Meedialainetuste analüüsiks pole ma võimeline, aga omamoodi tobe on see küll, et tähelepanu äratamiseks ja arutelu tekitamiseks on vaja mingi eriti tobeda ja/või ärritava lausungiga areenile astuda. Viimaste hulka kuulub siis väidetavasti ka Rein Langi raamatukogude tellimisreeglite ja kirjanike rahastamise teema, nii väitis FB-s Jürgen Rooste. Et tegelikult olevat idee hoopis mõistlikum ja puudutavat vaid auhinnatud raamatuid. Umbes nagu igal end intellektuaaliks pidaval inimesel on Nobeli preemia laureaatide teosed riiulis, nii ka eesti raamatukogul on Kultuurkapitali aastapreemiate ja Betti Alveri auhinna nominentide kaantevahed laenutamiseks...
Sellisel kujul näib igati mõistlik idee, et vähemalt murdosa kodumaisest kunstväärtuslikust algupärandist on igas raamatukogus olemas. Kui see käiks tõesti sellise mudeli järgi, et kõigepealt tellime raamatukogule loorberipärgadega teosed ja siis vaatame, kui palju jääb muudeks ostudeks. Nõndasamuti võiks/peaks kohustusliku tellimisvara alla käima ka kultuuriajakirjandus, sest see ongi üks uuema kõrgkultuuri hõlpsa tutvustamise võimalusi. Ehk tõesti “Loomingus” olevad tekstid ärgitavad huvi autori terve teose vastu ja tekib himu tellida see teisest raamatukogust, kui enda omas ei ole. Süsteem on selleks loodud, kui hästi see töötab, ma ei tea. Igatahes on hämmastav , et ma võin leida “Akadeemia” või “Loomingu” mõne suure poeketi ajakirjaletilt, aga ainult pooltest või, mitme sarnase väljaaande puhul, veerandist raamatukogudest. Ajakirjades on mitmeid erinevaid autoreid st ruumi igal viis kuni kümme lehekülge, nende mõne lehekülje jagu jaksab ka väsinud “lihtinimene” aeg-ajalt tutvuda uuema kunstiga ning võib vabalt loobuda vastumeelsetest loojatest, ent saada siiski ülevaate toimuvast.
Selline mudel tähendaks seda, et toetamist vajav ja keerulisem kirjandus, mis on juba komisjoni turmtule ja hakkimise läbinud, oleks lihtsalt nimekirjas eelistatud, aga ei jääks tellimata populaarsed või massikultuuri kandvad trükised, millele on maksumaksjal niisama vaieldamatu õigus kui muulegi. Ei peaks moodustama mingit uut tsensorasutust ega poleks tarvis tekitada lahk- ja eelarvamusi kirjanike hulgas ning kirjanike suhtes.
On üsna ilmuskumatu panna paika, et kõik, mis on jäänud väljaspoole kulkakomisjoni nägemisulatust, on koheselt saast. Absoluutselt ebaõiglane on karistada sellise liigitusega viljakamaid ja populaarsemaid autoreid. Kirjandus nagu muugi osa kultuurist vajab oma käsitöölisi, kes tiražeerivad üht-kaht ideed väheke muutunud vormis ja värvis. Ilukirjanduslik tarbekunst on siiski toetav aluspõhi erilistele ja imelikele teostele, mille hulgast tulevikus võib kasvada kirjanduse suunanäitaja. Maksumaksja on ju maksnud kõigi teoste eest st raamatukogude ülalpidamise eest. Autorite laenutustasudega on ta veelgi raha kulutanud. Kas peab nüüd ihaldusväärsemale kirjandusele veel korra hakkama peale maksma nagu mõnedki kolleegid on arvamust avaldanud? Pealekauba on vägagi palju väärtkirjandust/-kirjanikke, kes ajahetkes ei pruugi silma hakata ühele ega teisele osapoolele st ei lugejale ega ekspertidele, kuid kelle raamatuid ikka kogudest leiab, kes nad määraks või jätaks määramata lisamaksustamiseks?
Rahvaraamatukogude mõte on siiski anda võimalikult lai ja ka põhjalik ülevaade eesti ilu-, teabe- ning aimekirjandusest. Seega igasugune segmentide keelamine (riigi poolt) või hooletusest tellimata jätmine (perifeerse raamatukogu juhataja poolt) on vastuolus rahvaraamatukogu õilsa ideega... Pealegi tundub mulle, et Eesti Kirjanike Liidu poolt väljakäidud idee, mis võib-olla kantud ka pisikesest kahtlusest, et keerulisem kirjandus jääb tähelepanuta ja mõistmiseta, saab hoopis hullu tagasilöögi meie poliitiliselt masinavärgilt st raamatukogud ei saagi enam muud tellida kui vaid nn nimekirja kantud teoseid, et kulusid kahandada, ehk krokodill saab jälle kärpida-kärpida-kärpida ning võtta lõpuks valikuvõimaluse nii lugejatelt kui kirjanikelt ning raamatukogudelt nende kohavaimule vastava näo.
Loomulikult on kirjanikel ka tasustamise küsimus hingel, kuna vaid enimmüüdavad ja populaarseimad võivad ehk mingit tulu teoste pealt teenida... Siinkohal on minus pikemat aega idanenud ideekene, et vähemalt kulka poolt heakskiidetud teosed võiksid automaatselt saada ka autoritasu aastase miinimumpalga ulatuses, mis annaks võimaluse kuidagi pinnal püsida, kuni järgmist raamatut luuakse. Nõnda tekiks mingigi motivatsioon olla täiskohaga kirjanik ning sellele tööle päriselt keskenduda, olukorras, kus turg oma väiksuse tõttu enamikku autoreid toita ei suuda. Kulka stipid on minu arust raskemini õigustatav rahakulutus, kuna see on avanss tegemata töö eest. Paljud kirjanikud ei julge sellist raha taodeldagi, sest see on imelik, hirmutav ja põhjendamatu. Raha tehtud töö eest peaks olema arusaadav nii kirjanikule kui maksumaksjale. Nõndasamuti kui suur osa õpetajaid ei ela vaid missioonitundest, ei saa ka luuletaja vaid õhust ja armastusest eksisteerida. Hiina kiirnuudlid ja tassike teed kulub ikka päevas ära...
Eesti “Euroliitlik” Vabariik on valdavalt vabaturumajanduslik moodustis, kus eeldatakse, et ettevõtlikud inimesed saavad ise endaga hakkama. Ometigi on mõistetud sedagi, et teatud valdkondades seab rahvaarv ja keel piirangud st need valdkonnad vajavad riigipoolset toetust. Kuid selline toetamine ei tähenda tegelikult riigi muutumist isevalitsejalikuks tarkpeaks või kommunistlikuks idealistiks, kes arvab, et kodaniku eest tuleb otsustada, mida ta sööb, kellena töötab ja kuidas vaba aega veedab. Üsna kummaline ongi, et raamatukogude lauspiiramise ideega on välja tulnud kõige turuliberaalsem partei. Eks ole viimasel ajal ilmunud muidki keelan-käsen-poon-ja-lasen ideid, mistõttu tundub, et rahaorjamine ja rahaga orjastamine on oma mõju hakanud avaldama ning vorminud mõtteilma vangikongiks. Ehkki pankade ekspluateerimise all elab suurem osa ühiskonnast (ka parteid), siis demokraatilise näo säilitamise nimel võiks ju püüda säilitada kodanikonna muid vabadusi...
Soetud käsitlusi:
Jan Kaus Eesti Päevalehes
Märt Väljataga Varraku raamatublogis
MihkelMutt Postimehes
Toomas Väljataga Postimehes
Erik Tohvri Postimehes
Raamatukoguhoidjate "Avalik kiri", "Kust minister võtab..."
Sellisel kujul näib igati mõistlik idee, et vähemalt murdosa kodumaisest kunstväärtuslikust algupärandist on igas raamatukogus olemas. Kui see käiks tõesti sellise mudeli järgi, et kõigepealt tellime raamatukogule loorberipärgadega teosed ja siis vaatame, kui palju jääb muudeks ostudeks. Nõndasamuti võiks/peaks kohustusliku tellimisvara alla käima ka kultuuriajakirjandus, sest see ongi üks uuema kõrgkultuuri hõlpsa tutvustamise võimalusi. Ehk tõesti “Loomingus” olevad tekstid ärgitavad huvi autori terve teose vastu ja tekib himu tellida see teisest raamatukogust, kui enda omas ei ole. Süsteem on selleks loodud, kui hästi see töötab, ma ei tea. Igatahes on hämmastav , et ma võin leida “Akadeemia” või “Loomingu” mõne suure poeketi ajakirjaletilt, aga ainult pooltest või, mitme sarnase väljaaande puhul, veerandist raamatukogudest. Ajakirjades on mitmeid erinevaid autoreid st ruumi igal viis kuni kümme lehekülge, nende mõne lehekülje jagu jaksab ka väsinud “lihtinimene” aeg-ajalt tutvuda uuema kunstiga ning võib vabalt loobuda vastumeelsetest loojatest, ent saada siiski ülevaate toimuvast.
Selline mudel tähendaks seda, et toetamist vajav ja keerulisem kirjandus, mis on juba komisjoni turmtule ja hakkimise läbinud, oleks lihtsalt nimekirjas eelistatud, aga ei jääks tellimata populaarsed või massikultuuri kandvad trükised, millele on maksumaksjal niisama vaieldamatu õigus kui muulegi. Ei peaks moodustama mingit uut tsensorasutust ega poleks tarvis tekitada lahk- ja eelarvamusi kirjanike hulgas ning kirjanike suhtes.
On üsna ilmuskumatu panna paika, et kõik, mis on jäänud väljaspoole kulkakomisjoni nägemisulatust, on koheselt saast. Absoluutselt ebaõiglane on karistada sellise liigitusega viljakamaid ja populaarsemaid autoreid. Kirjandus nagu muugi osa kultuurist vajab oma käsitöölisi, kes tiražeerivad üht-kaht ideed väheke muutunud vormis ja värvis. Ilukirjanduslik tarbekunst on siiski toetav aluspõhi erilistele ja imelikele teostele, mille hulgast tulevikus võib kasvada kirjanduse suunanäitaja. Maksumaksja on ju maksnud kõigi teoste eest st raamatukogude ülalpidamise eest. Autorite laenutustasudega on ta veelgi raha kulutanud. Kas peab nüüd ihaldusväärsemale kirjandusele veel korra hakkama peale maksma nagu mõnedki kolleegid on arvamust avaldanud? Pealekauba on vägagi palju väärtkirjandust/-kirjanikke, kes ajahetkes ei pruugi silma hakata ühele ega teisele osapoolele st ei lugejale ega ekspertidele, kuid kelle raamatuid ikka kogudest leiab, kes nad määraks või jätaks määramata lisamaksustamiseks?
Rahvaraamatukogude mõte on siiski anda võimalikult lai ja ka põhjalik ülevaade eesti ilu-, teabe- ning aimekirjandusest. Seega igasugune segmentide keelamine (riigi poolt) või hooletusest tellimata jätmine (perifeerse raamatukogu juhataja poolt) on vastuolus rahvaraamatukogu õilsa ideega... Pealegi tundub mulle, et Eesti Kirjanike Liidu poolt väljakäidud idee, mis võib-olla kantud ka pisikesest kahtlusest, et keerulisem kirjandus jääb tähelepanuta ja mõistmiseta, saab hoopis hullu tagasilöögi meie poliitiliselt masinavärgilt st raamatukogud ei saagi enam muud tellida kui vaid nn nimekirja kantud teoseid, et kulusid kahandada, ehk krokodill saab jälle kärpida-kärpida-kärpida ning võtta lõpuks valikuvõimaluse nii lugejatelt kui kirjanikelt ning raamatukogudelt nende kohavaimule vastava näo.
Loomulikult on kirjanikel ka tasustamise küsimus hingel, kuna vaid enimmüüdavad ja populaarseimad võivad ehk mingit tulu teoste pealt teenida... Siinkohal on minus pikemat aega idanenud ideekene, et vähemalt kulka poolt heakskiidetud teosed võiksid automaatselt saada ka autoritasu aastase miinimumpalga ulatuses, mis annaks võimaluse kuidagi pinnal püsida, kuni järgmist raamatut luuakse. Nõnda tekiks mingigi motivatsioon olla täiskohaga kirjanik ning sellele tööle päriselt keskenduda, olukorras, kus turg oma väiksuse tõttu enamikku autoreid toita ei suuda. Kulka stipid on minu arust raskemini õigustatav rahakulutus, kuna see on avanss tegemata töö eest. Paljud kirjanikud ei julge sellist raha taodeldagi, sest see on imelik, hirmutav ja põhjendamatu. Raha tehtud töö eest peaks olema arusaadav nii kirjanikule kui maksumaksjale. Nõndasamuti kui suur osa õpetajaid ei ela vaid missioonitundest, ei saa ka luuletaja vaid õhust ja armastusest eksisteerida. Hiina kiirnuudlid ja tassike teed kulub ikka päevas ära...
Eesti “Euroliitlik” Vabariik on valdavalt vabaturumajanduslik moodustis, kus eeldatakse, et ettevõtlikud inimesed saavad ise endaga hakkama. Ometigi on mõistetud sedagi, et teatud valdkondades seab rahvaarv ja keel piirangud st need valdkonnad vajavad riigipoolset toetust. Kuid selline toetamine ei tähenda tegelikult riigi muutumist isevalitsejalikuks tarkpeaks või kommunistlikuks idealistiks, kes arvab, et kodaniku eest tuleb otsustada, mida ta sööb, kellena töötab ja kuidas vaba aega veedab. Üsna kummaline ongi, et raamatukogude lauspiiramise ideega on välja tulnud kõige turuliberaalsem partei. Eks ole viimasel ajal ilmunud muidki keelan-käsen-poon-ja-lasen ideid, mistõttu tundub, et rahaorjamine ja rahaga orjastamine on oma mõju hakanud avaldama ning vorminud mõtteilma vangikongiks. Ehkki pankade ekspluateerimise all elab suurem osa ühiskonnast (ka parteid), siis demokraatilise näo säilitamise nimel võiks ju püüda säilitada kodanikonna muid vabadusi...
Soetud käsitlusi:
Jan Kaus Eesti Päevalehes
Märt Väljataga Varraku raamatublogis
MihkelMutt Postimehes
Toomas Väljataga Postimehes
Erik Tohvri Postimehes
Raamatukoguhoidjate "Avalik kiri", "Kust minister võtab..."
0 comments:
Postitage kommentaar