On huvitav, kuis mõtleja -- minu teada filosoof justkui oleks seda -- suudab hakkama saada emotsionaalsema demagoogiaga kui tema poolt vihjatud aktivistid. Jüri Eintalu ilmapilt viimase artikli põhjal näikse rajanevat solvumisel ja massi tahtel, mis on tema isikuga kokkupuutunu jaoks pisut kummastav. Tegu pole sugugi rahvamehe või sarmika tähega või nn alfaisasega. Selline tore kirglik arutleja. Muidugi võib ju seda mõtteavaldust pidada mänguks, irooniaks, mis testib, kuidas on võimalik leida põhjendusi, miks vähemused peaksid vait olema.
Kriitika on paaris punktis õigustatud. Aktivistide hulgas on ka inimesi, kelle sõnavõtud kipuvad niisama emotsionaalseks ja süüdistavaks kui vastasleeri nõrgematel arvajatel. Aga pisuke eksimus on sisse lipsanud selle pealesurumise ja trummi tagumisega. Viimasel ajal on trumm pigem olnud ajakirjanike ja kolumnistide, ametnike ja teoloogide käes – kõik oma vaatenurga ja veendumustega. Aktivistidest on korra või paar plärtsatanud jurist. Igatahes tants ja tagaajamine käib vähemusrühmata. Tundub, et dialoog või diskussioon on muutunud laiahaardelisemaks.
Nüüd siis utilitaristlikule lainele. Kummaline, kuis järeldub enamuse tahtest seoses pühakoja taastamisega kaugel maal, et vähemuste olemasolu on solvav. Õigemini, solvav pole olemasolu, vaid sellest rääkimine, tehku seda siis kõnealune rühm ise või enamus. Põhjenduseks on moraalikonflikt. Vähemuse moraal kahjustab enamuse oma st ei too kasu suuremale osale inimkonnast. Ühiskondlik moraal, millega autor näikse mängivat, tekib loogilise, sirgjoonelise jadana indiviidi, perekonna ja kohaliku kogukonna väärtushinnangutest. Mis väärtushinnangud valitsema jäävad, on siis kokku n-ö riiklik moraal. Selge siis, miks näib vähemustele mingi õiguse võimaldamine või nende moraali tunnustamine enamuse õiguste kahjustamisena ehk mitte tulutoovana – teooria kohaselt ei saa eksisteerida erinevaid väärtushinnanguid kõrvuti, on kas üks või teine, mis maksvusele on pääsenud, see on ja muud ei midagi.
Ma ei saa kuidagi vastu vaielda JOKK-situatsiooni üle halamisele, halan ise ka. Ent ma ei suuda leida seost arvamuse avaldamise ja juriidilise sigatsemise vahel. Isegi vilets ja emotsionaalne artikkel tekitab kõigest mõtteid, erinevalt skeemidest, millega kelleltki kavalasti raha ilma vahetuskaubata ära võetakse vms. Üks on väärtuste virtuaalne väljendus reaalsete tegudeta, teine kahjustab füüsiliselt ümbritsevat keskkonda/ühiskonda. Reaalne tulem oleks muidugi ideaalis, et vähemus võidab enesele moraalipunkti, suudab saavutada mõistvust.
Konkreetsemalt on aga küsitav vastandatavate moraalide erinevus. Kõnealune vähemus lähtub tegelikult ju väärtustest, mille nad emapiimaga kaasa on saanud, soovides olla oma partnerile truud ja siduda end kogu eluks. Seega on moraal tegelikult seesama, aga ometi püüavad osad enamuse esindajad (tegelikult teine vähemus) väärtushinnanguid monopoliseerida. Selge on see, et juriidilistele nüanssidele vaatamata eksisteerib edasi vähemuste moraal, ülaviidatud truudus ja kohustused. Loomulikult ei takista juriidilise tunnustuse puudumine olla see, kes oled. Ei võta ära inimese ilmapilti, kui ta on piisavalt tugev. Kui indiviid suudab ühiskondlikust (väidetavalt enamuse) moraalist mitte solvatud saada ja kibestuda.
Seiskohti on tulnud mõlemalt osapoolelt nii solvavaid kui kainelt arutlevaid. Patiseis. Ometigi on kummastav, kuis vähemust nähakse läbi avalike esindajate ühtse kogukonnana, hävitajatena, aga enamust, kellel ometigi on ju ühtne ühiskondlik moraal, indiviididena, kelle esindajaid ei loeta aktivistideks ega kõmiseva trummi tagujateks, vaid õigeteks, ainsa moraali kaitsjateks.
Võin ju eksida, ent hoolimata ajaloolisest ja väljakujunenud üldisest väärtuskogumist on moraal tegelikult väga isiklik ja intiimne asi. Keegi ei saa teha moraalseid otsuseid vaid ühest tasandist lähtudes. Ei tehta otsuseid vaid isiklikul alusel, et aga minu ema-isa-sõbrad teevad nii või sellised on seadused ja ajalooline traditsioon. Iga moraalne otsustus on ainukordne ja uus, otsus kui selline on iga kord uus, sest inimene pole jäik („kivisse raiutud“, jäigastatud) matemaatiline valem, vaid aiva ja aiva muutuv olend, kes vajab üha taasloomist ja ümberhindamist. Nõnda muutuva inimesega ei saa ühiskondki olla muutumatu, stagneerunud, ka tema tegeleb päevast päeva ümberhindamiste ja otsustamistega, kelle ta kuulutab oma väärtussüsteemi kuuluvaks, kelle heidab kõrvale. Keda solvab otseti ja lahmivalt, keda kavala poliitkorrektsusega, kellele annab õiguse kõneleda. Keda ühiskond ei karda või ei kahtlusta moraalipunktide omastamises või muutmises, need saavad vabamalt arvata, sest see pole ju solvav. Kelle suhtes on pisimgi kahtlus, see peab suutma ise välja võidelda õiguse ütlemiseks ja mõtlemiseks. Ent kellele siinjuures kuulub lõpuks moraal?
Kriitika on paaris punktis õigustatud. Aktivistide hulgas on ka inimesi, kelle sõnavõtud kipuvad niisama emotsionaalseks ja süüdistavaks kui vastasleeri nõrgematel arvajatel. Aga pisuke eksimus on sisse lipsanud selle pealesurumise ja trummi tagumisega. Viimasel ajal on trumm pigem olnud ajakirjanike ja kolumnistide, ametnike ja teoloogide käes – kõik oma vaatenurga ja veendumustega. Aktivistidest on korra või paar plärtsatanud jurist. Igatahes tants ja tagaajamine käib vähemusrühmata. Tundub, et dialoog või diskussioon on muutunud laiahaardelisemaks.
Nüüd siis utilitaristlikule lainele. Kummaline, kuis järeldub enamuse tahtest seoses pühakoja taastamisega kaugel maal, et vähemuste olemasolu on solvav. Õigemini, solvav pole olemasolu, vaid sellest rääkimine, tehku seda siis kõnealune rühm ise või enamus. Põhjenduseks on moraalikonflikt. Vähemuse moraal kahjustab enamuse oma st ei too kasu suuremale osale inimkonnast. Ühiskondlik moraal, millega autor näikse mängivat, tekib loogilise, sirgjoonelise jadana indiviidi, perekonna ja kohaliku kogukonna väärtushinnangutest. Mis väärtushinnangud valitsema jäävad, on siis kokku n-ö riiklik moraal. Selge siis, miks näib vähemustele mingi õiguse võimaldamine või nende moraali tunnustamine enamuse õiguste kahjustamisena ehk mitte tulutoovana – teooria kohaselt ei saa eksisteerida erinevaid väärtushinnanguid kõrvuti, on kas üks või teine, mis maksvusele on pääsenud, see on ja muud ei midagi.
Ma ei saa kuidagi vastu vaielda JOKK-situatsiooni üle halamisele, halan ise ka. Ent ma ei suuda leida seost arvamuse avaldamise ja juriidilise sigatsemise vahel. Isegi vilets ja emotsionaalne artikkel tekitab kõigest mõtteid, erinevalt skeemidest, millega kelleltki kavalasti raha ilma vahetuskaubata ära võetakse vms. Üks on väärtuste virtuaalne väljendus reaalsete tegudeta, teine kahjustab füüsiliselt ümbritsevat keskkonda/ühiskonda. Reaalne tulem oleks muidugi ideaalis, et vähemus võidab enesele moraalipunkti, suudab saavutada mõistvust.
Konkreetsemalt on aga küsitav vastandatavate moraalide erinevus. Kõnealune vähemus lähtub tegelikult ju väärtustest, mille nad emapiimaga kaasa on saanud, soovides olla oma partnerile truud ja siduda end kogu eluks. Seega on moraal tegelikult seesama, aga ometi püüavad osad enamuse esindajad (tegelikult teine vähemus) väärtushinnanguid monopoliseerida. Selge on see, et juriidilistele nüanssidele vaatamata eksisteerib edasi vähemuste moraal, ülaviidatud truudus ja kohustused. Loomulikult ei takista juriidilise tunnustuse puudumine olla see, kes oled. Ei võta ära inimese ilmapilti, kui ta on piisavalt tugev. Kui indiviid suudab ühiskondlikust (väidetavalt enamuse) moraalist mitte solvatud saada ja kibestuda.
Seiskohti on tulnud mõlemalt osapoolelt nii solvavaid kui kainelt arutlevaid. Patiseis. Ometigi on kummastav, kuis vähemust nähakse läbi avalike esindajate ühtse kogukonnana, hävitajatena, aga enamust, kellel ometigi on ju ühtne ühiskondlik moraal, indiviididena, kelle esindajaid ei loeta aktivistideks ega kõmiseva trummi tagujateks, vaid õigeteks, ainsa moraali kaitsjateks.
Võin ju eksida, ent hoolimata ajaloolisest ja väljakujunenud üldisest väärtuskogumist on moraal tegelikult väga isiklik ja intiimne asi. Keegi ei saa teha moraalseid otsuseid vaid ühest tasandist lähtudes. Ei tehta otsuseid vaid isiklikul alusel, et aga minu ema-isa-sõbrad teevad nii või sellised on seadused ja ajalooline traditsioon. Iga moraalne otsustus on ainukordne ja uus, otsus kui selline on iga kord uus, sest inimene pole jäik („kivisse raiutud“, jäigastatud) matemaatiline valem, vaid aiva ja aiva muutuv olend, kes vajab üha taasloomist ja ümberhindamist. Nõnda muutuva inimesega ei saa ühiskondki olla muutumatu, stagneerunud, ka tema tegeleb päevast päeva ümberhindamiste ja otsustamistega, kelle ta kuulutab oma väärtussüsteemi kuuluvaks, kelle heidab kõrvale. Keda solvab otseti ja lahmivalt, keda kavala poliitkorrektsusega, kellele annab õiguse kõneleda. Keda ühiskond ei karda või ei kahtlusta moraalipunktide omastamises või muutmises, need saavad vabamalt arvata, sest see pole ju solvav. Kelle suhtes on pisimgi kahtlus, see peab suutma ise välja võidelda õiguse ütlemiseks ja mõtlemiseks. Ent kellele siinjuures kuulub lõpuks moraal?
0 comments:
Postitage kommentaar