LUULETAJA LIIVI VARJUS

Ettekanne Toomas Liivi mälestuskonverentsiks 14.01.2011 Tallinna Reaalkoolis. (Minu lavahirmu tõttu sai sellest ettekantud vaid katkendid, sest katkes nii hääl kui mõistus).

Luuletaja Liivi „Varjus“ on ju Kukulinn ja Villu ja mets, mis eest minna ei taha... Kui ma oleksingi peas kajavatele häältele järgi andnud, siis küllap Toomas Liivile oleks selline kummaline seostamine temaga meeldinud ja küllap oleks olnud võimalik kõnealust Liivi ka varasemaga seostada. Ma ei lasku siiski sellisesse skisofreeniasse, ehkki Juhan Liivi varjus on end tundnud küllap iga eesti luuletaja. Tema varju on muidugi kerge eksida või ka jääda, sest tema institutsionaliseeritus on pea monumentaalne ja püha.

Toomas Liiv luuletajana on otse loomulikult tunnustatud ja tunnistatud, nagu ta isegi mainib ühena jätkuva kirjutamise põhjusena: „...Kolmandaks olen kirjutanud luuletusi ametisunni tõttu – pean neid kirjutama, sest olen luuletaja, olen institutsionaliseeritud (Kirjanike Liit!) luuletajaks, luuletama, minult kui luuletajalt oodatakse (tellitakse) luuletusi.“ Et isegi kui vaim jätnuks lennukuse ja kirjutamistahte, siis justkui kohustus olla luuletaja jääb. Sellest ütlemisest võib välja lugeda, et luuletajaks olemine on midagi, mis jääb külge nagu takjas, et isegi kui ei kirjuta, siis ikkagi peaks...

Toomas Liiv rääkis enda luuletamisest millestki, mida ta päriselt ei tee. Paaril korral on ta mind ja Jürgenit suisa otsesõnu narrinud, et tema pole päris luuletaja. Ja eks tal omamoodi võis ju õiguski olla, sest värsside hulk, mis meieni jõudnud, on üsna napp. Liiv ise peab luuletamiseks justnimelt kirjutamist, verbaalset aktsiooni, mis salvestatakse värsigraafikas paberil. Samas luuletajaks olemine ei pruugi tähendada üldse mingit kirjutamist, isegi mitte talletamist kellegi mälus. Selma Lagerlöfi Gösta Berlinger oli luuletaja ilma talletatud värssideta, hing oli poeedi oma. See on minu arvates läbi kirjandusliku kujundi üks paremini sedastatud luuletajaks olemise seletusi, mis annab mõista ka, miks kuidagi ei õnnestu sellest tiitlist lahti saada. Toomas Liiv tegi muidugi selle „vea“, et ta kirjutas oma sisimas voolava luule ka üles, muutis olemise lõplikuks.

Luuletajaks olemine on üks kahtlane ja intrigeeriv teema. Kirjandust armastavate, eelkõige luulet armastavate inimeste jaoks on see midagi head ja erilist, mine tea, ehk üllastki. Reaalelu tasandil selgub aga, et pole selle luuletajaks olemisega suurt midagi peale hakata: raha sellega ei teeni, kuulsust ka justkui eriti ei anna. Luuletaja on justkui aadlitiitel, mis võib avada reaalelus uksi teiste kirjutamisega seotud ametite juurde, ent ametinimetuse või tööna teda ennast ei eksisteeri. Mõningate kogemuste põhjal näib, et luuletaja pole isegi õige kirjanik, sest inimesed ütlevad luulekogude mainimise peale: „Ma mõtlesin, et sa ikka päris raamatuid kirjutad“. Kummatigi näib, et aadlitiitlist on võimalik loobuda, luuletaja omast mitte.

Usutavasti see luuletajaks mitteoleminegi on tema irooniline mäng ühiskonnaga, kellel pole justkui luulet vaja, mäng ka kirjandusringkonna hetkeliste moevooludega kui ta ütleb: „Liivi seekordne „Achtung“on „võõras“ meie euroopalikus kultuuripildis, see on mingi „teine“, mingi okupatsiooniajast pärit emigratsioon. Sellel ei ole mitte mingisugust sidet ei Arvo Pärdi muusika ega Eri Klasi dirigeerimisega. Autoril on midagi ütleda nii iseenda kui ka kesk- või ühiskonna kohta. See, mis kõlama jääb, on aga kokkuvõetav sõnaga „reostatus“.“

Eitus, tahe saada luuletajarolli varjust välja, on tema puhul seotud otseti loomemeetodiga, selle paroodia ja irooniaga, lugeja petmisega: lugeja kes ootab vabavärsilt siiski „loogiliselt“ murtud ridu n.ö värsigraafikat, saab hoopis ilusad ja ühtlased, kandilised katräänid, kus vahel on rütmgi proosalikust proosalikum. Ja see, et ta julgeb lugejat „petta“ tähendabki rollile mittevastavust.

Ehkki Toomas Liiv on oma luuletamise kreedoks võtnud kirjutamise, paberile vormistamise, siis kunagi ühel kirjandusseminaril andis ta mõista, et luulet kui sellist tajub ta üldisemana. Tema kavala naeratuse ja kergelt pilkava arutelu all oli minu tolle hetke „hitt“ ehk intermodernsuse manifest „Luule iseeneses“. Kõigepealt sain ma muidugi kuulda iroonilisi komplimente stiilis, et kui Kaplinski kirjutas oma esimesed manifestid alles kolmekümnesena, siis mina juba kahekümnesena. Ent edasi üksipulgi manifesti lahates keskendus ta luule tunnetamisele voona. Ega ma muidugi kinnitada julge kui tõsimeelselt ta sellegagi nõus oli, ent näis, et ühisosa me leidsime.

Tegelikult on mul tunne, et luuletaja Liiv oli/on ise üsna varjus. Just tänu peenele ja iroonilisele mängule, mis üritas küsida, et kas see mida me teame on ikka luule. Selline mäng käib küllap lihtsamalegi luulenautlejale üle mõistuse, rääkimata ühiskonna kultuuriteadvusest laiemalt. Varju jäämiseks või varjutamiseks on ühiskondlikus plaanis tarvis tuntust, eriti täna. Päevalehed peaksid noppima üles iga su köhatuse ja kultuuriküljed kajastama iga su ilmuma hakkavat ja juba ilmunud raamatut. Nii saab rääkida justkui suurest varjutusest, mis matab teisi luuletajaid, kelles võib olla tänu sellele musta kadedust ja iha saada varjust välja. Kuigivõrd läheb ju igale loomeinimesele korda tagasiside, ka praeguse minimeeritud sõnastusega trükiajakirjanduse oma.

Kirjanduslooliselt jäi Toomas Liiv vähemalt kahe närvitrüklase Juhan Viidingu ja Johnny B. Isotamme varju. Ma olen üsna kindel, et kui teha küsitlus, siis Juhan Viidingu nime ikka teatakse, juba tunduvalt ahtamas ringis Isotammegi, aga luuletaja Toomas Liiv meenuks vaid üksikutel. Ma arvan, et suur osa üheksakümnendate ja nullindate tulevasi filolooge jõudis ülikooli nõnda lõpetada, et nad teadsid professor Liivi, aga et tegu on eesti kirjandusloos ainulaadse luuletajaga, selleni nad mingi ime läbi ei jõudnudki. Muidugi need kirjandustudengid, kel oli õnne avastada ka luuletaja Toomas Liiv, võivad moodustada üsna olulise osa tema austajaskonnast. Seega üldsuses ei saa rääkida luuletaja Liivist kui varjujätjast, ent see pole minu arust ka oluline, sest kohati näib, et eesti luule või kirjanduski, see parem, peenem ja huvitavam osa kipubki kuhugi peituma. Ja, jaa... tean, need asjad ikka vaikselt muutuvad ja jälle on luule ETVssegi jõudnu...

Kirjandusloo seisukohalt on muidugi oluline ka n.ö kirjaniku rahvakunstniku staatus, ei saa ju hindamata jätta seda, keda „kõik“ armastavad. Kuid olemata rahvakunstnik, peab olema hoopis midagi sügavamat, et jääda kestma ja see on vaieldamatult mängur Toomas Liivil olemas. Sellega varjutab ta tõesti võimsalt kõiki endale järgnevaid vabavärsilisi silp-harakaid. Sellest ühest väikesest „vormimässust“ piisas. Ma ei pea niivõrd oluliseks kirjanduslooliselt taasalgatatud vabavärsivaidlust, kuivõrd vabaduse ja mängu võimalust, mille ta järgnevatele luulepõlvkondadele lahti „muukis“.

Ühiskondliku rollina on enim aktsepteerimist leidnud loomulikult ametikoha ja haridusega seonduv: kirjandusteadlane ja professor. Tagantjärele on etteheidetud või võetud kritiseerida „luuletaja vabadust“, mis tema töötegemises ja juhtimises justkui väljalöönud. Siinkohal võib oletada, et küllap isand Liiv üritas ehk poeedi tiitli varjust välja saada, et ehk ei lasknud see kirjandusteadlasena olla nii tõsiseltvõetav kui ta tahtnuks või hariduselu ja kirjanduslugu vajaks. Lahutab ta ju ise sümboolselt endas luuletaja ja kriitiku, kui ta justkui epateerides omaenese luulekogu järelsõnaks arvustuse kirjutab.

Kuigi minu ja usutavasti nii mitmegi kirjainimese arvates on luuletaja justkui iseloomujoon, mis eksisteerib ilma tekstina realiseerumiseta -- on suisa isiksuse põhiolemuseks, mis sulandab enesesse kõik muu -- siis tegelikkuses ei saa me ju rääkida millestki ligilähedasestki. On vaid inimeste, ühiskonna ja teab kelle-mille ettekujutus luuletajast kui rollist ja inimesest selle taga. Seega luuletajaolemus varjab inimest, isiksust olles loomulikult lahutamatu inimesest. Kui oluline võiks olla üldse luuletaja ja ülejäänud isiksuse tunnuste lahutamine. Positivistlike käsitluste järgi on see võimatu, strukturalistlike järgi on oluline vaid tekst s.t luuletaja avaldub vaid tekstis, reaaleluline isik ei määra muud kui, et on selle teksti vormistanud.

Luuletaja Toomas Liivi leidsin ma Luua metsakoolis õppides, kui kirjandusõpetaja kinkis mulle Jaak Põldmäe värsiõpiku. Ju siis mu luuleiha oli nii silmist pritsiv... Et olin just jõudnud esimeste vabavärsi katsetusteni, siis on ilmselge ka, et seda käsitleva peatüki otsisin ma esimesena üles ning seal need lummavad kastikesed vastu vaatasid. Üsna loomulik, et läksin raamatukokku lisa tahtma ja nii ma leidsingi „Kurbuse vikerkaarest“ ja „Fragmendi“. Hiljem isakodu seinte vahelt ka „Närvitrüki“, mis oli küllap Juhan Viidingu nime pärast sinna sattunud, sest tema oli ja on mu isa vaieldamatu lemmik.

Mind muidugi lummas kubistliku (minu teadvuses Guillaume Apollinaire) luule lihtsustamine kõigest vormilisteks kastideks. Irdsiirded tekivad ju niiehknii kui üritad mõttelise värsimurdmise asemel pildilist kasutada. Kuigi seda stambiks muutunud võtet kasutas Toomas Liiv ka edaspidi läbivalt ei saanud sellest otsest eeskuju. Ehkki vormiline matke oleks teiste luuletajate puhul tühine ja ebausutav maneer olnud. Seega justkui ühekordne ja ühe isiku võimalus.

Sisulises pooles on tegu aga alalise mänguga, irooniaga pehmemal moel ja paroodiaga karmimal. Ei või kunagi teada kui tõsiselt on mõeldud ka tema imeilusad või ilulevad kujundid, mis pealtnäha on enamuse arusaam luulest või, mida luule peaks peegeldama. Iroonia on üks paremaid kaitsevahendeid pääseda ühiskonna ja inimeste eest pakku, eriti nii võõras ja kauges rollis nagu seda on luuletaja.

Toomas Liiv kirjutas (küll vähevõitu), tegi end luuletajaks, samas justkui oma loominguliste kreedode kaudu eitas oma luuletajaks olemist. Mäng, mis sai peaaegu teoks: ühiskond või meedia ei tea palju luuletaja Liivist, ta oli ja on varjus, samas kirjarahva jaoks on kirjandusteadlane ja õpetaja Toomas Liiv luuletaja varjus. Kuidas teda, inimest ja tekstikogumit kirjanduslukku panna, eks aeg annab arutust. Kirjandusteadlased õnneks ikka üritavad leida tunnuseid, mille kaudu oleks võimalik teda seletada. Ent nii neile kui luuletajatele on Toomas Liiv jätnud küsimuse: mida me tegelikult luule ja luuletamise all mõistame, kes ta on, see luuletaja?