Tegelikult olen kogunud enesele mõnedki teemad "ülimalt salastatud" e-paberile, aga ei ole veel õiget tahtmist arvama hakata. Selleks peab olema kuidagi selgemalt mõtlev ja energlisem kui mina viimase poole aasta jooksul. Aga tänase ootamatu päevikulõigu tingis Mikk Salu "arvamuslugu" Eesti Päevalehes.
Esiteks siis tema moodi: 1) Mu kõhutunne ütleb, et selle artikliga on midagi valesti, see ei saa olla arvamuslugu. 2) Kõik kultuurilised traditsioonid viitavad sellele, et tegu pole arvamusloo vaid emotsionaalse purskega, koos väga heaste leitud põhjendustega.
Ega ma ei salga, et teema puudutab ju isiklikult mind ning ka mina lähen sellevõrra lahmivamaks. Kuid üks oluline vahe on, keegi ei maksa mulle veebipäeviku kirjutamise eest raha ega sea piire kuidas ma arvan. Siin ma võin tegelikult "argumenteerida", et keski inimene on loll, on Loll, ON LOLL. Aga ma ise muidugi eeldan, et ma olen vahel enamaks võimeline, sestap väga polegi kirjutanud midagi, vaid kogunud. Ehk keldris mädanedes on rohkem kõdu ja tarkuse hõngu juurde tekkinud.
Igatahes on emotsionaalse arvamisega andnud EPL oma arvamustoimetaja suu läbi toetuse IRLi partnerlusseaduse vastasusele ja seda lihtinimestele kõige mõistetavamate põhjendustega - sisetunne ja see on alati nii olnud. Pagan küll, isegi demagoogid Pullerits ja Helme pole nii viletsalt esinenud. Alati on teooriaid, mis toetavad väidet kui ka põrmustavad. On isegi praktikaid ajaloos, mis nii toetavad kui lükkavad ümber oletusi, samu oletusi. Üks oletus kaks sündmust, tulemus null?
Mind hämmastab oskus rääkida inimestest ja nende ajaloost kui ühtsest pidevvoogavast massist, tihti ka siis muutumatust oma olemuses. Ajalooküps oleks see termin mida võiks ju kasutada sündmuste puhul, mis on mõnest hullust alguse saanud ja realiseerunud. Olgu siis "i have a dream" või "kolmas reich" või... Selge see, et kui meedia hakkab ka dialoogi pidama vaid kõhutundest lähtuvalt, siis ei saa olla homode partnerlus ajalooküps. Või äkki saaks, kui dialoog ja argumendid oleks tõsiseltvõetavamad?
Üsna tihti loen arvamusi, kommentaare, sisselipsanud arvamuslisandusi mingis reportaažis ja üha ning üha tekib tunne, et ega inimesest kui indiviidist keegi rääkida ei taha. Ikka riigi hüvanguks või müstilise meie hüvanguks või... Selge see, et üldistusteta ei saa, aga miks jääb sisimasse närima mulje, et need meie, kellest räägitakse on kuskil eemal ja tundmatu, objektiseeritud suurus... Hoidku jumal veel homode eest, nendest ei saagi rääkida meie-vormis, vaid ainult kui kellestki absoluutsest kolmandast. Ega neid ju meie-ühiskonnas ei ela ega liigu, mingit kasu neist "meile" pole jms.
Muidugi pean ma eneselt küsima, kas siis tunnetel baseeruv väide polegi argument? Ma ikka eeldan, et argument on mõistuslikult põhjendatud tõestusvahend. Samas Vana-Kreekas polnud sel ju mingit tähtsust. Oraatorid (nagu tänased poliitikudki) olid edukad just emotsioonide ja mõistuse oskusliku segamise pärast, võitnud oli see kelle poolt hääletas enamus. Argumentide kainus ei huvitanud pärast enam kedagi. Säält ka muidugi too demagoogia-asi pärineb...
Kõhutunde ja preestritega, parem-vasak suundade vastandamise ja riigiga ehk siis teiste kiire, emotsionaalse ja demagoogilise tasalülitamisega saab hetkel kõik tõed öeldud ja enamat pole tarvis. Mina närin muru!
Samal teemal: Oop Hajameelne.
Esiteks siis tema moodi: 1) Mu kõhutunne ütleb, et selle artikliga on midagi valesti, see ei saa olla arvamuslugu. 2) Kõik kultuurilised traditsioonid viitavad sellele, et tegu pole arvamusloo vaid emotsionaalse purskega, koos väga heaste leitud põhjendustega.
Ega ma ei salga, et teema puudutab ju isiklikult mind ning ka mina lähen sellevõrra lahmivamaks. Kuid üks oluline vahe on, keegi ei maksa mulle veebipäeviku kirjutamise eest raha ega sea piire kuidas ma arvan. Siin ma võin tegelikult "argumenteerida", et keski inimene on loll, on Loll, ON LOLL. Aga ma ise muidugi eeldan, et ma olen vahel enamaks võimeline, sestap väga polegi kirjutanud midagi, vaid kogunud. Ehk keldris mädanedes on rohkem kõdu ja tarkuse hõngu juurde tekkinud.
Igatahes on emotsionaalse arvamisega andnud EPL oma arvamustoimetaja suu läbi toetuse IRLi partnerlusseaduse vastasusele ja seda lihtinimestele kõige mõistetavamate põhjendustega - sisetunne ja see on alati nii olnud. Pagan küll, isegi demagoogid Pullerits ja Helme pole nii viletsalt esinenud. Alati on teooriaid, mis toetavad väidet kui ka põrmustavad. On isegi praktikaid ajaloos, mis nii toetavad kui lükkavad ümber oletusi, samu oletusi. Üks oletus kaks sündmust, tulemus null?
Mind hämmastab oskus rääkida inimestest ja nende ajaloost kui ühtsest pidevvoogavast massist, tihti ka siis muutumatust oma olemuses. Ajalooküps oleks see termin mida võiks ju kasutada sündmuste puhul, mis on mõnest hullust alguse saanud ja realiseerunud. Olgu siis "i have a dream" või "kolmas reich" või... Selge see, et kui meedia hakkab ka dialoogi pidama vaid kõhutundest lähtuvalt, siis ei saa olla homode partnerlus ajalooküps. Või äkki saaks, kui dialoog ja argumendid oleks tõsiseltvõetavamad?
Üsna tihti loen arvamusi, kommentaare, sisselipsanud arvamuslisandusi mingis reportaažis ja üha ning üha tekib tunne, et ega inimesest kui indiviidist keegi rääkida ei taha. Ikka riigi hüvanguks või müstilise meie hüvanguks või... Selge see, et üldistusteta ei saa, aga miks jääb sisimasse närima mulje, et need meie, kellest räägitakse on kuskil eemal ja tundmatu, objektiseeritud suurus... Hoidku jumal veel homode eest, nendest ei saagi rääkida meie-vormis, vaid ainult kui kellestki absoluutsest kolmandast. Ega neid ju meie-ühiskonnas ei ela ega liigu, mingit kasu neist "meile" pole jms.
Muidugi pean ma eneselt küsima, kas siis tunnetel baseeruv väide polegi argument? Ma ikka eeldan, et argument on mõistuslikult põhjendatud tõestusvahend. Samas Vana-Kreekas polnud sel ju mingit tähtsust. Oraatorid (nagu tänased poliitikudki) olid edukad just emotsioonide ja mõistuse oskusliku segamise pärast, võitnud oli see kelle poolt hääletas enamus. Argumentide kainus ei huvitanud pärast enam kedagi. Säält ka muidugi too demagoogia-asi pärineb...
Kõhutunde ja preestritega, parem-vasak suundade vastandamise ja riigiga ehk siis teiste kiire, emotsionaalse ja demagoogilise tasalülitamisega saab hetkel kõik tõed öeldud ja enamat pole tarvis. Mina närin muru!
Samal teemal: Oop Hajameelne.
0 comments:
Postitage kommentaar