast atraktiivsemad ikka ja muid maju, mis kuidagi tähelepanu äratasid. Üsna märkamatult oli nihkutud turistilõksu s.t vanalinna, kus rahvast rohkem, tänavad kitsamad...
Lolo tegi kõndimise rütmi hoidmiseks nii umbes poole tunni takka nahavahe soojendaja joogipeatuse, millest ka Pepe ilma jääda ei raatsinud, seega tundus elu üha rohkem sarnanevat ülemeeliku ja muretu olemisena. Nikotiinikutena oli nende jaoks ka ülimalt oluline prügiurnide tihedus ruutmeetri kohta.
Järjekordset punkti otsides astusid Lolo ja Pepe nurga tagant välja ning tardusid suu ammuli... Et pildi peal oli kena küll, aga päriselus ikka vapustav! Pärast mõningast kogumist suutis Pepe teha paar tagakülje fotot ning siis nihkusid sõbrad piazza Duomole, et ikka igakülgselt saaks Milano katedraal üle vaadatud. Pepe pobises pilte klõpsides, et hakkab arusaama küll, miks usuleigust sel maal oodata pole. Platsil tuiates ja sisseminemist edasi lükates sattusid olevused senegaallase küüsi, kes kõigepealt kinnitas ülima osavuse ja kiirusega nende randmetele “pika ja õnneliku elu” needusega paelakesed ja siis raha kerjama hakkas. Pepe andis ka natukene, Lolo leidis, et pole tarvis. Meie maa kroonidest ei tahtnud aga mustanahaline miskit kuulda, ikka jauras Lolo kallal, et andku see viis eurot... Silmad tõmbusid tol kahemeetrisel juba ka ohtlikult vidukile, et pisikestel põhjamaalastel hakkas täitsa hirm. Õnneks jalutas väljakul üsna ohtralt politseinikke ja sõjardeid, seega pidas ülimalt heas toitumuses ja elu parimas vormis olev kerjus lahkuda. Pepe sügas murelikult paela oma randmel ja tundis, et sest neetud asjast tuleb kiiresti vabaneda, aga kussa, ei tulnud see asi kuidagi maha...
Katedraal seest oli peaaegu niisama vaimustav, ehkki Pepe oletas seal valgusküllasemat atmosfääri. Muidugi talveaeg, seega ega sealt vitraažidest teist väga palju saanudki imbuda, päike ka pilve taga. Kui Lolo nautis interjööri detailikesi, siis Pepe keskendus eelkõige maalidele, mida oli hiliskeskajast renessansini rippuma sätitud. Kõik muidugi usuteemalised, aga kaunid ja inimlikud...
Hingepõhjani vaimustunult säutsuvad linnukesed siirdusid nüüd ostlejate meka poole, mitte et neil olnuks plaanis mingeid jubinaid koju vedida, vaid Galleria Vittorio Emmanuelle II oli ise võimas ja kaunis vaatepilt. Sealt läbi jalutades sattusid nad mingile vaiksele ja väiksele platsile, kus kuju keskel. Vaatasid veidi ringi, ega jaksanud otsustada, mida edasi teha. Pepe avastas mingi umbmäärase stiiliga “vanaaegse” maja, mille kerkis modernne valge toru, kooslus oli põnev ja muidugi sai digitaliseeritud. Ringi jalutades selgus, et see majake on väiksem pool La Scalast ehk muuseum. Irvitamise ajal, et ah see väik kökats ongi La Scala, leiti üles muidugi ka päris teatrihoone, mis arhitektuuriliselt eriti ei köitnudki... Vaadates sisseminemise võimalusi, selgus, et maja suletud pikemalt, kui nende sealviibimise aeg. Ooperit kuulata nende kõrvakesed niiehknii ei talunuks, aga oleks ju korra kiigata tahtnud seda suurimat saali...
Nüüdseks olid Lolo ja Pepe enam-vähem oma esimese päeva ammendanud (Pepe oli kavalasti jaganud sihtpunktid mitme päeva peale, et jääks jaksu muukski). Nõnda otsustasid nad leida üles mõne ülipoe, kust hankida kehakinnitust, hotellis ristorantet polnud ja nii tigedad nad oma rahakoti peale ka polnud, et turistilõksudes einetada.
Supermarketis selgus, et suur osa asju oli justkui kallim kui nad harjunud, ent vähemalt juust ja vein olid ikka korda-paar odavamad... Kuidagi hakkama saades väga suvaliselt siblivate ja ootamatuid pöördeid tegeva inimmassiga lahkusid Lolo ja Pepe kahe pungil kotiga poest.
Passante ehk miski rongisüsteem, mis natuke eristus üldsüsteemist viis rändurid hotelli sööma ja puhkama. Ööelu ootas... Pärast pisikest uinakut mindigi klubi otsima, kuid sellest mis seal toimus, ei taha rääkida ei Lolo, ega Pepe, kuna see on huvitav ainult neile kahele. Lusti ja rõõmu oli neil igatahes küllaga, muigutasid nad vastu hommikut hotelli tagasi tuigerdades...
Esimene päev oli kuupäevaliselt alanud juba lennukis, sestap tuleb selleks lugeda ka hotelli jõdmist, kus unine administraator neid niisamasuguse puuinglisega tervitas, milleks nad isegi võimelised. Tuba oli lihtne ning väike, aga võrratult suure dušinurgaga ja muidugi veel suurema voodiga.Akna asemel oli väike klaasist rõduuks. Kui Lolo ja Pepe sealt nina välja pistsid, et unesigaret teha, siis leidsid nad end küll lumisest, aga imearmsast sisehoovist. Mõlema koleerilised südamed hakkasid aimama, et nüüd saavad asjalood ainult paremaks minna.
Hommikuks oli lumi hoovikesel jõudsalt kahanenud ning Pepe pani pildimasina klõpsuma. Lolo askeldas ringi ning leidis, et ikka peab hommikusöögile ka minema, ehkki nad kumbki tavaliselt sel ajal ei söö. Mnjah, koninentaalne hommikusöök polnud kindlasti parim lahendus, aga ajas asja kuidagi ära, ehkki Pepel võtsid magusad saiakesed ja lurrikohv südame läikima nagu tsillitiga nühitud kraanikausi.
Soojajook ja esimese päeva kaart kotis astusid turistid hotellist välja. Pepe volksutas silmi kaardi ja tänavanurkade vahel ning Lolo valvas, et teine auto alla ei jookseks. Kaart ise oli üsna üldine, aga et google-map annab sihtkohapunktide vahelised tänavanurgad nimekirjana ette, siis kulges liikumine esialgu küll aeglaselt, kuid suuremate viperusteta. Vihma küll tibutas, kuid päeval tundud linn juba kõrvalises paigaski üsna huvitav, ehkki tegu magalatega olid need kõik üritanud ikka oma näo leida. Lolot köitsid rõdudel olevad taimepuntrad ja nõnda pildistas Pepe neidki, sest see tundud olevat valdav komme iseloomustamaks itaallasi.
Valdavalt sädistasi Lolo ja Pepe omavahel, mida sarnast ja erinevad nad näevad varemkogetuga. Pepe leidis, et üsna palju on kasutad motiivikesi vana-egiptusest ja eriti (loogiline ju) ohtralt vana-roomast. Lolo määratles paljude elamute ehitusajaks metallaknaraamide ja muude tajumatute stiilielementide põhjal 70-ndad. Mida enam aga vanalinna poole, seda keerulisemaks ja põnevamaks majad muutusid.Leidus ka funki itaalia moodi... (funktionalism on üks lemmikstiilidest mõlemil). Selline arvamismäng ja võrdlus muude linnade arhitektuuriga ongi Lolo-Pepe turismi meelistegevus. Täpne majade ajalugu ja uhked valitsejad jätavad neid üsna külmaks.
Majad olid suurlinnale kohaselt üsna kõrged ja tänavad avarad. Iga natuke suurem ristmik moodustas väikse väljaku mida nimetatakse piazzaks, sellega seotud tänavat enamasti piazzaleks ja muid tänavaid viadeks ja vialedeks, ning eriti suuri (vist) tänavaid corsodeks.
Esimesed kaardile märgitud punktid leidis turistipaar kenasti üles. Valdavalt oli tegu muuseumitega, millesse polnud veel tahtmist sisse astuda, et küllap mingil päeval kui viletsam ilm ja puha. Aga üles pildistas Pepe nende hulgast atraktiivsemad ikka ja muid maju, mis kuidagi tähelepanu äratasid. Üsna märkamatult oli nihkutud turistilõksu s.t vanalinna, kus rahvast rohkem, tänavad kitsamad...
Lolo tegi kõndimise rütmi hoidmiseks nii umbes poole tunni takka nahavahe soojendaja joogipeatuse, millest ka Pepe ilma jääda ei raatsinud, seega tundus elu üha rohkem sarnanevat ülemeeliku ja muretu olemisena. Nikotiinikutena oli nende jaoks ka ülimalt oluline prügiurnide tihedus ruutmeetri kohta.
Järjekordset punkti otsides astusid Lolo ja Pepe nurga tagant välja ning tardusid suu ammuli... Et pildi peal oli kena küll, aga päriselus ikka vapustav! Pärast mõningast kogumist suutis Pepe teha paar tagakülje fotot ning siis nihkusid sõbrad piazza Duomole, et ikka igakülgselt saaks Milano katedraal üle vaadatud. Pepe pobises pilte klõpsides, et hakkab arusaama küll, miks usuleigust sel maal oodata pole. Platsil tuiates ja sisseminemist edasi lükates sattusid olevused senegaallase küüsi, kes kõigepealt kinnitas ülima osavuse ja kiirusega nende randmetele “pika ja õnneliku elu” needusega paelakesed ja siis raha kerjama hakkas. Pepe andis ka natukene, Lolo leidis, et pole tarvis. Meie maa kroonidest ei tahtnud aga mustanahaline miskit kuulda, ikka jauras Lolo kallal, et andku see viis eurot... Silmad tõmbusid tol kahemeetrisel juba ka ohtlikult vidukile, et pisikestel põhjamaalastel hakkas täitsa hirm. Õnneks jalutas väljakul üsna ohtralt politseinikke ja sõjardeid, seega pidas ülimalt heas toitumuses ja elu parimas vormis olev kerjus lahkuda. Pepe sügas murelikult paela oma randmel ja tundis, et sest neetud asjast tuleb kiiresti vabaneda, aga kussa, ei tulnud see asi kuidagi maha...
Katedraal seest oli peaaegu niisama vaimustav, ehkki Pepe oletas seal valgusküllasemat atmosfääri. Muidugi talveaeg, seega ega sealt vitraažidest teist väga palju saanudki imbuda, päike ka pilve taga. Kui Lolo nautis interjööri detailikesi, siis Pepe keskendus eelkõige maalidele, mida oli hiliskeskajast renessansini rippuma sätitud. Kõik muidugi usuteemalised, aga kaunid ja inimlikud...
Hingepõhjani vaimustunult säutsuvad linnukesed siirdusid nüüd ostlejate meka poole, mitte et neil olnuks plaanis mingeid jubinaid koju vedida, vaid Galleria Vittorio Emmanuelle II oli ise võimas ja kaunis vaatepilt. Sealt läbi jalutades sattusid nad mingile vaiksele ja väiksele platsile, kus kuju keskel. Vaatasid veidi ringi, ega jaksanud otsustada, mida edasi teha. Pepe avastas mingi umbmäärase stiiliga “vanaaegse” maja, mille kerkis modernne valge toru, kooslus oli põnev ja muidugi sai digitaliseeritud. Ringi jalutades selgus, et see majake on väiksem pool La Scalast ehk muuseum. Irvitamise ajal, et ah see väik kökats ongi La Scala, leiti üles muidugi ka päris teatrihoone, mis arhitektuuriliselt eriti ei köitnudki... Vaadates sisseminemise võimalusi, selgus, et maja suletud pikemalt, kui nende sealviibimise aeg. Ooperit kuulata nende kõrvakesed niiehknii ei talunuks, aga oleks ju korra kiigata tahtnud seda suurimat saali...
Nüüdseks olid Lolo ja Pepe enam-vähem oma esimese päeva ammendanud (Pepe oli kavalasti jaganud sihtpunktid mitme päeva peale, et jääks jaksu muukski). Nõnda otsustasid nad leida üles mõne ülipoe, kust hankida kehakinnitust, hotellis ristorantet polnud ja nii tigedad nad oma rahakoti peale ka polnud, et turistilõksudes einetada.
Supermarketis selgus, et suur osa asju oli justkui kallim kui nad harjunud, ent vähemalt juust ja vein olid ikka korda-paar odavamad... Kuidagi hakkama saades väga suvaliselt siblivate ja ootamatuid pöördeid tegeva inimmassiga lahkusid Lolo ja Pepe kahe pungil kotiga poest.
Passante ehk miski rongisüsteem, mis natuke eristus üldsüsteemist viis rändurid hotelli sööma ja puhkama. Ööelu ootas... Pärast pisikest uinakut mindigi klubi otsima, kuid sellest mis seal toimus, ei taha rääkida ei Lolo, ega Pepe, kuna see on huvitav ainult neile kahele. Lusti ja rõõmu oli neil igatahes küllaga, muigutasid nad vastu hommikut hotelli tagasi tuigerdades...
