MILLEST SA MÕTLED?

Kurikuulsas Näoraamatus on selle kasutajatele tuttav küsimus „Millest mõtled?“ ja kastike, kuhu saab mõttekese kirja panna. Ma küll ei ole katsetanud, kui pikk võiks olla see tekst, mille saaks Facebookis edastada, ent mulje on jäänud, et piirang on ikka peal. Loomulikult selline suhtlusvõrgustiku vorm ka just väga pikki mõttearendusi. Lihtsam on panna link pikemale postitusele veebipäevikus või mõnele artiklile kuskil veebiväljaandes. Aga minu jaoks isiklikult on see küsimus kuidagi eriliselt ärritav. Sõltuvalt meeleseisundist on tahtmine vastata: a) Mis see sinu asi on? b) Keda huvitab? c) Millestki ei mõtle! d) Kas peab mõtlema? f) Keda huvitab, millest... jne.

Ärrituse kõige lihtsam põhjus on muidugi see, et ma ei pea end mõtlejaks ega ka inimeseks, kelle iga mõtte- ja/või tundesähvatus on puhas kuld, mida kohe peab kuulutama. Kuidagi on läinud nii, et minu jaoks seostub mõtlemine keeruliste, ent loogiliste ja järjepidevate ning arenevate arutluste/analüüsidega, kus tundeid on üsna vähe. Mõtleja on justkui filosoof või teadlane-teoreetik, kes oma põhjalikkuse ja täpsustustega võib muutuda teinekord igavaks. Ilmselge kunstnikutüübina ma sellele tingimusele ei vasta, kuna enne jõuab kaine konstruktsiooni rikkuda mõni mind haarav kujund või ihu ja vaimu raputav emotsioon. Rääkimata totaalsest enesekesksusest, st raske on loobuda sõnast mina, mis kohe muudab kirjatüki isiklikuks ja kui lugejal on autori suhtes eelarvamusi või -teadmisi, siis muutub suhtumine kirjutajasse veelgi isiklikumaks. Ma olen lugenud teadustöid, kus noor teadlane kipub liialdama mina-mina-minaga, väga humoorikas, tüütu ja mitteteaduslik mulje jääb, ehkki hüpotees ja järeldus võivad olla korrektsed.

Samas ise olen ma niisama kaugel „teaduslikust“ või lihtsalt kainest mõttekonstruktsioonide loomisest. Kainus ei ole meeleseisund, mis meeldiks mulle kirjanduses või kunstis. Värvikust, absurdi, üllatusi, kujutluspilte... Ent mulle meeldivad kained ja samas mitte teadusžargooniga ülepaisutatud magistri- ja doktoritööd. Kuigi need pole ka veel need „päris“ mõtlemise tükid minu jaoks. Need on faktoloogilised järelmid pigem. Mõtlemise näideteks on minu jaoks pigem filosoofilised ja/või ka lihtsalt arutlevad esseed. Küllap just seetõttu, et nendega ma murran tavaliselt oma hambad, eriti nende filosoofilistega. Samamoodi, kui võõrsõnadega ülekuhjatud pikad lausemonstrumid suudavad mu tähelepanu suunata aknalaual sumisevale kärbsele, nõndasamuti mõjub aiva hargnev ja justkui mitte kuhugi jõudev arutlus. Aga just säärased kipuvad paljud filosoofilised kirjatükid olema. Küsimused ja valemid, mis peaksid mind aitama ja sundima omakorda küsimusi esitama, hakkavad mind väsitama, sest korraga tahan ma selget lõppu nagu USA armastuskomöödias. Loogika, millest areneb ruutjuur loogikast ja kuupjuur eelmistest loogikatest, annab mulle kabelimatsu ja tõestab, et mõtlejat minust pole.

Õhtulehes töötades tutvusin ühe harukordselt omapärase inimesega, kes armastab hirmsasti mõtelda, juurelda, arutleda. Ta võis ka kolleegile lilleõie kinkimisest punuda tunniajase probleemipuntra, nii et ma lõpuks peaaegu ei mäletanudki, et algtõukeks oli üks tühine nelk... Juhtus, et ma isegi lasin teinekord tal oma arutelu maha pidada, ent enamasti nähvasin pärast viis minutit kestnud lauset kannatamatult, et aga naistele meeldivad ju lilled. Järjekordse sellise katkestamise peale ta lõpuks vihastas ja teatas, et triviaalloogika on sul igatahes paigas. Nojah, kaks pluss kaks on neli, mitte ei viitsi arutleda, et äkki on viis või kuus või vanajumal...

Seega täieline mõttelodevus. Aga sellised mõtlejad on kuidagi köitvad. Sarnaselt Hermann Hesse kahe karakteri vaheline külgetõmme ja sõprus romaanis „Narziss ja Goldmund“. Loomulikult on kirjanik tegelasi lihtsustanud (teisipidi on seal muudki kui vaid mõtleja ja tundleja vastandamine), et nad oleksid ideaalsed, ent nad ju kehastavadki põhiprintsiipe, tüübid, mitte inimesed ise, kunstiline üldistus. Tegelikult on muidugi nii neid mõtlejaid, kes uinutavad mu esimese leheküljega, kui ka neidki, kelle raamatu või essee kugistan kiiruga alla, et siis jääda jahmunult olesklema: Mis see nüüd oli, nii särav ja huvitav... Mis ta õigupoolest ütles? Selline isik, kes on suutnud tasakaalukalt jagada nii kujundeid kui ka mõttekonstruktsioone, pole arvanud, et ühe kirjatükiga peab ta suutma esitada absoluutselt kõik poolt- ja vastuväited kõigile tekkivatele mõtetele. Mõni peab seda kindlasti kassikullaks, seda kujundlikkust, et rikub puhta mõtlemise, nagu ei peeta ka heaks populaarteaduslikke üllitisi, kuna see pole puhas teadus... Samas ei kannata ma, kui esseistlikus teoses kaob mõttearendus ära ning üht kujundit seletatakse järgmisega ja lõpuks kolmandaga antakse lõppjäreldus või põhjendus. See on justkui ilukirjanduse pärusmaa, õigemini, sellist asja ma hindan ilukirjanduses eelkõige. Parimad luuletused on üha arenevad seose- ja kujundiahelad-hargnemised, et silmapiir läheb häguseks ja sa hõljud mingis imelikus maailmas. Kui neil veel põhjendust ka pole, absurd, no siis on täiuslik...

Mõtlemiselt ma seda ei eelda, ma piiran mõtlejaid liigselt, kuna ma soovin akvarelli asemel pigem joonist millimeetripaberil. Sestap on minujaoks kaks vastanduvat valdkonda isegi kirjandus- ja keeleteadus, ehkki neid seob omavahel keel. Esimene võib küll rakendada detailsuseni totrat teose tekstilist analüüsi või autori elulugu, ent essents on pigem emotsionaalne või subjektiivne järeldus. Teine on aga pigem justkui matemaatika, mis muudkui võtab keele juppideks ja paneb selle kokku ja konstrueerib valemeid, kinnistab reeglid. Ehkki ka kirjandusteaduse eesmärgiks on leida seaduspärad, korduvused või universaalsed reeglid, siis nende seletamine ja tõestamine on pigem müstika kui loogika, teoretiseerija hinnanguline aspekt on suurem kui keeleteadlasel. Kirjandusteadus on humanitaaria, filoloogia ent reaalteadus. Sõna- ja keeletajust ei hakka arutlema enam, et keelest kasvab mõte ja mõte on subjektiivne. Ülikooli ehk üks tähtsamaid kogemusi on nende kahe keelega seotud teaduse kehastused Toomas Liiv ja Mati Hint.

Nagu juba ülalolevast järeldada, siis enesepiiramiseks ja kindla sirgjoone järgimiseks pole ma võimeline ka ühe kirjatüki piires, ei suuda isegi edasi anda, mida ma pean mõtlemiseks ja keda pean mõtlejaks. Paratamatus, kuna veebipäevikusse kirjutamine on omamoodi mäng, kirjutamine on niiehknii mäng, väga haarav. See lust ei lase aga isegi korralikult esseed kirjutada, sest enne on tarvis hakata ühepäevaliblikat püüdma. Nõnda ma siis teatangi alati, et mõtelda ma ei oska, aga mõnel parimal hetkel võib juhtuda, et ma mängin mõttega, sünnib väike mõttemäng. Mõttemäng ongi üks minu eesmärke, et natukenegi teistmoodi suuta näha ja kirjutada, jäädes oma konstruktsioonidelt lapsikuks ja triviaalloogiliseks. Ei saa kuidagi vastata ega jääda ärritamata küsimusest: millest mõtled?