Teisel hommikul marssisid Lolo ja Pepe juba üsna enesekindlalt hotelliuksest välja, kaart uute sihtpunktidega näpuvahel ja tuju igati helge. See, et vihm oli udust tugevamaks seenekaks muutunud, ei morjendanud, vähemalt esialgu, kedagi. Suund oli ka üsna lihtne, kohe esimesest kvartalist keerata vanalinna poole ja muudkui anda sirgjoonelist soldatisammu.
Pepe lohutas Lolot, et metrooga võinuks ju muidugi esimese koha lähedusse sõita, aga siis jäänuks kõrvaltänavate arhitektuur nägemata... Vaevalt mõnisada meetrit jalutanud kuulis Pepe avatud uksest kõrgetoonilisi haugatusi, pilku pöörates oli ta vastamisi lemmikloomapoe vaateaknaga, kus puuris hüplesid kolm imetillukest karvanässi.
Loomapoodi astudes võttis neid vastu hädaline klient oma kutsaga, veidi sakris müüja ja papagoi. Pepe sööstis kohe kutsikate puuri juurde ja avastas, et üks kutsikatest on täpselt Verdelli nägu komöödiafilmist “As good as it gets” (o: Jack Nicholson, Helen Hunt ja Greg Kinnear), selline tobe nässakas, keda ta eladeski enese koeraks ei plaaniks, ent siinne isend oskas oma olemise ja tähelepanuvajadusega igati köitev olla. Vaevalt avastanud koerlaste maja kohalt üliarmsad siiamipojad, kui korraga kostis ukse poolt üks väga tuttavlik ja nõudlik kräu. Saabunud oli majaperemees ise, ainult et tuttavliku eesti triibu asemel loivas sealt sisse valge kõutsimölakas. Sai temagi oma paid kätte, lihtsalt tuttavliku tämbri eest...
Edasi jäi nende teele supermarket, mis oli magalale hoopis lähemal kui eelmisel õhtul külastatu. Söömamured on vist lahendatud, leidis paarike ja rabas kaasa paar hammastrikkuvat limonaadi, et soojajoogile lisaks oleks ka janukustutaja kotis.
Sel päeval jäid neile ette kõiksugu suured sisehoovid võimaste sammaskäikudega, vähemad kirikud
ja parginurgakesed. Lisaks Antico Ospitalele leidsid nad üles Torre Velasca, mis mõjus keset vanalinna suht kummastavana, ent siiski üks väheseid modernseid pärle linnas... Ekslemist oli parasjagu, vahepeal täitsa tühjadel vanalinna tänavatel, mille kohta nad oletasid, et “normaalsed” turistid sinna ei satu. Lisaks leidsid nad üles Porta Romana ja Porta Venezia... Lõpuks marssisisd nad mööda väga keerulise nimega (miski via Fatebenefratelli.) tänavat, et pöörata ots piazza della Repubblica poole. Sihtpunktideks olid paar modernset torni, neist kuulsaim ja Unesco ilmapärandi nimistusse kuuluv Pirelli Tower.
/Torre Velasca/Enne vabariigi väljakut jõudsid nad Piazza Amerikale (?), kus USA saatkond neil korraks hinge kinni võttis nii oma välimuse kui ka saatkonnale omase ülbuse ja turvameetmetega... Seal oli teinegi ja stiililiselt huvitavamgi modernmaja... Via Vittorio Pisani oli väga lai ja võimas straada, mille ääres seisid eriti asjaliku moega ja rahast pakatavad hooned. Vahepeal sala veelgi tugevamaks muutunud vihm sundis turistid ühte sarnasesse sisse põikama ja ühe pisikese kohvi võtma. Nende lihtsameelsete olendite jaoks oli tegu mingi udupeene kohaga, kuhu nemad oma kulunud ja tilkuvates rõivastes sugu ei sobinud, ent nooblid ettekandjad igatahes ei näidanud pisimagi näovirvega midagi sellist välja. Pigem hoolitseti paari tassi kohvikese eest liialtki nende eest, ju nad nägid seks ajaks tõeliselt haletsusväärsed välja. Kohvi ses peenes paigas aga maksis kõigest kaks eurot ja kõrvale kuulus ka miski magus leivake-koogike.
/Pirelli Tower/Kosununa läksid viimased sammud ilmakuulsa Pirelli ette ülilihtsalt. Maja pildistades ilkusid olevused omavahel, et kohe ilmub trepiastmetele rootsi eurolaluljatar Charlotte (Nilson) Perelli ja tegeleb enesepaljastusega oma itaalia mehe najal vms. Pepe leidis, et nimetat hoone pole summagi arukam või ägedam kui Tartu “pläsku”, Lolo arvas, et midagi selles hoones ikkagi on, aga, et ilmapärandi nimistusse kandmist ta ei mõista. Suur oli muidugi rändurite üllatus, kui nad avastasid, et oma jalutuskäiguga on nad sujuvalt Milano Centralesse jõudnud. Omamoodi grandioosne hoone sai nõndasamuti pildile... Ja siis metroosse ja tagasi hotelli.
/Milano Centrale/Kummaliseks ligunenud kaart nurka, paar tundi puhkamist ja pesemist ning korraga oli tekkinud jõululaupäeva vääriline söögiisu. Selgus, et üks mõttetu nimega (Time-out) pizzeria-ristorante on paari kvartali kaugusel. Sinna siis suundutigi. Lolo hõõrus käsi, et nüüd saab siis teada, kas itaallased ise ikka oskavad pizzat teha... Pepe oletas, et tegu on mingi lihtsamat sorti sööklaga...
Järgnevat võiks kirjeldada ümina ja mõminaga vaid... Pizzeria oli tõesti nagu üks korralik ristorante, teenindus viisakas ja Pepe arvamuse kohaselt oli lisaks hiina teenindajatele ka kokk hiinlane, sest pizza oli tõeline hõrgutis. Lolo oletas, et küllap omanik ja/või kokk on itaallane, ent maitse üle polnud temalgi kobiseda. Pizza oli ühtlaselt kaetud õrnade ja mahlakate singiviiludega, sellised korralikud õhukesed latakad, lisaks ohtralt seeni, mozzarellat ja muidugi tomatit. jpm.. Mis maitseaineid kasutati, ei osanud kumbki öelda, ent kokku oli tegu nii hõrgu roaga, et ei osanuks seda enam pizzaks nimetadagi...
Öö tegemistest vaikib seegi kord ajalugu. Midagi pühalikku ja jõululikku turistid ei teinud, seda enam, et ka ümbritsevad polnud mingist jõulutamisest nakatatud...
0 comments:
Postitage kommentaar