Enne suurt aruandmist saagu tänatud Emanda ema, kes oli lahkelt nõus minusugust oma korteris majutama! Sai Baba igatahes väga ei grimossitanud mu pääle, ehkki ta sohva kohal oli sunnitud rippuma, kus ma hällisin nigut lapsukesele kohane. Rikkamatele turistidele mõeldud hotellid peletasid igasuguse uiu, et mis see paar öökest siis neis viibida ka ära ei ole....
x-x-x
Igatahes reedel oli sunnitud kallis kaasa mu rongijaama logistama, et mind „sanatooriumisse“ saata, küllap siis leidis temagi, et „õrn vaimuke“ vajas ravitsemist. Poole kuuene ärkamine pole igapäevaseltki just meelakkumine, ent kui ei saa end varase ärkamise traumast päevaks rahulikult selgeks uina-muinatada, siis tähendab see südapäevani tavapärasest veel suuremat füüsilist ja vaimset kohmakust: algatuseks ei saanud ma aru, et kui mulle öeldakse summa, nii eurodes kui sentides, siis tuleb ka sendid müüjale anda; seejärel ei suutnud ma bussijaamas tuvastada piletitrüki automaati; ratastega kohvri sang libises lugematu arv kordi mu peost; palju ma inimesi milka lehmakesena müksasin, ei tea.
Kuumahoiatusi tõsimeelselt kuulatades otsustasin pakkida kaasa koguse t-särke, sest ilmselgelt pika loksumise peale astub plekktahukast välja miski ligane ja haisev olevus. Kussa siis võõral maal saad enesele „häbi“ teha, eriti kui Näoraamatus ilgutakse, et „kirjanikuhärra“ tuleb külla ja tarvis punast vaipa lahti rullida! Tegelikult osutus minekubuss „moodsaks“ s.t konditsioneer oli olemas ja töötas. Oli mõnusalt lahe olemine, et jätkus jaksu nii lugemiseks kui kribamiseks kui aknast eesti maastiku salvestamiseks kolbalollusesse.
Maastikuni jõudsin ma muidugi alles Risti kandis, sest sinnamaani oli tee sile, sealt alates tundus aga, et bussil läksid korraga läbi nii mootori puksid kui amordid. Selline üleihuline vibra, aga mitte just erutav... muig Lisaks enesestmõistetavale rohelusele ja talukohakestele registreeris silm kummalise reklaamtahvli: 24 h WC... Juhmakas niigi, aga see tundus lausa vaimustav. Kahjuks pärast pikka piidlemist ja peaaegu jalgupidi toolile ronimist selgus, et siiski 24 h WG ja lisatahvlike teatas, et tegu on kohvikuga. Lihula näis räsitum kui ma mäletasin, eriti pealtnäha hästi säilinud kultuurimaja taustal, aga muie jäi suunurka, kuna paistab, et positiivset huumorimeelt kellelgi seal on, kuna ühel eriti hädisel hoonel rippus silt „kauplus Lootus“. Lootus jääb...
Virtsus laevalael ringi uimerdades ja mürgipulgakesi hingates jäin vahtima, et mis praam see seal eemal väinasopis seisab ja miks... Et see ei saa ju olla ometigi Kuivastu sadamas seisev laevuke, kuna tundus teine nii lähedal ja selge. Noh, jah... lollakat parandab ainult haud!
Muidugi oli mul, lisaks veinijoomisele, üks hää põhjus veel üle 19 aasta saarele sattuda, tahtsin Orissaares nostalgiapurset eneses esile manada, sääl ju siiski SIK ja kultuurimaja ja Kaubasaar, mille vahel viis aastat jõlgutud sai. Eks ta ole, küllap ma ikka paar senti olen kasvanud, kuna minu plaanitud kahetunnine minevikuretk jäi vaid pooletunniseks, sest kõik tundus kuidagi palju väiksem. Aga ajaloo litakas tuli ära, ning kohalikele pisike elevusekübe sai ka süstitud: miski tüüp kolistab kohvrirataste kõrinal asulas ringi ja teeb pilti, mõistlikud inimesed teevad ju seda Kuressaares.
Targu talita tüübina olin üles kirjutanud ka tiba varasemad bussid, mis mind turistilõksu pidid viima. Suur aga oli minu üllatus, kui ette sõitis Harjumaa liinide marsa. Mul tekkis kuri tunne, et ma ei taha oma kodinatega sinna kuidagi ära mahtuda, et parem limpsin lähimas asutuses tibake siidrit, ent peatusesse saabunud noored suutsid mulle selgeks teha, ma pean kindlasti sisse istuma, kuna ma olevat peatuses olnud esimene. Ma ei julge kenade inimestega vaielda ka väga ja otsustasin, et küllap tuleb januga veel tunnike hakkama saada...
Sihtkohta jõudsin ma seega paar tunnikest varem, kui mulle „vaba ja vallalist“ meest lubati. Aimates ette, et minu-sisim-laps hakkab meeletult tähelepanu nõudma, siis otsustasin rahumeeli kohvrirallitada iseseisvalt ja mitte minna töötavaid võõrustajaid segama. Milline ebaharilik taktitunne, mu edevust arvestades...
Kuressaare vastas mu mälupiltidele rohkem s.t oli (ja on) endiselt selline puhas ja soe linn, kus võib ka niisama ringi tuiata ja tunda end hästi. Muidugi turistilõks on kõvasti arenenud, erinevaid atraktsioone, millega tähelepanu tõmmata, neid jagus. Igasugustest terassikestest ja välikohvikutest rääkimata. Üks eriti julge noor jäätisemüüja, aga oli sunnitud kaks korda minus pettuma, kui ta mulle jahutust lootis pakkuda. Esimesel korral olin ma just peesitanud miskil terassil ja külma õlut kaaninud, teisel korral olin ma juba tema konkurendi käest kartulivahvlitopsiku lunastanud, kuhu mulle veel eriti suur portsjon kooretoodet sisse surati, kuna ma viiksusin, et väikest pole mul mõtet ostagi, sest ma niiehknii sellest midagi ei saa.
Nõnda ma kõõlusin keskväljakul või raekoja platsil ning ahmisin isukalt rosina ja kreekapähklitega maiust, kui avastasin, et nüüd võib ehk teada anda, et mandrimees on saabunud, palun orkestrit ja lilleneiusid. Orkester oli olemas, sest telefonitorus vastav madal saarejõmin kippus natuke põlvi nõtkutama küll – ürgse häälega Ürgpoiss. Lilleneiu etteastet Emanda isiksuses lubati mulle tiba hiljem, kuna miski bürokraatiline masinavärk teda ahelates hoidvat.
Kuna Emanda „paha poiss“ oli simmanile läinud, siis ei jäänud meil muud üle, kui valutavate ratastega kohver Veinikappi viia. Et olgu siis temal vähemalt võimalus nautida seda kohta, kuhu mind magama ei lubatud, kuna ilmselgelt oleks varud mõõdutundetult kahanenud. Kohver osutus igatahes veinipõlguriks, sest ta andis ilma igasuguse vastuvaidlemiseta külakosti meile ja jäi siis kööginurka puhkama. Muidugi sain ma, sumadani piinamise pärast, järgmistel päevadel paar korda pragada, et kesse ikka tuleb sellise koormaga paariks päevaks, minu vabandust vanainimese vajaduste kohta ei võtnud keegi kuulda.
Ürgpoisi Veinikapist suundusime tema teise kottu s.t Brunosse. Kohvik, mis kohvik: raamaturiiul, mugavad toolid, peaaegu nähtamatu müüja, avatud aknad jms. Ja siis läks lahti mölapidamatuse meistrivõistlus. Algul me ragistasime Ürgpoisiga kahekesi, kuskilt lisandus Emanda „paipoiss“, kes oli sunnitud küll kuulajarolli ja lõpuks siis ka hammasratastest räsitud Emand, kes leidis, et ei kavatse meist silpigi viletsam olla. Kui nüüd kohalik elu-olu tutvustus kõrvale jätta, siis muus osas nägi asi välja nagu kassipoegade mäng: hammustab üks kedagi, virutab teine kõrvalt käpaga, siis saab algataja kohe topeltrünnaku tagasi. Aasimine, täiel rinnal naermine ja sekka tiba tõsisemat kultuurijuttu. Õige ruttu leidsime, et meil kolmel on ühine tuttav, keegi härra Alzheimer, kes teab kõiki neid nimesid ja nimetusi, mida meie ei tea. Esimesel õhtul me vist veel väga üksteist üle rääkida ei üritanud... Noh, üsna värsked tuttavad või nii. Kui me olime haldjamoelist müüjat nii tunnikese jagu kauem kuritarvitanud, kui tarvis, siis suundusime Veinikapi varusid inspekteerima.
Kell oli kergelt üle kolme tiksunud, kui oli aeg „kirjanikuhärra“ öömajutada. Et aeg õige oli, sellest annab tunnistust seegi, et järgnev situatsioon on järgmise päeva mälumängu tulemus. Minu mälu igatahes mäletas ainult vaatepilti lääpatallatud botastest ja ukselävel piibukiskumist. Äraminemisel olevat ma visanud tossud varba otsa ja tahtnud liikuma hakata, mille peale ülejäänud kolm üritasid üksteise võidu mind veenda, et ma ikka korralikult käituks s.t paneks papud nii jalga nagu peab. Mina küsima: „Palju siit ikka minna on, kaks sammu ju?“ Koor: “No ikka rohkem kui kaks...“ Mina: „Kui palju rohkem, kolm? Sellepärast ma ikka ei hakka paelu siduma ja kandu siluma!“ Koor: „Rohkem kui kolm...“ Selles stiilis jätkus küsimine-vastamine kuni selgus, et samme on rohkem kui kaheksa, minu-sisim-laps olevat otsusele jõudnud, et seda on ikka liiga palju ja potsti kuhugi tolmuhunnikusse vajunud, ning jalanõud kängitsenud, täitsa iseseisvalt... Huvitav, minu-sisim-laps vist kümneni lugeda veel ei oskagi...
Seda mulle väga pikalt ei kommenteeritud, kui palju ja milliseid hällilaule mulle lauldi, et mind unemaale saada, ent hommikul ärkasin ma ukseklõpsu peale ning suutsin silmata, kuis üks piiga salamisi sisse hiilis, pillikast kaenlas. Hommikukohvi kantaat tšelloga, imestasin ma ja jäin ootvele. Esialgu kostis vaid üks kõrgem ja üks madalam noot, peaaegu plinn-plõnn. Modernne, mõtlesin ma, siisiki tehti mulle hiljem selgeks, et too oli häälestamine hoopis. Ja pill polnud ka tšello, vaid miski, mis hääldus kui diorb, teorb või mis iganes... Selline huvitava kujuga pill, millega mulle lõpuks mängiti kümme korda keskajahõngulist lugu, mille me hiljem Fuugaks ristisime. Siiski, et mitte oma ego ületähtsustada, tuleb tunnistada, et lugu harjutati hoopis kapiitlisaali tarbeks, kus miski filmi taustaks seda salvestama päeval hakati. Kui mulle hakkas tunduma, et muusikat on küll saanud, ajasin end üles ja proovisin end inimeseks sättida. Peeglid olid seal majas igatahes imelikud, ma kohe üldse ei näinud välja selline nagu soovinuks...
Kuna „paipoiss“ oli läinud kitarrele keeli ostma, siis ma otsustasin omapäi hommikuteeni jõuda, kui keeruline Brunosse jõudmine ikka olla saab... Väga keeruline polnudki s.t kõhutunne täitsa juhatas, pärast üht pisikest tiiru tundmatus kvartalis leidsin bussijaama juurest taas vajalikud viidad üles. Brunost leidsin nii Emanda kui tema „paipoisi“, kes oli otsustanud, et mind ei tohi mingil juhul üksi jätta. Kuna tema peab proovis ja salvestusel olema, siis hoidku Emand mul igaks juhuks silma peal, ega ärgu püüdkugi esmaspäevaste kaitsmiste ja muude tööasjadega end välja vabandada.
Edasi nägi olukord välja selline, et emand lubas, nii umbes iga veerandtunni tagant, et kohe hakkab tööle minema, kuni kell oli saanud kaks ja ta teatas, et Ürgpoiss on töö lõpetanud... Telefonitsi saime tellitud noormehe kätte ning Emand võis südamerahuga tööle naasta, pidurdamatu „kirjanikuhärra“ oli ohutult järgmisele järelvaatajale üle antud.
Hoolitsemine jätkus: mind tassiti sööma, õpetati kuidas tuleb toidukohas vigiseda, inimestega tutvuda ja muudki huvitavat. Ja siis olime tagasi Brunos, et kiusata haldjaneiut. Mina ei kujuta ette, kuidas ta pärast meiesuguseid õhtul pea puhtaks saab sest mölast ja lärmist. Kohviku ees suitsu tehes otsustasin rakendada taasäratatud vigisemisoskust rihma sikutava koeranässaka peal (selline asjalik ja armas elukas), uurides, et kuhu tal nii kiire on. Mulle tähelepanu ei pööratud, aga kui ta puu juures jalga kergitas, siis ma nentisin soostuvalt, et ma ka sama hädaga kiirustaks. Ürgpoiss, kes mind aknast jälgis (tubli, ei lasknud mind sekundikski silmist!), väitis, et koera peremees olevat tiba üllatunud nägu teinud mu mõmina peale.
Kui seltskond oli taas kokku kogutud s.t Emand ja „paipoiss“, oli aeg eriti uhkeid saksasid mängida ja restorani La Perla kolida. Nagu mulle enne seletati, olevat kolm pröökajat vähe, et sealt pidavat lisa saama. Reene, Bruno ja La Perla omanik, igatahes sai natuke häiritud, sest üsna usutav, et ma seekord kaotasin mitu korda mõõdutunde, tundsin end ehk juba liiga koduselt... Lõpuks saabus ka Ülemvardjas ühest tähtsast ja suurest asutusest ning siis oli alles õige mölameistrite võistkond koos. „Paipoiss“ mängis kitarrel sulneid meloodiaid, et natukenegi meie röökimist mahendada. Ära sai nähtud veel ka tõeline prominent, üalmainit koeraomanik olevat vaid kohalik poolprominent olnud... Tutvutud ka veel Diva ja tema Viikingiga ja oeh... ma enam ei jaksa...
Võtame siis kokku: igavesti palju toredaid inimesi, üks parem ja andekam kui teine... Multitalendi ja geeniuse tiitel läheb „paipoisile“, lisaks pillimängule sain kiigata ka tema maale ja fototöötlusi, uskumatult värsked ja imelise gammaga. Ülimalt mõnus ja vaba seltskond, muidu ma nii ennastunustavalt pidurdamatu poleks olnud, lõualuud tuikavad praegugi veidi. Pirnipuid jätkus pea igasse minutisse, neist viimane visati veidi enne mu bussi peale saatmist: et äkki me jõuame veel kohalikku raadiosse „kirjanikuhärraga“ intervjuu teha. Õnneks ei! Kui Ürgpoiss muretses, et ta ei saa mu jaoks ehk piisavalt uhket punast vaipa ja orkestrit kokku, siis võin teda rahustada, et superstaarilgi poleks miskit krigiseda olnud... Ja üldse, kirjutagu muud mölapidamatusega tüübid ise ka, arvestades, et nad teevad seda palju paremini kui mina!
Igatahes reedel oli sunnitud kallis kaasa mu rongijaama logistama, et mind „sanatooriumisse“ saata, küllap siis leidis temagi, et „õrn vaimuke“ vajas ravitsemist. Poole kuuene ärkamine pole igapäevaseltki just meelakkumine, ent kui ei saa end varase ärkamise traumast päevaks rahulikult selgeks uina-muinatada, siis tähendab see südapäevani tavapärasest veel suuremat füüsilist ja vaimset kohmakust: algatuseks ei saanud ma aru, et kui mulle öeldakse summa, nii eurodes kui sentides, siis tuleb ka sendid müüjale anda; seejärel ei suutnud ma bussijaamas tuvastada piletitrüki automaati; ratastega kohvri sang libises lugematu arv kordi mu peost; palju ma inimesi milka lehmakesena müksasin, ei tea.
Kuumahoiatusi tõsimeelselt kuulatades otsustasin pakkida kaasa koguse t-särke, sest ilmselgelt pika loksumise peale astub plekktahukast välja miski ligane ja haisev olevus. Kussa siis võõral maal saad enesele „häbi“ teha, eriti kui Näoraamatus ilgutakse, et „kirjanikuhärra“ tuleb külla ja tarvis punast vaipa lahti rullida! Tegelikult osutus minekubuss „moodsaks“ s.t konditsioneer oli olemas ja töötas. Oli mõnusalt lahe olemine, et jätkus jaksu nii lugemiseks kui kribamiseks kui aknast eesti maastiku salvestamiseks kolbalollusesse.
Maastikuni jõudsin ma muidugi alles Risti kandis, sest sinnamaani oli tee sile, sealt alates tundus aga, et bussil läksid korraga läbi nii mootori puksid kui amordid. Selline üleihuline vibra, aga mitte just erutav... muig Lisaks enesestmõistetavale rohelusele ja talukohakestele registreeris silm kummalise reklaamtahvli: 24 h WC... Juhmakas niigi, aga see tundus lausa vaimustav. Kahjuks pärast pikka piidlemist ja peaaegu jalgupidi toolile ronimist selgus, et siiski 24 h WG ja lisatahvlike teatas, et tegu on kohvikuga. Lihula näis räsitum kui ma mäletasin, eriti pealtnäha hästi säilinud kultuurimaja taustal, aga muie jäi suunurka, kuna paistab, et positiivset huumorimeelt kellelgi seal on, kuna ühel eriti hädisel hoonel rippus silt „kauplus Lootus“. Lootus jääb...
Virtsus laevalael ringi uimerdades ja mürgipulgakesi hingates jäin vahtima, et mis praam see seal eemal väinasopis seisab ja miks... Et see ei saa ju olla ometigi Kuivastu sadamas seisev laevuke, kuna tundus teine nii lähedal ja selge. Noh, jah... lollakat parandab ainult haud!
x-x-x
Muidugi oli mul, lisaks veinijoomisele, üks hää põhjus veel üle 19 aasta saarele sattuda, tahtsin Orissaares nostalgiapurset eneses esile manada, sääl ju siiski SIK ja kultuurimaja ja Kaubasaar, mille vahel viis aastat jõlgutud sai. Eks ta ole, küllap ma ikka paar senti olen kasvanud, kuna minu plaanitud kahetunnine minevikuretk jäi vaid pooletunniseks, sest kõik tundus kuidagi palju väiksem. Aga ajaloo litakas tuli ära, ning kohalikele pisike elevusekübe sai ka süstitud: miski tüüp kolistab kohvrirataste kõrinal asulas ringi ja teeb pilti, mõistlikud inimesed teevad ju seda Kuressaares.
Targu talita tüübina olin üles kirjutanud ka tiba varasemad bussid, mis mind turistilõksu pidid viima. Suur aga oli minu üllatus, kui ette sõitis Harjumaa liinide marsa. Mul tekkis kuri tunne, et ma ei taha oma kodinatega sinna kuidagi ära mahtuda, et parem limpsin lähimas asutuses tibake siidrit, ent peatusesse saabunud noored suutsid mulle selgeks teha, ma pean kindlasti sisse istuma, kuna ma olevat peatuses olnud esimene. Ma ei julge kenade inimestega vaielda ka väga ja otsustasin, et küllap tuleb januga veel tunnike hakkama saada...
x-x-x
Sihtkohta jõudsin ma seega paar tunnikest varem, kui mulle „vaba ja vallalist“ meest lubati. Aimates ette, et minu-sisim-laps hakkab meeletult tähelepanu nõudma, siis otsustasin rahumeeli kohvrirallitada iseseisvalt ja mitte minna töötavaid võõrustajaid segama. Milline ebaharilik taktitunne, mu edevust arvestades...
Kuressaare vastas mu mälupiltidele rohkem s.t oli (ja on) endiselt selline puhas ja soe linn, kus võib ka niisama ringi tuiata ja tunda end hästi. Muidugi turistilõks on kõvasti arenenud, erinevaid atraktsioone, millega tähelepanu tõmmata, neid jagus. Igasugustest terassikestest ja välikohvikutest rääkimata. Üks eriti julge noor jäätisemüüja, aga oli sunnitud kaks korda minus pettuma, kui ta mulle jahutust lootis pakkuda. Esimesel korral olin ma just peesitanud miskil terassil ja külma õlut kaaninud, teisel korral olin ma juba tema konkurendi käest kartulivahvlitopsiku lunastanud, kuhu mulle veel eriti suur portsjon kooretoodet sisse surati, kuna ma viiksusin, et väikest pole mul mõtet ostagi, sest ma niiehknii sellest midagi ei saa.
Nõnda ma kõõlusin keskväljakul või raekoja platsil ning ahmisin isukalt rosina ja kreekapähklitega maiust, kui avastasin, et nüüd võib ehk teada anda, et mandrimees on saabunud, palun orkestrit ja lilleneiusid. Orkester oli olemas, sest telefonitorus vastav madal saarejõmin kippus natuke põlvi nõtkutama küll – ürgse häälega Ürgpoiss. Lilleneiu etteastet Emanda isiksuses lubati mulle tiba hiljem, kuna miski bürokraatiline masinavärk teda ahelates hoidvat.
Kuna Emanda „paha poiss“ oli simmanile läinud, siis ei jäänud meil muud üle, kui valutavate ratastega kohver Veinikappi viia. Et olgu siis temal vähemalt võimalus nautida seda kohta, kuhu mind magama ei lubatud, kuna ilmselgelt oleks varud mõõdutundetult kahanenud. Kohver osutus igatahes veinipõlguriks, sest ta andis ilma igasuguse vastuvaidlemiseta külakosti meile ja jäi siis kööginurka puhkama. Muidugi sain ma, sumadani piinamise pärast, järgmistel päevadel paar korda pragada, et kesse ikka tuleb sellise koormaga paariks päevaks, minu vabandust vanainimese vajaduste kohta ei võtnud keegi kuulda.
x-x-x
Ürgpoisi Veinikapist suundusime tema teise kottu s.t Brunosse. Kohvik, mis kohvik: raamaturiiul, mugavad toolid, peaaegu nähtamatu müüja, avatud aknad jms. Ja siis läks lahti mölapidamatuse meistrivõistlus. Algul me ragistasime Ürgpoisiga kahekesi, kuskilt lisandus Emanda „paipoiss“, kes oli sunnitud küll kuulajarolli ja lõpuks siis ka hammasratastest räsitud Emand, kes leidis, et ei kavatse meist silpigi viletsam olla. Kui nüüd kohalik elu-olu tutvustus kõrvale jätta, siis muus osas nägi asi välja nagu kassipoegade mäng: hammustab üks kedagi, virutab teine kõrvalt käpaga, siis saab algataja kohe topeltrünnaku tagasi. Aasimine, täiel rinnal naermine ja sekka tiba tõsisemat kultuurijuttu. Õige ruttu leidsime, et meil kolmel on ühine tuttav, keegi härra Alzheimer, kes teab kõiki neid nimesid ja nimetusi, mida meie ei tea. Esimesel õhtul me vist veel väga üksteist üle rääkida ei üritanud... Noh, üsna värsked tuttavad või nii. Kui me olime haldjamoelist müüjat nii tunnikese jagu kauem kuritarvitanud, kui tarvis, siis suundusime Veinikapi varusid inspekteerima.
Kell oli kergelt üle kolme tiksunud, kui oli aeg „kirjanikuhärra“ öömajutada. Et aeg õige oli, sellest annab tunnistust seegi, et järgnev situatsioon on järgmise päeva mälumängu tulemus. Minu mälu igatahes mäletas ainult vaatepilti lääpatallatud botastest ja ukselävel piibukiskumist. Äraminemisel olevat ma visanud tossud varba otsa ja tahtnud liikuma hakata, mille peale ülejäänud kolm üritasid üksteise võidu mind veenda, et ma ikka korralikult käituks s.t paneks papud nii jalga nagu peab. Mina küsima: „Palju siit ikka minna on, kaks sammu ju?“ Koor: “No ikka rohkem kui kaks...“ Mina: „Kui palju rohkem, kolm? Sellepärast ma ikka ei hakka paelu siduma ja kandu siluma!“ Koor: „Rohkem kui kolm...“ Selles stiilis jätkus küsimine-vastamine kuni selgus, et samme on rohkem kui kaheksa, minu-sisim-laps olevat otsusele jõudnud, et seda on ikka liiga palju ja potsti kuhugi tolmuhunnikusse vajunud, ning jalanõud kängitsenud, täitsa iseseisvalt... Huvitav, minu-sisim-laps vist kümneni lugeda veel ei oskagi...
x-x-x
Seda mulle väga pikalt ei kommenteeritud, kui palju ja milliseid hällilaule mulle lauldi, et mind unemaale saada, ent hommikul ärkasin ma ukseklõpsu peale ning suutsin silmata, kuis üks piiga salamisi sisse hiilis, pillikast kaenlas. Hommikukohvi kantaat tšelloga, imestasin ma ja jäin ootvele. Esialgu kostis vaid üks kõrgem ja üks madalam noot, peaaegu plinn-plõnn. Modernne, mõtlesin ma, siisiki tehti mulle hiljem selgeks, et too oli häälestamine hoopis. Ja pill polnud ka tšello, vaid miski, mis hääldus kui diorb, teorb või mis iganes... Selline huvitava kujuga pill, millega mulle lõpuks mängiti kümme korda keskajahõngulist lugu, mille me hiljem Fuugaks ristisime. Siiski, et mitte oma ego ületähtsustada, tuleb tunnistada, et lugu harjutati hoopis kapiitlisaali tarbeks, kus miski filmi taustaks seda salvestama päeval hakati. Kui mulle hakkas tunduma, et muusikat on küll saanud, ajasin end üles ja proovisin end inimeseks sättida. Peeglid olid seal majas igatahes imelikud, ma kohe üldse ei näinud välja selline nagu soovinuks...
Kuna „paipoiss“ oli läinud kitarrele keeli ostma, siis ma otsustasin omapäi hommikuteeni jõuda, kui keeruline Brunosse jõudmine ikka olla saab... Väga keeruline polnudki s.t kõhutunne täitsa juhatas, pärast üht pisikest tiiru tundmatus kvartalis leidsin bussijaama juurest taas vajalikud viidad üles. Brunost leidsin nii Emanda kui tema „paipoisi“, kes oli otsustanud, et mind ei tohi mingil juhul üksi jätta. Kuna tema peab proovis ja salvestusel olema, siis hoidku Emand mul igaks juhuks silma peal, ega ärgu püüdkugi esmaspäevaste kaitsmiste ja muude tööasjadega end välja vabandada.
Edasi nägi olukord välja selline, et emand lubas, nii umbes iga veerandtunni tagant, et kohe hakkab tööle minema, kuni kell oli saanud kaks ja ta teatas, et Ürgpoiss on töö lõpetanud... Telefonitsi saime tellitud noormehe kätte ning Emand võis südamerahuga tööle naasta, pidurdamatu „kirjanikuhärra“ oli ohutult järgmisele järelvaatajale üle antud.
Hoolitsemine jätkus: mind tassiti sööma, õpetati kuidas tuleb toidukohas vigiseda, inimestega tutvuda ja muudki huvitavat. Ja siis olime tagasi Brunos, et kiusata haldjaneiut. Mina ei kujuta ette, kuidas ta pärast meiesuguseid õhtul pea puhtaks saab sest mölast ja lärmist. Kohviku ees suitsu tehes otsustasin rakendada taasäratatud vigisemisoskust rihma sikutava koeranässaka peal (selline asjalik ja armas elukas), uurides, et kuhu tal nii kiire on. Mulle tähelepanu ei pööratud, aga kui ta puu juures jalga kergitas, siis ma nentisin soostuvalt, et ma ka sama hädaga kiirustaks. Ürgpoiss, kes mind aknast jälgis (tubli, ei lasknud mind sekundikski silmist!), väitis, et koera peremees olevat tiba üllatunud nägu teinud mu mõmina peale.
x-x-x
Kui seltskond oli taas kokku kogutud s.t Emand ja „paipoiss“, oli aeg eriti uhkeid saksasid mängida ja restorani La Perla kolida. Nagu mulle enne seletati, olevat kolm pröökajat vähe, et sealt pidavat lisa saama. Reene, Bruno ja La Perla omanik, igatahes sai natuke häiritud, sest üsna usutav, et ma seekord kaotasin mitu korda mõõdutunde, tundsin end ehk juba liiga koduselt... Lõpuks saabus ka Ülemvardjas ühest tähtsast ja suurest asutusest ning siis oli alles õige mölameistrite võistkond koos. „Paipoiss“ mängis kitarrel sulneid meloodiaid, et natukenegi meie röökimist mahendada. Ära sai nähtud veel ka tõeline prominent, üalmainit koeraomanik olevat vaid kohalik poolprominent olnud... Tutvutud ka veel Diva ja tema Viikingiga ja oeh... ma enam ei jaksa...
Võtame siis kokku: igavesti palju toredaid inimesi, üks parem ja andekam kui teine... Multitalendi ja geeniuse tiitel läheb „paipoisile“, lisaks pillimängule sain kiigata ka tema maale ja fototöötlusi, uskumatult värsked ja imelise gammaga. Ülimalt mõnus ja vaba seltskond, muidu ma nii ennastunustavalt pidurdamatu poleks olnud, lõualuud tuikavad praegugi veidi. Pirnipuid jätkus pea igasse minutisse, neist viimane visati veidi enne mu bussi peale saatmist: et äkki me jõuame veel kohalikku raadiosse „kirjanikuhärraga“ intervjuu teha. Õnneks ei! Kui Ürgpoiss muretses, et ta ei saa mu jaoks ehk piisavalt uhket punast vaipa ja orkestrit kokku, siis võin teda rahustada, et superstaarilgi poleks miskit krigiseda olnud... Ja üldse, kirjutagu muud mölapidamatusega tüübid ise ka, arvestades, et nad teevad seda palju paremini kui mina!
Oeh-oeh.
ReplyKustutaLäess esiki üle pika a'a Saaremaale, a' provva pelgäp säälsid puuke. Mudu tulep sinnapuule ja mujalegi pakkumisi küll egäst otsast.
Kuule, ise elad ju niisama puugiohtlikus piirkonnas, kui minagi... Ma pole täpselt aru saanud, aga tundub, et Vanamõisas... Ma ise Allikul. Teiseks, ega´s peenetes cafeedes ja ristaurantedes puuke sibli... muig. Kadakad on neil samasugused kui meilgi....
ReplyKustutaKu täpne olla, siis Laagris. Alliku vai Vanamõisa pole siit kaugel kah.
ReplyKustutaA' mine sa tiiä - äkitse saare puugi' omma hullemba?
Ei ole kuulda olnud, et hullemad. Nüüdsel ajal pidavat saama neidsinaseid puukegi mürgiga peletada kut sääskesid... Aga see sõltub vast keemiakasutamise hirmust ja põhimõtetest. Sa ikka jaurad siis kõvasti vallas ringi, miski päevapilt oli Sul Vanamõisa lalulavast? Kõrvuti on need külad kõik muidugi... Laagrisse satun peamiselt postkontori või Bauhofi pärast, toidupoed ja rongijaam on Sauel tiba ligemal...
ReplyKustutaJeh, esiki tuu kodomaine Plix suutse puugi' koos muije insektega är peletädä. Tõisalt tulli miilde üits nettusest löütü päälkiri eelmisest aastast: Hiiumaa puugid läksid pahaks...
ReplyKustutaKas ma just jaura', a' valla pääl om tihti kolatu' küll, nii ütsi, katsi ku ka kogo perega. Eks egäst üritusigi om külästetu', hommenki om tulleman taluturg Laagri keskuksen.