tag:blogger.com,1999:blog-54041687520127620072011-11-11T07:00:06.083+02:00Arvamised, arvustused,luule.Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.comBlogger511100tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-29152625277670799902011-11-11T06:41:00.003+02:002011-11-11T07:00:06.100+02:00<div style="text-align: justify;">Meedialainetuste analüüsiks pole ma võimeline, aga omamoodi tobe on see küll, et tähelepanu äratamiseks ja arutelu tekitamiseks on vaja mingi eriti tobeda ja/või ärritava lausungiga areenile astuda. Viimaste hulka kuulub siis väidetavasti ka Rein Langi raamatukogude tellimisreeglite ja kirjanike rahastamise teema, nii väitis FB-s Jürgen Rooste. Et tegelikult olevat idee hoopis mõistlikum ja puudutavat vaid auhinnatud raamatuid. Umbes nagu igal end intellektuaaliks pidaval inimesel on Nobeli preemia laureaatide teosed riiulis, nii ka eesti raamatukogul on Kultuurkapitali aastapreemiate ja Betti Alveri auhinna nominentide kaantevahed laenutamiseks...<br /><br />Sellisel kujul näib igati mõistlik idee, et vähemalt murdosa kodumaisest kunstväärtuslikust algupärandist on igas raamatukogus olemas. Kui see käiks tõesti sellise mudeli järgi, et kõigepealt tellime raamatukogule loorberipärgadega teosed ja siis vaatame, kui palju jääb muudeks ostudeks. Nõndasamuti võiks/peaks kohustusliku tellimisvara alla käima ka kultuuriajakirjandus, sest see ongi üks uuema kõrgkultuuri hõlpsa tutvustamise võimalusi. Ehk tõesti “Loomingus” olevad tekstid ärgitavad huvi autori terve teose vastu ja tekib himu tellida see teisest raamatukogust, kui enda omas ei ole. Süsteem on selleks loodud, kui hästi see töötab, ma ei tea. Igatahes on hämmastav , et ma võin leida “Akadeemia” või “Loomingu” mõne suure poeketi ajakirjaletilt, aga ainult pooltest või, mitme sarnase väljaaande puhul, veerandist raamatukogudest. Ajakirjades on mitmeid erinevaid autoreid st ruumi igal viis kuni kümme lehekülge, nende mõne lehekülje jagu jaksab ka väsinud “lihtinimene” aeg-ajalt tutvuda uuema kunstiga ning võib vabalt loobuda vastumeelsetest loojatest, ent saada siiski ülevaate toimuvast.<br /><br />Selline mudel tähendaks seda, et toetamist vajav ja keerulisem kirjandus, mis on juba komisjoni turmtule ja hakkimise läbinud, oleks lihtsalt nimekirjas eelistatud, aga ei jääks tellimata populaarsed või massikultuuri kandvad trükised, millele on maksumaksjal niisama vaieldamatu õigus kui muulegi. Ei peaks moodustama mingit uut tsensorasutust ega poleks tarvis tekitada lahk- ja eelarvamusi kirjanike hulgas ning kirjanike suhtes.<br /><br />On üsna ilmuskumatu panna paika, et kõik, mis on jäänud väljaspoole kulkakomisjoni nägemisulatust, on koheselt saast. Absoluutselt ebaõiglane on karistada sellise liigitusega viljakamaid ja populaarsemaid autoreid. Kirjandus nagu muugi osa kultuurist vajab oma käsitöölisi, kes tiražeerivad üht-kaht ideed väheke muutunud vormis ja värvis. Ilukirjanduslik tarbekunst on siiski toetav aluspõhi erilistele ja imelikele teostele, mille hulgast tulevikus võib kasvada kirjanduse suunanäitaja. Maksumaksja on ju maksnud kõigi teoste eest st raamatukogude ülalpidamise eest. Autorite laenutustasudega on ta veelgi raha kulutanud. Kas peab nüüd ihaldusväärsemale kirjandusele veel korra hakkama peale maksma nagu mõnedki kolleegid on arvamust avaldanud? Pealekauba on vägagi palju väärtkirjandust/-kirjanikke, kes ajahetkes ei pruugi silma hakata ühele ega teisele osapoolele st ei lugejale ega ekspertidele, kuid kelle raamatuid ikka kogudest leiab, kes nad määraks või jätaks määramata lisamaksustamiseks?<br /><br />Rahvaraamatukogude mõte on siiski anda võimalikult lai ja ka põhjalik ülevaade eesti ilu-, teabe- ning aimekirjandusest. Seega igasugune segmentide keelamine (riigi poolt) või hooletusest tellimata jätmine (perifeerse raamatukogu juhataja poolt) on vastuolus rahvaraamatukogu õilsa ideega... Pealegi tundub mulle, et Eesti Kirjanike Liidu poolt väljakäidud idee, mis võib-olla kantud ka pisikesest kahtlusest, et keerulisem kirjandus jääb tähelepanuta ja mõistmiseta, saab hoopis hullu tagasilöögi meie poliitiliselt masinavärgilt st raamatukogud ei saagi enam muud tellida kui vaid nn nimekirja kantud teoseid, et kulusid kahandada, ehk krokodill saab jälle kärpida-kärpida-kärpida ning võtta lõpuks valikuvõimaluse nii lugejatelt kui kirjanikelt ning raamatukogudelt nende kohavaimule vastava näo.<br /><br />Loomulikult on kirjanikel ka tasustamise küsimus hingel, kuna vaid enimmüüdavad ja populaarseimad võivad ehk mingit tulu teoste pealt teenida... Siinkohal on minus pikemat aega idanenud ideekene, et vähemalt kulka poolt heakskiidetud teosed võiksid automaatselt saada ka autoritasu aastase miinimumpalga ulatuses, mis annaks võimaluse kuidagi pinnal püsida, kuni järgmist raamatut luuakse. Nõnda tekiks mingigi motivatsioon olla täiskohaga kirjanik ning sellele tööle päriselt keskenduda, olukorras, kus turg oma väiksuse tõttu enamikku autoreid toita ei suuda. Kulka stipid on minu arust raskemini õigustatav rahakulutus, kuna see on avanss tegemata töö eest. Paljud kirjanikud ei julge sellist raha taodeldagi, sest see on imelik, hirmutav ja põhjendamatu. Raha tehtud töö eest peaks olema arusaadav nii kirjanikule kui maksumaksjale. Nõndasamuti kui suur osa õpetajaid ei ela vaid missioonitundest, ei saa ka luuletaja vaid õhust ja armastusest eksisteerida. Hiina kiirnuudlid ja tassike teed kulub ikka päevas ära...<br /><br />Eesti “Euroliitlik” Vabariik on valdavalt vabaturumajanduslik moodustis, kus eeldatakse, et ettevõtlikud inimesed saavad ise endaga hakkama. Ometigi on mõistetud sedagi, et teatud valdkondades seab rahvaarv ja keel piirangud st need valdkonnad vajavad riigipoolset toetust. Kuid selline toetamine ei tähenda tegelikult riigi muutumist isevalitsejalikuks tarkpeaks või kommunistlikuks idealistiks, kes arvab, et kodaniku eest tuleb otsustada, mida ta sööb, kellena töötab ja kuidas vaba aega veedab. Üsna kummaline ongi, et raamatukogude lauspiiramise ideega on välja tulnud kõige turuliberaalsem partei. Eks ole viimasel ajal ilmunud muidki keelan-käsen-poon-ja-lasen ideid, mistõttu tundub, et rahaorjamine ja rahaga orjastamine on oma mõju hakanud avaldama ning vorminud mõtteilma vangikongiks. Ehkki pankade ekspluateerimise all elab suurem osa ühiskonnast (ka parteid), siis demokraatilise näo säilitamise nimel võiks ju püüda säilitada kodanikonna muid vabadusi...<br /><br />Soetud käsitlusi:<br /><br />Jan Kaus <a href="http://www.epl.ee/news/arvamus/raamatukogude-sidususest-ja-sisukusest.d?id=61204422">Eesti Päevalehes</a><br />Märt Väljataga <a href="http://blog.varrak.ee/?p=4555">Varraku raamatublogis</a><br />MihkelMutt <a href="http://www.postimees.ee/628040/mihkel-mutt-hea-maitse-diktatuur/">Postimehes</a><br />Toomas Väljataga <a href="http://www.postimees.ee/626982/toomas-valjataga-raamatukogud-tellivad-kultuurilehti-vahe/">Postimehes</a><br />Erik Tohvri <a href="http://www.postimees.ee/627598/erik-tohvri-seep-kaante-vahel/">Postimehes</a><br />Raamatukoguhoidjate "<a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/raamatukoguhoidjate-avalik-kiri-minister-langile-me-peame-arvestama-ka-lugejate-vajadustega.d?id=61400922">Avalik kiri</a>", "<a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/raamatukoguhoidja-meie-esimene-eelistus-on-eesti-kirjandus.d?id=61074917">Kust minister võtab...</a>"<br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-2915262527767079990?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-70139458749554375912011-06-21T18:05:00.002+03:002011-06-21T18:19:45.755+03:00<div style="text-align: justify;">Kurikuulsas Näoraamatus on selle kasutajatele tuttav küsimus „Millest mõtled?“ ja kastike, kuhu saab mõttekese kirja panna. Ma küll ei ole katsetanud, kui pikk võiks olla see tekst, mille saaks Facebookis edastada, ent mulje on jäänud, et piirang on ikka peal. Loomulikult selline suhtlusvõrgustiku vorm ka just väga pikki mõttearendusi. Lihtsam on panna link pikemale postitusele veebipäevikus või mõnele artiklile kuskil veebiväljaandes. Aga minu jaoks isiklikult on see küsimus kuidagi eriliselt ärritav. Sõltuvalt meeleseisundist on tahtmine vastata: a) Mis see sinu asi on? b) Keda huvitab? c) Millestki ei mõtle! d) Kas peab mõtlema? f) Keda huvitab, millest... jne.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ärrituse kõige lihtsam põhjus on muidugi see, et ma ei pea end mõtlejaks ega ka inimeseks, kelle iga mõtte- ja/või tundesähvatus on puhas kuld, mida kohe peab kuulutama. Kuidagi on läinud nii, et minu jaoks seostub mõtlemine keeruliste, ent loogiliste ja järjepidevate ning arenevate arutluste/analüüsidega, kus tundeid on üsna vähe. Mõtleja on justkui filosoof või teadlane-teoreetik, kes oma põhjalikkuse ja täpsustustega võib muutuda teinekord igavaks. Ilmselge kunstnikutüübina ma sellele tingimusele ei vasta, kuna enne jõuab kaine konstruktsiooni rikkuda mõni mind haarav kujund või ihu ja vaimu raputav emotsioon. Rääkimata totaalsest enesekesksusest, st raske on loobuda sõnast mina, mis kohe muudab kirjatüki isiklikuks ja kui lugejal on autori suhtes eelarvamusi või -teadmisi, siis muutub suhtumine kirjutajasse veelgi isiklikumaks. Ma olen lugenud teadustöid, kus noor teadlane kipub liialdama mina-mina-minaga, väga humoorikas, tüütu ja mitteteaduslik mulje jääb, ehkki hüpotees ja järeldus võivad olla korrektsed.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Samas ise olen ma niisama kaugel „teaduslikust“ või lihtsalt kainest mõttekonstruktsioonide loomisest. Kainus ei ole meeleseisund, mis meeldiks mulle kirjanduses või kunstis. Värvikust, absurdi, üllatusi, kujutluspilte... Ent mulle meeldivad kained ja samas mitte teadusžargooniga ülepaisutatud magistri- ja doktoritööd. Kuigi need pole ka veel need „päris“ mõtlemise tükid minu jaoks. Need on faktoloogilised järelmid pigem. Mõtlemise näideteks on minu jaoks pigem filosoofilised ja/või ka lihtsalt arutlevad esseed. Küllap just seetõttu, et nendega ma murran tavaliselt oma hambad, eriti nende filosoofilistega. Samamoodi, kui võõrsõnadega ülekuhjatud pikad lausemonstrumid suudavad mu tähelepanu suunata aknalaual sumisevale kärbsele, nõndasamuti mõjub aiva hargnev ja justkui mitte kuhugi jõudev arutlus. Aga just säärased kipuvad paljud filosoofilised kirjatükid olema. Küsimused ja valemid, mis peaksid mind aitama ja sundima omakorda küsimusi esitama, hakkavad mind väsitama, sest korraga tahan ma selget lõppu nagu USA armastuskomöödias. Loogika, millest areneb ruutjuur loogikast ja kuupjuur eelmistest loogikatest, annab mulle kabelimatsu ja tõestab, et mõtlejat minust pole.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Õhtulehes töötades tutvusin ühe harukordselt omapärase inimesega, kes armastab hirmsasti mõtelda, juurelda, arutleda. Ta võis ka kolleegile lilleõie kinkimisest punuda tunniajase probleemipuntra, nii et ma lõpuks peaaegu ei mäletanudki, et algtõukeks oli üks tühine nelk... Juhtus, et ma isegi lasin teinekord tal oma arutelu maha pidada, ent enamasti nähvasin pärast viis minutit kestnud lauset kannatamatult, et aga naistele meeldivad ju lilled. Järjekordse sellise katkestamise peale ta lõpuks vihastas ja teatas, et triviaalloogika on sul igatahes paigas. Nojah, kaks pluss kaks on neli, mitte ei viitsi arutleda, et äkki on viis või kuus või vanajumal...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Seega täieline mõttelodevus. Aga sellised mõtlejad on kuidagi köitvad. Sarnaselt Hermann Hesse kahe karakteri vaheline külgetõmme ja sõprus romaanis „Narziss ja Goldmund“. Loomulikult on kirjanik tegelasi lihtsustanud (teisipidi on seal muudki kui vaid mõtleja ja tundleja vastandamine), et nad oleksid ideaalsed, ent nad ju kehastavadki põhiprintsiipe, tüübid, mitte inimesed ise, kunstiline üldistus. Tegelikult on muidugi nii neid mõtlejaid, kes uinutavad mu esimese leheküljega, kui ka neidki, kelle raamatu või essee kugistan kiiruga alla, et siis jääda jahmunult olesklema: Mis see nüüd oli, nii särav ja huvitav... Mis ta õigupoolest ütles? Selline isik, kes on suutnud tasakaalukalt jagada nii kujundeid kui ka mõttekonstruktsioone, pole arvanud, et ühe kirjatükiga peab ta suutma esitada absoluutselt kõik poolt- ja vastuväited kõigile tekkivatele mõtetele. Mõni peab seda kindlasti kassikullaks, seda kujundlikkust, et rikub puhta mõtlemise, nagu ei peeta ka heaks populaarteaduslikke üllitisi, kuna see pole puhas teadus... Samas ei kannata ma, kui esseistlikus teoses kaob mõttearendus ära ning üht kujundit seletatakse järgmisega ja lõpuks kolmandaga antakse lõppjäreldus või põhjendus. See on justkui ilukirjanduse pärusmaa, õigemini, sellist asja ma hindan ilukirjanduses eelkõige. Parimad luuletused on üha arenevad seose- ja kujundiahelad-hargnemised, et silmapiir läheb häguseks ja sa hõljud mingis imelikus maailmas. Kui neil veel põhjendust ka pole, absurd, no siis on täiuslik...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Mõtlemiselt ma seda ei eelda, ma piiran mõtlejaid liigselt, kuna ma soovin akvarelli asemel pigem joonist millimeetripaberil. Sestap on minujaoks kaks vastanduvat valdkonda isegi kirjandus- ja keeleteadus, ehkki neid seob omavahel keel. Esimene võib küll rakendada detailsuseni totrat teose tekstilist analüüsi või autori elulugu, ent essents on pigem emotsionaalne või subjektiivne järeldus. Teine on aga pigem justkui matemaatika, mis muudkui võtab keele juppideks ja paneb selle kokku ja konstrueerib valemeid, kinnistab reeglid. Ehkki ka kirjandusteaduse eesmärgiks on leida seaduspärad, korduvused või universaalsed reeglid, siis nende seletamine ja tõestamine on pigem müstika kui loogika, teoretiseerija hinnanguline aspekt on suurem kui keeleteadlasel. Kirjandusteadus on humanitaaria, filoloogia ent reaalteadus. Sõna- ja keeletajust ei hakka arutlema enam, et keelest kasvab mõte ja mõte on subjektiivne. Ülikooli ehk üks tähtsamaid kogemusi on nende kahe keelega seotud teaduse kehastused Toomas Liiv ja Mati Hint.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Nagu juba ülalolevast järeldada, siis enesepiiramiseks ja kindla sirgjoone järgimiseks pole ma võimeline ka ühe kirjatüki piires, ei suuda isegi edasi anda, mida ma pean mõtlemiseks ja keda pean mõtlejaks. Paratamatus, kuna veebipäevikusse kirjutamine on omamoodi mäng, kirjutamine on niiehknii mäng, väga haarav. See lust ei lase aga isegi korralikult esseed kirjutada, sest enne on tarvis hakata ühepäevaliblikat püüdma. Nõnda ma siis teatangi alati, et mõtelda ma ei oska, aga mõnel parimal hetkel võib juhtuda, et ma mängin mõttega, sünnib väike mõttemäng. Mõttemäng ongi üks minu eesmärke, et natukenegi teistmoodi suuta näha ja kirjutada, jäädes oma konstruktsioonidelt lapsikuks ja triviaalloogiliseks. Ei saa kuidagi vastata ega jääda ärritamata küsimusest: millest mõtled?</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7013945874955437591?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-27843305004904722612011-06-13T12:39:00.011+03:002011-06-13T18:30:40.221+03:00Kui väga pikalt midagi lubada, siis ükskord saab see ka tehtud! Juba mitu aastat olen lubanud, et ma lähen <a href="http://ancientboy.blogspot.com/">Ürgpoisiga</a> veini jooma, Saaremaale siis... Igasugu õhkamistest, tema ja veinide poole, näis tal lõpuks siiber saavat ja pani mu Näoraamatus fakti ette, et millal ma siis tulen (hääletoon teksti taga näis selgitavat, et olgu ma olla!). Natuke kokutamist ja R-ga üldist arutelu ning lubasingi kahe nädala pärast oma skeleti ja lihaskonna üle mere loksutada...<br /><br />Enne suurt aruandmist saagu tänatud Emanda ema, kes oli lahkelt nõus minusugust oma korteris majutama! Sai Baba igatahes väga ei grimossitanud mu pääle, ehkki ta sohva kohal oli sunnitud rippuma, kus ma hällisin nigut lapsukesele kohane. Rikkamatele turistidele mõeldud hotellid peletasid igasuguse uiu, et mis see paar öökest siis neis viibida ka ära ei ole....<div><br /></div><div>x-x-x<br /><div><br />Igatahes reedel oli sunnitud kallis kaasa mu rongijaama logistama, et mind „sanatooriumisse“ saata, küllap siis leidis temagi, et „õrn vaimuke“ vajas ravitsemist. Poole kuuene ärkamine pole igapäevaseltki just meelakkumine, ent kui ei saa end varase ärkamise traumast päevaks rahulikult selgeks uina-muinatada, siis tähendab see südapäevani tavapärasest veel suuremat füüsilist ja vaimset kohmakust: algatuseks ei saanud ma aru, et kui mulle öeldakse summa, nii eurodes kui sentides, siis tuleb ka sendid müüjale anda; seejärel ei suutnud ma bussijaamas tuvastada piletitrüki automaati; ratastega kohvri sang libises lugematu arv kordi mu peost; palju ma inimesi milka lehmakesena müksasin, ei tea.<br /><br />Kuumahoiatusi tõsimeelselt kuulatades otsustasin pakkida kaasa koguse t-särke, sest ilmselgelt pika loksumise peale astub plekktahukast välja miski ligane ja haisev olevus. Kussa siis võõral maal saad enesele „häbi“ teha, eriti kui Näoraamatus ilgutakse, et „kirjanikuhärra“ tuleb külla ja tarvis punast vaipa lahti rullida! Tegelikult osutus minekubuss „moodsaks“ s.t konditsioneer oli olemas ja töötas. Oli mõnusalt lahe olemine, et jätkus jaksu nii lugemiseks kui kribamiseks kui aknast eesti maastiku salvestamiseks kolbalollusesse.<br /><br />Maastikuni jõudsin ma muidugi alles Risti kandis, sest sinnamaani oli tee sile, sealt alates tundus aga, et bussil läksid korraga läbi nii mootori puksid kui amordid. Selline üleihuline vibra, aga mitte just erutav... muig Lisaks enesestmõistetavale rohelusele ja talukohakestele registreeris silm kummalise reklaamtahvli: 24 h WC... Juhmakas niigi, aga see tundus lausa vaimustav. Kahjuks pärast pikka piidlemist ja peaaegu jalgupidi toolile ronimist selgus, et siiski 24 h WG ja lisatahvlike teatas, et tegu on kohvikuga. Lihula näis räsitum kui ma mäletasin, eriti pealtnäha hästi säilinud kultuurimaja taustal, aga muie jäi suunurka, kuna paistab, et positiivset huumorimeelt kellelgi seal on, kuna ühel eriti hädisel hoonel rippus silt „kauplus Lootus“. Lootus jääb...<br /><br />Virtsus laevalael ringi uimerdades ja mürgipulgakesi hingates jäin vahtima, et mis praam see seal eemal väinasopis seisab ja miks... Et see ei saa ju olla ometigi Kuivastu sadamas seisev laevuke, kuna tundus teine nii lähedal ja selge. Noh, jah... lollakat parandab ainult haud!<br /><br /></div><div>x-x-x</div><div><br />Muidugi oli mul, lisaks veinijoomisele, üks hää põhjus veel üle 19 aasta saarele sattuda, tahtsin Orissaares nostalgiapurset eneses esile manada, sääl ju siiski SIK ja kultuurimaja ja Kaubasaar, mille vahel viis aastat jõlgutud sai. Eks ta ole, küllap ma ikka paar senti olen kasvanud, kuna minu plaanitud kahetunnine minevikuretk jäi vaid pooletunniseks, sest kõik tundus kuidagi palju väiksem. Aga ajaloo litakas tuli ära, ning kohalikele pisike elevusekübe sai ka süstitud: miski tüüp kolistab kohvrirataste kõrinal asulas ringi ja teeb pilti, mõistlikud inimesed teevad ju seda Kuressaares.<br /><br />Targu talita tüübina olin üles kirjutanud ka tiba varasemad bussid, mis mind turistilõksu pidid viima. Suur aga oli minu üllatus, kui ette sõitis Harjumaa liinide marsa. Mul tekkis kuri tunne, et ma ei taha oma kodinatega sinna kuidagi ära mahtuda, et parem limpsin lähimas asutuses tibake siidrit, ent peatusesse saabunud noored suutsid mulle selgeks teha, ma pean kindlasti sisse istuma, kuna ma olevat peatuses olnud esimene. Ma ei julge kenade inimestega vaielda ka väga ja otsustasin, et küllap tuleb januga veel tunnike hakkama saada...<br /><br /></div><div>x-x-x</div><div><br />Sihtkohta jõudsin ma seega paar tunnikest varem, kui mulle „vaba ja vallalist“ meest lubati. Aimates ette, et minu-sisim-laps hakkab meeletult tähelepanu nõudma, siis otsustasin rahumeeli kohvrirallitada iseseisvalt ja mitte minna töötavaid võõrustajaid segama. Milline ebaharilik taktitunne, mu edevust arvestades...<br /><br />Kuressaare vastas mu mälupiltidele rohkem s.t oli (ja on) endiselt selline puhas ja soe linn, kus võib ka niisama ringi tuiata ja tunda end hästi. Muidugi turistilõks on kõvasti arenenud, erinevaid atraktsioone, millega tähelepanu tõmmata, neid jagus. Igasugustest terassikestest ja välikohvikutest rääkimata. Üks eriti julge noor jäätisemüüja, aga oli sunnitud kaks korda minus pettuma, kui ta mulle jahutust lootis pakkuda. Esimesel korral olin ma just peesitanud miskil terassil ja külma õlut kaaninud, teisel korral olin ma juba tema konkurendi käest kartulivahvlitopsiku lunastanud, kuhu mulle veel eriti suur portsjon kooretoodet sisse surati, kuna ma viiksusin, et väikest pole mul mõtet ostagi, sest ma niiehknii sellest midagi ei saa.<br /><br />Nõnda ma kõõlusin keskväljakul või raekoja platsil ning ahmisin isukalt rosina ja kreekapähklitega maiust, kui avastasin, et nüüd võib ehk teada anda, et mandrimees on saabunud, palun orkestrit ja lilleneiusid. Orkester oli olemas, sest telefonitorus vastav madal saarejõmin kippus natuke põlvi nõtkutama küll – ürgse häälega Ürgpoiss. Lilleneiu etteastet Emanda isiksuses lubati mulle tiba hiljem, kuna miski bürokraatiline masinavärk teda ahelates hoidvat.<br /><br />Kuna Emanda „paha poiss“ oli simmanile läinud, siis ei jäänud meil muud üle, kui valutavate ratastega kohver Veinikappi viia. Et olgu siis temal vähemalt võimalus nautida seda kohta, kuhu mind magama ei lubatud, kuna ilmselgelt oleks varud mõõdutundetult kahanenud. Kohver osutus igatahes veinipõlguriks, sest ta andis ilma igasuguse vastuvaidlemiseta külakosti meile ja jäi siis kööginurka puhkama. Muidugi sain ma, sumadani piinamise pärast, järgmistel päevadel paar korda pragada, et kesse ikka tuleb sellise koormaga paariks päevaks, minu vabandust vanainimese vajaduste kohta ei võtnud keegi kuulda.<br /><br /></div><div>x-x-x</div><div><br />Ürgpoisi Veinikapist suundusime tema teise kottu s.t Brunosse. Kohvik, mis kohvik: raamaturiiul, mugavad toolid, peaaegu nähtamatu müüja, avatud aknad jms. Ja siis läks lahti mölapidamatuse meistrivõistlus. Algul me ragistasime Ürgpoisiga kahekesi, kuskilt lisandus Emanda „paipoiss“, kes oli sunnitud küll kuulajarolli ja lõpuks siis ka hammasratastest räsitud Emand, kes leidis, et ei kavatse meist silpigi viletsam olla. Kui nüüd kohalik elu-olu tutvustus kõrvale jätta, siis muus osas nägi asi välja nagu kassipoegade mäng: hammustab üks kedagi, virutab teine kõrvalt käpaga, siis saab algataja kohe topeltrünnaku tagasi. Aasimine, täiel rinnal naermine ja sekka tiba tõsisemat kultuurijuttu. Õige ruttu leidsime, et meil kolmel on ühine tuttav, keegi härra Alzheimer, kes teab kõiki neid nimesid ja nimetusi, mida meie ei tea. Esimesel õhtul me vist veel väga üksteist üle rääkida ei üritanud... Noh, üsna värsked tuttavad või nii. Kui me olime haldjamoelist müüjat nii tunnikese jagu kauem kuritarvitanud, kui tarvis, siis suundusime Veinikapi varusid inspekteerima.<br /><br />Kell oli kergelt üle kolme tiksunud, kui oli aeg „kirjanikuhärra“ öömajutada. Et aeg õige oli, sellest annab tunnistust seegi, et järgnev situatsioon on järgmise päeva mälumängu tulemus. Minu mälu igatahes mäletas ainult vaatepilti lääpatallatud botastest ja ukselävel piibukiskumist. Äraminemisel olevat ma visanud tossud varba otsa ja tahtnud liikuma hakata, mille peale ülejäänud kolm üritasid üksteise võidu mind veenda, et ma ikka korralikult käituks s.t paneks papud nii jalga nagu peab. Mina küsima: „Palju siit ikka minna on, kaks sammu ju?“ Koor: “No ikka rohkem kui kaks...“ Mina: „Kui palju rohkem, kolm? Sellepärast ma ikka ei hakka paelu siduma ja kandu siluma!“ Koor: „Rohkem kui kolm...“ Selles stiilis jätkus küsimine-vastamine kuni selgus, et samme on rohkem kui kaheksa, minu-sisim-laps olevat otsusele jõudnud, et seda on ikka liiga palju ja potsti kuhugi tolmuhunnikusse vajunud, ning jalanõud kängitsenud, täitsa iseseisvalt... Huvitav, minu-sisim-laps vist kümneni lugeda veel ei oskagi...<br /><br /></div><div>x-x-x</div><div><br />Seda mulle väga pikalt ei kommenteeritud, kui palju ja milliseid hällilaule mulle lauldi, et mind unemaale saada, ent hommikul ärkasin ma ukseklõpsu peale ning suutsin silmata, kuis üks piiga salamisi sisse hiilis, pillikast kaenlas. Hommikukohvi kantaat tšelloga, imestasin ma ja jäin ootvele. Esialgu kostis vaid üks kõrgem ja üks madalam noot, peaaegu plinn-plõnn. Modernne, mõtlesin ma, siisiki tehti mulle hiljem selgeks, et too oli häälestamine hoopis. Ja pill polnud ka tšello, vaid miski, mis hääldus kui diorb, teorb või mis iganes... Selline huvitava kujuga pill, millega mulle lõpuks mängiti kümme korda keskajahõngulist lugu, mille me hiljem Fuugaks ristisime. Siiski, et mitte oma ego ületähtsustada, tuleb tunnistada, et lugu harjutati hoopis kapiitlisaali tarbeks, kus miski filmi taustaks seda salvestama päeval hakati. Kui mulle hakkas tunduma, et muusikat on küll saanud, ajasin end üles ja proovisin end inimeseks sättida. Peeglid olid seal majas igatahes imelikud, ma kohe üldse ei näinud välja selline nagu soovinuks...<br /><br />Kuna „paipoiss“ oli läinud kitarrele keeli ostma, siis ma otsustasin omapäi hommikuteeni jõuda, kui keeruline Brunosse jõudmine ikka olla saab... Väga keeruline polnudki s.t kõhutunne täitsa juhatas, pärast üht pisikest tiiru tundmatus kvartalis leidsin bussijaama juurest taas vajalikud viidad üles. Brunost leidsin nii Emanda kui tema „paipoisi“, kes oli otsustanud, et mind ei tohi mingil juhul üksi jätta. Kuna tema peab proovis ja salvestusel olema, siis hoidku Emand mul igaks juhuks silma peal, ega ärgu püüdkugi esmaspäevaste kaitsmiste ja muude tööasjadega end välja vabandada.<br /><br />Edasi nägi olukord välja selline, et emand lubas, nii umbes iga veerandtunni tagant, et kohe hakkab tööle minema, kuni kell oli saanud kaks ja ta teatas, et Ürgpoiss on töö lõpetanud... Telefonitsi saime tellitud noormehe kätte ning Emand võis südamerahuga tööle naasta, pidurdamatu „kirjanikuhärra“ oli ohutult järgmisele järelvaatajale üle antud.<br /><br />Hoolitsemine jätkus: mind tassiti sööma, õpetati kuidas tuleb toidukohas vigiseda, inimestega tutvuda ja muudki huvitavat. Ja siis olime tagasi Brunos, et kiusata haldjaneiut. Mina ei kujuta ette, kuidas ta pärast meiesuguseid õhtul pea puhtaks saab sest mölast ja lärmist. Kohviku ees suitsu tehes otsustasin rakendada taasäratatud vigisemisoskust rihma sikutava koeranässaka peal (selline asjalik ja armas elukas), uurides, et kuhu tal nii kiire on. Mulle tähelepanu ei pööratud, aga kui ta puu juures jalga kergitas, siis ma nentisin soostuvalt, et ma ka sama hädaga kiirustaks. Ürgpoiss, kes mind aknast jälgis (tubli, ei lasknud mind sekundikski silmist!), väitis, et koera peremees olevat tiba üllatunud nägu teinud mu mõmina peale.<br /><br /></div><div>x-x-x</div><div><br />Kui seltskond oli taas kokku kogutud s.t Emand ja „paipoiss“, oli aeg eriti uhkeid saksasid mängida ja restorani La Perla kolida. Nagu mulle enne seletati, olevat kolm pröökajat vähe, et sealt pidavat lisa saama. Reene, Bruno ja La Perla omanik, igatahes sai natuke häiritud, sest üsna usutav, et ma seekord kaotasin mitu korda mõõdutunde, tundsin end ehk juba liiga koduselt... Lõpuks saabus ka Ülemvardjas ühest tähtsast ja suurest asutusest ning siis oli alles õige mölameistrite võistkond koos. „Paipoiss“ mängis kitarrel sulneid meloodiaid, et natukenegi meie röökimist mahendada. Ära sai nähtud veel ka tõeline prominent, üalmainit koeraomanik olevat vaid kohalik poolprominent olnud... Tutvutud ka veel Diva ja tema Viikingiga ja oeh... ma enam ei jaksa...<br /><br />Võtame siis kokku: igavesti palju toredaid inimesi, üks parem ja andekam kui teine... Multitalendi ja geeniuse tiitel läheb „paipoisile“, lisaks pillimängule sain kiigata ka tema maale ja fototöötlusi, uskumatult värsked ja imelise gammaga. Ülimalt mõnus ja vaba seltskond, muidu ma nii ennastunustavalt pidurdamatu poleks olnud, lõualuud tuikavad praegugi veidi. Pirnipuid jätkus pea igasse minutisse, neist viimane visati veidi enne mu bussi peale saatmist: et äkki me jõuame veel kohalikku raadiosse „kirjanikuhärraga“ intervjuu teha. Õnneks ei! Kui Ürgpoiss muretses, et ta ei saa mu jaoks ehk piisavalt uhket punast vaipa ja orkestrit kokku, siis võin teda rahustada, et superstaarilgi poleks miskit krigiseda olnud... Ja üldse, kirjutagu muud mölapidamatusega tüübid ise ka, arvestades, et nad teevad seda palju paremini kui mina!</div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-2784330500490472261?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-80274664072445446942011-03-29T18:31:00.000+03:002011-03-29T18:32:47.315+03:00Makaron ja suitsupekk,<br />aknalaual suitsupakk,<br />lume all on viltu hekk,<br />koikul auklik viltis tekk,<br />tuimalt tuksub kell tik-takk,<br />rõdul päikses hüpleb hakk,<br />luuletajal veinisakk,<br />tahab laulda taustaks makk...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-8027466407244544694?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-19996889508133863752011-03-26T04:44:00.003+02:002011-03-26T04:58:45.623+02:00Hirmus-üliväga-lahe-mega-ja-super! Tänud kõigile, kes leidsid aega, et tulla neljaba õdakul Cabaret Rhizome'i tubaje luulet nautlema!<br /><br />Vabandused ja poris püherdamine ja tuha raputamine mu kiilale kolbale kõigile (mälumist mööda välisajakirjanik, muusik, näitleja, teiste mälumist mööda ka taksojuht), keda ma üritasin voodisoojaks rääkida! Tänatud olgu müstiline eimiski, et see ei õnnestunud... Kes veel siiralt tige on, siis raskendav asjaolu oli viinusk-veinusk-õllekesekene... Halastust!<br /><br />Õhtu, luuleõhtu, vist õnnestus. Lugesime ja Mingo mängis ja Sundja mängis ja Jörgen, Eesti Talent mängis... Ilus oli muusika...<br /><br />Pärast lõputuid inimeste kiusamisi selgus, et ma keeldun minemast "koju", lausa põtkinud ma ja raudväravatest hoidnud käpakestega... Kuulu järgi väga ahned käpakesed s.t klammerduvad. Kui Lõpuks Jürgen Rooste üritas mulle "unejuttu" lugeda, siis ma lubasin, et ei räägi temaga aasta või paar ja muid võikusi olevat veel keelelt kukkunud.<br /><br />Järeldus: sünnipäevad on saatanast ja mina ei tohiks juua, vähemalt mitte eriti ohtralt... irw@that<br /><br />P.S. Marko oskab juba pikemat aega piltisi teha: <a href="http://www.markoki.eu/">http://www.markoki.eu/</a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-1999688950813386375?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-21171587024130254612011-03-24T09:08:00.004+02:002011-03-24T09:25:41.649+02:00Ehk Cabaret Interruptus peab täna kell 21.00 luuleõhtut "Pööriöö ehk päikese tagasitoomine". Seda jubedat koormat kannavad Albert Trapeež, Kaur Riismaa, Ivar Sild, Veronika Kivisilla, Mingo Rajandi, Jürgen Rooste, Asko Künnap ja miski Tykopaati (FIN). Pilet on kah, 3 eurot, läheb pisiteatri Cabaret Rhizome'i ellujäämiskuludeks.<br /><br />Osavõtjate hulgas on üks laps (mina), üks sünnipäevalaps (Kaur), üks debütant poetess (Veronika), tšellist (Mingo), siis kaks Kauri sõpra pillimeest (üks oli Jörgen ja teine oli Sundjate suguvõsast), superkunstnik-luuletaja-häälutaja, reklaamilise näoga luuletaja, sündinud luuletaja ja muidu trikimehed ja publik ja õhkkond ja lõppeks kõrge kultuur ise...<br /><br />Cabaret Interruptus <a href="http://www.facebook.com/cabaretinterruptus">näoraamatus</a><br />Teater Cabaret Rhizome: Kaarli pst 9-19, Tallinn<br />Sõnaga tulge kohale!<br /><br />P.S. Mina luban, et pärast seda "kräud" kirjutan ära võlavõllased kirjatööd ja hakkan bloogi taas täitma (täidan-täidan-laeva), sest salajases e-dokumendis on teemade arv suureks paisunud...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-2117158702413025461?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-47412648343713753732011-01-30T11:10:00.001+02:002011-01-30T11:14:24.903+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/TUUrf_-kJzI/AAAAAAAAAN4/4uW1K6OZjUA/s1600/Reede280111.jpg"><img style="display: block; margin: 0px auto 10px; text-align: center; cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/TUUrf_-kJzI/AAAAAAAAAN4/4uW1K6OZjUA/s400/Reede280111.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5567904343063275314" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4741264834371375373?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-76726165445228931962011-01-29T16:56:00.003+02:002011-01-30T10:19:05.100+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://www.rdos.net/eng/poly12c.php?p1=78&amp;p2=56&amp;p3=77&amp;p4=67&amp;p5=77&amp;p6=71&amp;p7=51&amp;p8=59&amp;p9=39&amp;p10=50&amp;p11=63&amp;p12=70[/img]"><img style="cursor: pointer; width: 462px; height: 289px;" src="http://www.rdos.net/eng/poly12c.php?p1=78&amp;p2=56&amp;p3=77&amp;p4=67&amp;p5=77&amp;p6=71&amp;p7=51&amp;p8=59&amp;p9=39&amp;p10=50&amp;p11=63&amp;p12=70[/img]" alt="" border="0" /></a><br /><br /><br />Your Aspie score: 140 of 200<br />Your neurotypical (non-autistic) score: 89 of 200<br />You are very likely an Aspie<br /><br />Test pärit <a href="http://www.rdos.net/eng/Aspie-quiz.php">siit</a>...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7672616544522893196?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-76610169460707195632011-01-18T16:28:00.003+02:002011-01-18T17:02:54.833+02:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-style: italic;">Ettekanne Toomas Liivi mälestuskonverentsiks 14.01.2011 Tallinna Reaalkoolis. (Minu lavahirmu tõttu sai sellest ettekantud vaid katkendid, sest katkes nii hääl kui mõistus).</span><br /><br />Luuletaja Liivi „Varjus“ on ju Kukulinn ja Villu ja mets, mis eest minna ei taha... Kui ma oleksingi peas kajavatele häältele järgi andnud, siis küllap Toomas Liivile oleks selline kummaline seostamine temaga meeldinud ja küllap oleks olnud võimalik kõnealust Liivi ka varasemaga seostada. Ma ei lasku siiski sellisesse skisofreeniasse, ehkki Juhan Liivi varjus on end tundnud küllap iga eesti luuletaja. Tema varju on muidugi kerge eksida või ka jääda, sest tema institutsionaliseeritus on pea monumentaalne ja püha.<br /><br />Toomas Liiv luuletajana on otse loomulikult tunnustatud ja tunnistatud, nagu ta isegi mainib ühena jätkuva kirjutamise põhjusena: „...Kolmandaks olen kirjutanud luuletusi ametisunni tõttu – pean neid kirjutama, sest olen luuletaja, olen institutsionaliseeritud (Kirjanike Liit!) luuletajaks, luuletama, minult kui luuletajalt oodatakse (tellitakse) luuletusi.“ Et isegi kui vaim jätnuks lennukuse ja kirjutamistahte, siis justkui kohustus olla luuletaja jääb. Sellest ütlemisest võib välja lugeda, et luuletajaks olemine on midagi, mis jääb külge nagu takjas, et isegi kui ei kirjuta, siis ikkagi peaks...<br /><br />Toomas Liiv rääkis enda luuletamisest millestki, mida ta päriselt ei tee. Paaril korral on ta mind ja Jürgenit suisa otsesõnu narrinud, et tema pole päris luuletaja. Ja eks tal omamoodi võis ju õiguski olla, sest värsside hulk, mis meieni jõudnud, on üsna napp. Liiv ise peab luuletamiseks justnimelt kirjutamist, verbaalset aktsiooni, mis salvestatakse värsigraafikas paberil. Samas luuletajaks olemine ei pruugi tähendada üldse mingit kirjutamist, isegi mitte talletamist kellegi mälus. Selma Lagerlöfi Gösta Berlinger oli luuletaja ilma talletatud värssideta, hing oli poeedi oma. See on minu arvates läbi kirjandusliku kujundi üks paremini sedastatud luuletajaks olemise seletusi, mis annab mõista ka, miks kuidagi ei õnnestu sellest tiitlist lahti saada. Toomas Liiv tegi muidugi selle „vea“, et ta kirjutas oma sisimas voolava luule ka üles, muutis olemise lõplikuks.<br /><br />Luuletajaks olemine on üks kahtlane ja intrigeeriv teema. Kirjandust armastavate, eelkõige luulet armastavate inimeste jaoks on see midagi head ja erilist, mine tea, ehk üllastki. Reaalelu tasandil selgub aga, et pole selle luuletajaks olemisega suurt midagi peale hakata: raha sellega ei teeni, kuulsust ka justkui eriti ei anna. Luuletaja on justkui aadlitiitel, mis võib avada reaalelus uksi teiste kirjutamisega seotud ametite juurde, ent ametinimetuse või tööna teda ennast ei eksisteeri. Mõningate kogemuste põhjal näib, et luuletaja pole isegi õige kirjanik, sest inimesed ütlevad luulekogude mainimise peale: „Ma mõtlesin, et sa ikka päris raamatuid kirjutad“. Kummatigi näib, et aadlitiitlist on võimalik loobuda, luuletaja omast mitte.<br /><br />Usutavasti see luuletajaks mitteoleminegi on tema irooniline mäng ühiskonnaga, kellel pole justkui luulet vaja, mäng ka kirjandusringkonna hetkeliste moevooludega kui ta ütleb: „Liivi seekordne „Achtung“on „võõras“ meie euroopalikus kultuuripildis, see on mingi „teine“, mingi okupatsiooniajast pärit emigratsioon. Sellel ei ole mitte mingisugust sidet ei Arvo Pärdi muusika ega Eri Klasi dirigeerimisega. Autoril on midagi ütleda nii iseenda kui ka kesk- või ühiskonna kohta. See, mis kõlama jääb, on aga kokkuvõetav sõnaga „reostatus“.“<br /><br />Eitus, tahe saada luuletajarolli varjust välja, on tema puhul seotud otseti loomemeetodiga, selle paroodia ja irooniaga, lugeja petmisega: lugeja kes ootab vabavärsilt siiski „loogiliselt“ murtud ridu n.ö värsigraafikat, saab hoopis ilusad ja ühtlased, kandilised katräänid, kus vahel on rütmgi proosalikust proosalikum. Ja see, et ta julgeb lugejat „petta“ tähendabki rollile mittevastavust.<br /><br />Ehkki Toomas Liiv on oma luuletamise kreedoks võtnud kirjutamise, paberile vormistamise, siis kunagi ühel kirjandusseminaril andis ta mõista, et luulet kui sellist tajub ta üldisemana. Tema kavala naeratuse ja kergelt pilkava arutelu all oli minu tolle hetke „hitt“ ehk intermodernsuse manifest „Luule iseeneses“. Kõigepealt sain ma muidugi kuulda iroonilisi komplimente stiilis, et kui Kaplinski kirjutas oma esimesed manifestid alles kolmekümnesena, siis mina juba kahekümnesena. Ent edasi üksipulgi manifesti lahates keskendus ta luule tunnetamisele voona. Ega ma muidugi kinnitada julge kui tõsimeelselt ta sellegagi nõus oli, ent näis, et ühisosa me leidsime.<br /><br />Tegelikult on mul tunne, et luuletaja Liiv oli/on ise üsna varjus. Just tänu peenele ja iroonilisele mängule, mis üritas küsida, et kas see mida me teame on ikka luule. Selline mäng käib küllap lihtsamalegi luulenautlejale üle mõistuse, rääkimata ühiskonna kultuuriteadvusest laiemalt. Varju jäämiseks või varjutamiseks on ühiskondlikus plaanis tarvis tuntust, eriti täna. Päevalehed peaksid noppima üles iga su köhatuse ja kultuuriküljed kajastama iga su ilmuma hakkavat ja juba ilmunud raamatut. Nii saab rääkida justkui suurest varjutusest, mis matab teisi luuletajaid, kelles võib olla tänu sellele musta kadedust ja iha saada varjust välja. Kuigivõrd läheb ju igale loomeinimesele korda tagasiside, ka praeguse minimeeritud sõnastusega trükiajakirjanduse oma.<br /><br />Kirjanduslooliselt jäi Toomas Liiv vähemalt kahe närvitrüklase Juhan Viidingu ja Johnny B. Isotamme varju. Ma olen üsna kindel, et kui teha küsitlus, siis Juhan Viidingu nime ikka teatakse, juba tunduvalt ahtamas ringis Isotammegi, aga luuletaja Toomas Liiv meenuks vaid üksikutel. Ma arvan, et suur osa üheksakümnendate ja nullindate tulevasi filolooge jõudis ülikooli nõnda lõpetada, et nad teadsid professor Liivi, aga et tegu on eesti kirjandusloos ainulaadse luuletajaga, selleni nad mingi ime läbi ei jõudnudki. Muidugi need kirjandustudengid, kel oli õnne avastada ka luuletaja Toomas Liiv, võivad moodustada üsna olulise osa tema austajaskonnast. Seega üldsuses ei saa rääkida luuletaja Liivist kui varjujätjast, ent see pole minu arust ka oluline, sest kohati näib, et eesti luule või kirjanduski, see parem, peenem ja huvitavam osa kipubki kuhugi peituma. Ja, jaa... tean, need asjad ikka vaikselt muutuvad ja jälle on luule ETVssegi jõudnu...<br /><br />Kirjandusloo seisukohalt on muidugi oluline ka n.ö kirjaniku rahvakunstniku staatus, ei saa ju hindamata jätta seda, keda „kõik“ armastavad. Kuid olemata rahvakunstnik, peab olema hoopis midagi sügavamat, et jääda kestma ja see on vaieldamatult mängur Toomas Liivil olemas. Sellega varjutab ta tõesti võimsalt kõiki endale järgnevaid vabavärsilisi silp-harakaid. Sellest ühest väikesest „vormimässust“ piisas. Ma ei pea niivõrd oluliseks kirjanduslooliselt taasalgatatud vabavärsivaidlust, kuivõrd vabaduse ja mängu võimalust, mille ta järgnevatele luulepõlvkondadele lahti „muukis“.<br /><br />Ühiskondliku rollina on enim aktsepteerimist leidnud loomulikult ametikoha ja haridusega seonduv: kirjandusteadlane ja professor. Tagantjärele on etteheidetud või võetud kritiseerida „luuletaja vabadust“, mis tema töötegemises ja juhtimises justkui väljalöönud. Siinkohal võib oletada, et küllap isand Liiv üritas ehk poeedi tiitli varjust välja saada, et ehk ei lasknud see kirjandusteadlasena olla nii tõsiseltvõetav kui ta tahtnuks või hariduselu ja kirjanduslugu vajaks. Lahutab ta ju ise sümboolselt endas luuletaja ja kriitiku, kui ta justkui epateerides omaenese luulekogu järelsõnaks arvustuse kirjutab.<br /><br />Kuigi minu ja usutavasti nii mitmegi kirjainimese arvates on luuletaja justkui iseloomujoon, mis eksisteerib ilma tekstina realiseerumiseta -- on suisa isiksuse põhiolemuseks, mis sulandab enesesse kõik muu -- siis tegelikkuses ei saa me ju rääkida millestki ligilähedasestki. On vaid inimeste, ühiskonna ja teab kelle-mille ettekujutus luuletajast kui rollist ja inimesest selle taga. Seega luuletajaolemus varjab inimest, isiksust olles loomulikult lahutamatu inimesest. Kui oluline võiks olla üldse luuletaja ja ülejäänud isiksuse tunnuste lahutamine. Positivistlike käsitluste järgi on see võimatu, strukturalistlike järgi on oluline vaid tekst s.t luuletaja avaldub vaid tekstis, reaaleluline isik ei määra muud kui, et on selle teksti vormistanud.<br /><br />Luuletaja Toomas Liivi leidsin ma Luua metsakoolis õppides, kui kirjandusõpetaja kinkis mulle Jaak Põldmäe värsiõpiku. Ju siis mu luuleiha oli nii silmist pritsiv... Et olin just jõudnud esimeste vabavärsi katsetusteni, siis on ilmselge ka, et seda käsitleva peatüki otsisin ma esimesena üles ning seal need lummavad kastikesed vastu vaatasid. Üsna loomulik, et läksin raamatukokku lisa tahtma ja nii ma leidsingi „Kurbuse vikerkaarest“ ja „Fragmendi“. Hiljem isakodu seinte vahelt ka „Närvitrüki“, mis oli küllap Juhan Viidingu nime pärast sinna sattunud, sest tema oli ja on mu isa vaieldamatu lemmik.<br /><br />Mind muidugi lummas kubistliku (minu teadvuses Guillaume Apollinaire) luule lihtsustamine kõigest vormilisteks kastideks. Irdsiirded tekivad ju niiehknii kui üritad mõttelise värsimurdmise asemel pildilist kasutada. Kuigi seda stambiks muutunud võtet kasutas Toomas Liiv ka edaspidi läbivalt ei saanud sellest otsest eeskuju. Ehkki vormiline matke oleks teiste luuletajate puhul tühine ja ebausutav maneer olnud. Seega justkui ühekordne ja ühe isiku võimalus.<br /><br />Sisulises pooles on tegu aga alalise mänguga, irooniaga pehmemal moel ja paroodiaga karmimal. Ei või kunagi teada kui tõsiselt on mõeldud ka tema imeilusad või ilulevad kujundid, mis pealtnäha on enamuse arusaam luulest või, mida luule peaks peegeldama. Iroonia on üks paremaid kaitsevahendeid pääseda ühiskonna ja inimeste eest pakku, eriti nii võõras ja kauges rollis nagu seda on luuletaja.<br /><br />Toomas Liiv kirjutas (küll vähevõitu), tegi end luuletajaks, samas justkui oma loominguliste kreedode kaudu eitas oma luuletajaks olemist. Mäng, mis sai peaaegu teoks: ühiskond või meedia ei tea palju luuletaja Liivist, ta oli ja on varjus, samas kirjarahva jaoks on kirjandusteadlane ja õpetaja Toomas Liiv luuletaja varjus. Kuidas teda, inimest ja tekstikogumit kirjanduslukku panna, eks aeg annab arutust. Kirjandusteadlased õnneks ikka üritavad leida tunnuseid, mille kaudu oleks võimalik teda seletada. Ent nii neile kui luuletajatele on Toomas Liiv jätnud küsimuse: mida me tegelikult luule ja luuletamise all mõistame, kes ta on, see luuletaja?<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7661016946070719563?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-1606384791151746432010-10-18T08:29:00.002+03:002010-10-18T08:32:35.470+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/TLvb4MOZ2SI/AAAAAAAAANc/Fi3fN7t0cnk/s1600/PA166145.JPG"><img style="cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/TLvb4MOZ2SI/AAAAAAAAANc/Fi3fN7t0cnk/s400/PA166145.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5529254725928212770" border="0" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-160638479115174643?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-38313227956983953752010-08-31T10:28:00.004+03:002010-08-31T15:22:11.481+03:00<div style="text-align: justify;">On huvitav, kuis mõtleja -- minu teada filosoof justkui oleks seda -- suudab hakkama saada emotsionaalsema demagoogiaga kui tema poolt vihjatud aktivistid. J<a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juri-eintalu-new-yorgi-mosee-ja-muut-homofoobiast.d?id=32851915">üri Eintalu ilmapilt viimase artikli põhjal</a> näikse rajanevat solvumisel ja massi tahtel, mis on tema isikuga kokkupuutunu jaoks pisut kummastav. Tegu pole sugugi rahvamehe või sarmika tähega või nn alfaisasega. Selline tore kirglik arutleja. Muidugi võib ju seda mõtteavaldust pidada mänguks, irooniaks, mis testib, kuidas on võimalik leida põhjendusi, miks vähemused peaksid vait olema.<br /><br />Kriitika on paaris punktis õigustatud. Aktivistide hulgas on ka inimesi, kelle sõnavõtud kipuvad niisama emotsionaalseks ja süüdistavaks kui vastasleeri nõrgematel arvajatel. Aga pisuke eksimus on sisse lipsanud selle pealesurumise ja trummi tagumisega. Viimasel ajal on trumm pigem olnud ajakirjanike ja kolumnistide, ametnike ja teoloogide käes – kõik oma vaatenurga ja veendumustega. Aktivistidest on korra või paar plärtsatanud jurist. Igatahes tants ja tagaajamine käib vähemusrühmata. Tundub, et dialoog või diskussioon on muutunud laiahaardelisemaks.<br /><br />Nüüd siis utilitaristlikule lainele. Kummaline, kuis järeldub enamuse tahtest seoses pühakoja taastamisega kaugel maal, et vähemuste olemasolu on solvav. Õigemini, solvav pole olemasolu, vaid sellest rääkimine, tehku seda siis kõnealune rühm ise või enamus. Põhjenduseks on moraalikonflikt. Vähemuse moraal kahjustab enamuse oma st ei too kasu suuremale osale inimkonnast. Ühiskondlik moraal, millega autor näikse mängivat, tekib loogilise, sirgjoonelise jadana indiviidi, perekonna ja kohaliku kogukonna väärtushinnangutest. Mis väärtushinnangud valitsema jäävad, on siis kokku n-ö riiklik moraal. Selge siis, miks näib vähemustele mingi õiguse võimaldamine või nende moraali tunnustamine enamuse õiguste kahjustamisena ehk mitte tulutoovana – teooria kohaselt ei saa eksisteerida erinevaid väärtushinnanguid kõrvuti, on kas üks või teine, mis maksvusele on pääsenud, see on ja muud ei midagi.<br /><br />Ma ei saa kuidagi vastu vaielda JOKK-situatsiooni üle halamisele, halan ise ka. Ent ma ei suuda leida seost arvamuse avaldamise ja juriidilise sigatsemise vahel. Isegi vilets ja emotsionaalne artikkel tekitab kõigest mõtteid, erinevalt skeemidest, millega kelleltki kavalasti raha ilma vahetuskaubata ära võetakse vms. Üks on väärtuste virtuaalne väljendus reaalsete tegudeta, teine kahjustab füüsiliselt ümbritsevat keskkonda/ühiskonda. Reaalne tulem oleks muidugi ideaalis, et vähemus võidab enesele moraalipunkti, suudab saavutada mõistvust.<br /><br />Konkreetsemalt on aga küsitav vastandatavate moraalide erinevus. Kõnealune vähemus lähtub tegelikult ju väärtustest, mille nad emapiimaga kaasa on saanud, soovides olla oma partnerile truud ja siduda end kogu eluks. Seega on moraal tegelikult seesama, aga ometi püüavad osad enamuse esindajad (tegelikult teine vähemus) väärtushinnanguid monopoliseerida. Selge on see, et juriidilistele nüanssidele vaatamata eksisteerib edasi vähemuste moraal, ülaviidatud truudus ja kohustused. Loomulikult ei takista juriidilise tunnustuse puudumine olla see, kes oled. Ei võta ära inimese ilmapilti, kui ta on piisavalt tugev. Kui indiviid suudab ühiskondlikust (väidetavalt enamuse) moraalist mitte solvatud saada ja kibestuda.<br /><br />Seiskohti on tulnud mõlemalt osapoolelt nii solvavaid kui kainelt arutlevaid. Patiseis. Ometigi on kummastav, kuis vähemust nähakse läbi avalike esindajate ühtse kogukonnana, hävitajatena, aga enamust, kellel ometigi on ju ühtne ühiskondlik moraal, indiviididena, kelle esindajaid ei loeta aktivistideks ega kõmiseva trummi tagujateks, vaid õigeteks, ainsa moraali kaitsjateks.<br /><br />Võin ju eksida, ent hoolimata ajaloolisest ja väljakujunenud üldisest väärtuskogumist on moraal tegelikult väga isiklik ja intiimne asi. Keegi ei saa teha moraalseid otsuseid vaid ühest tasandist lähtudes. Ei tehta otsuseid vaid isiklikul alusel, et aga minu ema-isa-sõbrad teevad nii või sellised on seadused ja ajalooline traditsioon. Iga moraalne otsustus on ainukordne ja uus, otsus kui selline on iga kord uus, sest inimene pole jäik („kivisse raiutud“, jäigastatud) matemaatiline valem, vaid aiva ja aiva muutuv olend, kes vajab üha taasloomist ja ümberhindamist. Nõnda muutuva inimesega ei saa ühiskondki olla muutumatu, stagneerunud, ka tema tegeleb päevast päeva ümberhindamiste ja otsustamistega, kelle ta kuulutab oma väärtussüsteemi kuuluvaks, kelle heidab kõrvale. Keda solvab otseti ja lahmivalt, keda kavala poliitkorrektsusega, kellele annab õiguse kõneleda. Keda ühiskond ei karda või ei kahtlusta moraalipunktide omastamises või muutmises, need saavad vabamalt arvata, sest see pole ju solvav. Kelle suhtes on pisimgi kahtlus, see peab suutma ise välja võidelda õiguse ütlemiseks ja mõtlemiseks. Ent kellele siinjuures kuulub lõpuks moraal?<br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3831322795698395375?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-11588725883252184032010-08-06T11:56:00.005+03:002010-08-06T15:14:58.539+03:00<div style="text-align: justify;">Tegelikult olen kogunud enesele mõnedki teemad "ülimalt salastatud" e-paberile, aga ei ole veel õiget tahtmist arvama hakata. Selleks peab olema kuidagi selgemalt mõtlev ja energlisem kui mina viimase poole aasta jooksul. Aga tänase ootamatu päevikulõigu tingis <a href="http://www.epl.ee/artikkel/581343">Mikk Salu "arvamuslugu" Eesti Päevalehes.</a><br /><br />Esiteks siis tema moodi: 1) Mu kõhutunne ütleb, et selle artikliga on midagi valesti, see ei saa olla arvamuslugu. 2) Kõik kultuurilised traditsioonid viitavad sellele, et tegu pole arvamusloo vaid emotsionaalse purskega, koos väga heaste leitud põhjendustega.<br /><br />Ega ma ei salga, et teema puudutab ju isiklikult mind ning ka mina lähen sellevõrra lahmivamaks. Kuid üks oluline vahe on, keegi ei maksa mulle veebipäeviku kirjutamise eest raha ega sea piire kuidas ma arvan. Siin ma võin tegelikult "argumenteerida", et keski inimene on loll, on Loll, ON LOLL. Aga ma ise muidugi eeldan, et ma olen vahel enamaks võimeline, sestap väga polegi kirjutanud midagi, vaid kogunud. Ehk keldris mädanedes on rohkem kõdu ja tarkuse hõngu juurde tekkinud.<br /><br />Igatahes on emotsionaalse arvamisega andnud EPL oma arvamustoimetaja suu läbi toetuse IRLi partnerlusseaduse vastasusele ja seda lihtinimestele kõige mõistetavamate põhjendustega - sisetunne ja see on alati nii olnud. Pagan küll, isegi demagoogid Pullerits ja Helme pole nii viletsalt esinenud. Alati on teooriaid, mis toetavad väidet kui ka põrmustavad. On isegi praktikaid ajaloos, mis nii toetavad kui lükkavad ümber oletusi, samu oletusi. Üks oletus kaks sündmust, tulemus null?<br /><br />Mind hämmastab oskus rääkida inimestest ja nende ajaloost kui ühtsest pidevvoogavast massist, tihti ka siis muutumatust oma olemuses. Ajalooküps oleks see termin mida võiks ju kasutada sündmuste puhul, mis on mõnest hullust alguse saanud ja realiseerunud. Olgu siis "i have a dream" või "kolmas reich" või... Selge see, et kui meedia hakkab ka dialoogi pidama vaid kõhutundest lähtuvalt, siis ei saa olla homode partnerlus ajalooküps. Või äkki saaks, kui dialoog ja argumendid oleks tõsiseltvõetavamad?<br /><br />Üsna tihti loen arvamusi, kommentaare, sisselipsanud arvamuslisandusi mingis reportaažis ja üha ning üha tekib tunne, et ega inimesest kui indiviidist keegi rääkida ei taha. Ikka riigi hüvanguks või müstilise meie hüvanguks või... Selge see, et üldistusteta ei saa, aga miks jääb sisimasse närima mulje, et need meie, kellest räägitakse on kuskil eemal ja tundmatu, objektiseeritud suurus... Hoidku jumal veel homode eest, nendest ei saagi rääkida meie-vormis, vaid ainult kui kellestki absoluutsest kolmandast. Ega neid ju meie-ühiskonnas ei ela ega liigu, mingit kasu neist "meile" pole jms.<br /><br />Muidugi pean ma eneselt küsima, kas siis tunnetel baseeruv väide polegi argument? Ma ikka eeldan, et argument on mõistuslikult põhjendatud tõestusvahend. Samas Vana-Kreekas polnud sel ju mingit tähtsust. Oraatorid (nagu tänased poliitikudki) olid edukad just emotsioonide ja mõistuse oskusliku segamise pärast, võitnud oli see kelle poolt hääletas enamus. Argumentide kainus ei huvitanud pärast enam kedagi. Säält ka muidugi too demagoogia-asi pärineb...<br /><br />Kõhutunde ja preestritega, parem-vasak suundade vastandamise ja riigiga ehk siis teiste kiire, emotsionaalse ja demagoogilise tasalülitamisega saab hetkel kõik tõed öeldud ja enamat pole tarvis. Mina närin muru!<br /><br />Samal teemal: <a href="http://hajameelne.blogspot.com/2010/08/instinktid-on-moistust-pole-vajagi.html">Oop Hajameelne.</a><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-1158872588325218403?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-77232651661628354532010-03-23T14:33:00.002+02:002010-03-23T14:38:30.635+02:00Juhtus nii, et miski aeg tagasi sain kirja, et äkki on mul luuletusi inglises, Brane Mozetic olevat arvanud, et ma võiks olla huvitatud sellisest koostööst... Hallitasid mõned neh sloveenia seminari päevist. Olgu Ojamaad, Koit ja Liisi, tänatud! Saatsin siis ära, ise kindel olles, et milleks New Yorgi ajakirjale minusuguse asjad. Igatahes sisse nad panid ja sestap panen nende reklaamimiseks siia lingi ka: <a href="http://www.ganymedenyc.com/">http://www.ganymedenyc.com/</a> . Ahjaa, sõpradega kutsume seda pedesirbiks.... irw<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7723265166162835453?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-71272642230264654002010-03-17T08:35:00.002+02:002010-03-17T08:44:19.984+02:00Täna õhtul kell kuus Tallinna Kirjanike Majas olematusesse olesklenud kirjandusrühmituse TNT sünni või surma tosin "TNT -- tosin aastat rähklemist". Midagi on sellest inimkogumikust ka tõesti alles jäänud, nii kirjandusesse, kui kultuuriellu laiemalt. Kel on, loeb tekste; kes kuube vahetanud, see näitab toda... Igatahes peaks kokku saama hulk huvitavaid inimesi, kes kõik on põnevamad kui mina!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7127264223026465400?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-47833033962433157692010-03-09T15:59:00.002+02:002010-03-09T16:06:19.673+02:00Jürgen Roostel on plaan 17. märtsil korraldada üks kirjanduslik kräu olematusesse vajunud rühmitus TNT olemise ja olematuse 12-nda aasta tähistamiseks! Kõik endised liikmed, kelle süda meie lühiajalise rühmitusega nostalgiliselt veel kaasa põksub, võiksid võtta ühendust e-posti aadressidel: ivar.sild@gmail.com või armastatudpoeet@hotmail.com. Teeks lihtsalt ühe mõnusa lugemise inimestele ja ärgitaks kevade tulemist. Ka ei pea üldse enam kirjanikuna esinema, vaid võib etelda oma uue kuuega, kes vanast loobunud!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4783303396243315769?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-36422390241830730792010-03-04T16:03:00.002+02:002010-03-04T16:07:56.297+02:00<a href="http://jaanusadamson.blogspot.com/2010/03/kate_04.html">Jaanus tuletas meelde Kate Bushi loo</a>... Kohe tulid mulle meelde kaks lugu veel: <object width="480" height="385"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/UuhDDx49TTw&amp;hl=en_US&amp;fs=1&amp;"><param name="allowFullScreen" value="true"><param name="allowscriptaccess" value="always"><embed src="http://www.youtube.com/v/UuhDDx49TTw&amp;hl=en_US&amp;fs=1&amp;" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="480" height="385"></embed></object> <div><object width="480" height="385"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/wXSTe9YMCKo&amp;hl=en_US&amp;fs=1&amp;"><param name="allowFullScreen" value="true"><param name="allowscriptaccess" value="always"><embed src="http://www.youtube.com/v/wXSTe9YMCKo&amp;hl=en_US&amp;fs=1&amp;" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="480" height="385"></embed></object></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3642239024183073079?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-28019770101774042352010-02-05T08:02:00.001+02:002010-02-05T08:05:25.313+02:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Jüri Kolgi debüütluulekogu loob iroonilise ja kergelt sotsiaalkriitilise ilmapildi, millest kumab isiklikku või intiimset vaid mõnes väga üksikus reas.</span><br /><br />Jüri Kolk, Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis). Võluri tagasitulek, 2009. 94 lk. (<a href="http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&amp;view=article&amp;id=10148:pidevmuiet-tootev-luule&amp;catid=7:kirjandus&amp;Itemid=9&amp;issue=3285">Ilmus tänases Sirbis</a>) <br /><br />Mõne inimesega kohtudes juhtub sageli, et mind haarab kummastav ja pisut haletsev kahetsus, miks ometi ta oma ande või kutsumuse on hüljanud. Selge see, et tavaliselt kuuleb selle peale palju põhjendusi, miks seda üldse tarvis pole või kui häiriv ja ebakindel elu sellega oleks. Jüri Kolgi elulukku kuulub samasugune eneseeitus, millele ta kaunisti ka raamatu eessõnas vihjab. Küllap tänu sõprade igavesele iginale ja sisimale mõistmisele, et ega luule tükki küljest hammusta, on tublisti üle kolmekümnene mees debüütkoguni jõudnud.<br /><br />Raske on oletada, mis oleks saanud, kui Kolk oleks oma esikkogu avaldanud „õiges” vanuses, nii umbes paarikümneaastasena. Kuri kahtlus, et tema korralikult riimitud ja rütmistatud asjad polekski ehk nii „kokkukallatud solk” olnud ... Igatahes on lapsuke sündinud, selline kõndiv ja ise mõtlev. „Barbar Conan peeglitagusel maal” on üsna sarnaselt paljude muudegi kogudega täis argielu killukesi, jumalamõtteid, ühiskonnakriitikat ja sisekaemusi. Seega ei lase luuletaja lugejal kuidagi monotoonsusesse uinuda, vaid virutab ootamatuid kõrvakiile. Vormikülg on vabavärsi poole kaldu, sekka mõned miniatuurid ja paar rütmi-riimi tegu. Ent siiski on teos terviklik ja isikupärase stiiliga ning eristub kenasti meie luulepildis. Stiilielementidest kasutab luuletaja ohtralt tsitaate uues kontekstis, sõnatähendustega mängimist, kordusi luuletuste sees ja luuletuste vahel.<br /><br />Kõik kokku loob iroonilise ja kergelt sotsiaalkriitilise ilmapildi, millest isiklikku või intiimset kumab läbi vaid mõnes väga üksikus reas. Samas pole Kolgi iroonia valulik manamine, et miks on asjad nii, nagu nad on, vaid pigem kõrvalseisja osutamine, et vaadaku iseend nii autor kui ühiskond. Küllap aastatepikkuse küpsemise tõttu teab luuletaja täpselt, kuis oma vahendeid kasutada, kaotamata vaimukust ja mängulusti. Ent mis ikkagi tõstab „Barbar Conani ...” esile? Esmane ja lihtsaim vastus oleks muidugi, et kõige üldistatult väljatoodu koosmõju. Luulekogu algab ooperiskäiguga: vihjatakse valele inimesele vales kohas ning jõutakse vältimatu tõdemuseni, et sellist põrgu seitsmendat astet ei julgenud Dantegi kirjeldada. Nõnda on meie ette püstitatud küsimus nii ooperi „kõrgkultuursusest” oma mõistetamatute konventsioonidega kui ka inimolemise eksistentsist laiemas plaanis. Ümbritsev kujunebki põrguks, kui keskkond ei sobi. Tegelikult pole „Barbar Conanis ...” ontoloogilisi ja teoloogilisi küsimusi just liialt käsitletud. Jumalat või religiooni puudutab Kolk koomilises võtmes kohe tsüklis „Issand heidab ...” (lk 14, 15, 16), miniatuuris „Tähenduslik” (lk 18) ja lõpuks maausu nükkega tsüklis „Taevapõdra rahvas ...” (lk 35, 36, 37). Inimeksistents lipsab läbi selgemalt lehekülgedel 20, 23, 30, 32, 47. Luulekogu ülesehituslikku dünaamikat toetab sisuline ja metafoorne liikumine, mida iseloomustab kiirus: „siilsööstan uttu / rongkäiku / huilates padrikus tuttavas tuiskan” (lk 24), „paanikas põgened / kiirus on meeletu” (lk 30) või ka „inimene kui metronoom / kihutab parkidest läbi” (lk 32), „kihutan koju / auto kapotil kükitab kimmo pohjonen /.../ rüsib vastu kuu / kahesajaga, täistuled peal” (lk 60).<br /><br />Põgenemise ebameeldivust kirjeldatakse ülevaatliku sümbolina veel „Lumivalgekese laulus” (lk 22). Reaalse liikumisaistingu annab väga tugev kujundite ja väljendite kordamine, mis sunnib lehekülgi tagasi lappama, et alles sai ju midagi sarnast loetud: „Juba viisteist aastat” (lk 28) ja „Gabooom!” (lk 41), kaks osa tsüklist „Luule, raisk, puhub üle välja” (lk 62, 63), olla-või-mitteolla väljendi ekspluateerimine lehekülgedel 12, 20 ja 46. Kordamise motiivi võtab aga kokku „Kordamine aitab maailma korrastada” (lk 64). Tuntud väljendeid või motiive parafraseerib Jüri Kolk peaaegu läbivalt nii luuletustes kui miniatuurides. Viimased on tihti mõne muinasjutu või legendi ümberjutustus (lk 42, 73, 90, 92), aga ka näiteks kirjandusliku karakteri Arno Tali luuleline analüüs „Statistilise kokkuvõttena”: „vaarus läbi elu / lõug värisemas / naeris viis korda (kolm kibestunud naeru)” (lk 82). Teisi näiteid: „mina ei taha olla / ei ole / targutavedvistav mäekülg / moosese raamatus” (lk 84); „ripplagi on meie toal / ja meie ajal ka” (lk 66). Parafraseerimise kõrvale mahub sõnamäng nii tähenduse muutmise kui ka liitsõnadena: „sa-mu-jo-le-mi-rai” (lk 20), „siilsööstan” (lk 24), „karjäära tähtkuju” (lk 48–51), „Meister ja Bloody Mary / Margarita liisub laual” (lk 27), „väljapääsuke” (lk 54), „mootorsiig” (lk 68).<br /><br />Keeles kumab läbi mõnus ja isiklik argisus, mida pole muudetud läbivaks stiliseeringuks, vaid jagub just parajates kogustes õigetesse hetkedesse: „erinevalt suurenenud eesnäärmega seotud / hädadest – / kused / vabandage väljendust” (lk 50), „novott. ja siis juhtus selline asi, et ... / kohvikus jällegit ... täitsa tavaline kohvelusikas” (lk 18), „aga koputa ... vaata, raisk, koputa – ja sind / tehakse kukeks!” (lk 23), „peksab pihku seal” (lk 53). Kujundipilt on kirev ja küllane: „pehmevõitu peast ning põlvist” (lk 40), „tekitab pingeid nagu terrorivõrgustik / silma võrkkestal” (lk 41), „tõuseb lausa kriisatelles / vägevana taeva alla” (lk 29). Teemadest leiab veel pankuriks või rantjeeks olemist: „rantjee elu on kuninglik / kottigi ei pea tegema” (lk 56), kirjaniku olemust, kohusetunnet ning unetust, kõik ümbritsetud muheda iroonilise jutustamislaadiga. Metafoorikat ja sellega mängimisvõimalusi on leitud valdavalt kas kultuuristampidest või ajakirjandusest, nt Rapuntsli feminiseerumine (lk 42).<br /><br />Päris isiklikke sündmusi või tundeidmõtteid paistab Kolk esialgu peitvat eriti hoolsalt huumori taha või suisa vältivat. Ent selgelt nukrate toonide kasutamata jätmisega on raamatu meeleolu ühtlane ja omamoodi positiivsust süstiv. Ülesehituslikuks pärliks tuleb lugeda ka raamatu lõpus ootamatult saabuv teine osa, mida sisukorras ei märgita. Sellesse on pandud vaid üks luuletus ja kaks miniatuuri. Eelneva taustal kisub kohe oletama, et kui autorilt seesinase teguviisi kohta aru pärida, siis teataks ta muiates umbes nii: „Rohkem tekste sinna lihtsalt ei jagunud, mis sa teed ...”. Triviaalmõtlemise kohaselt peetakse meediat ühiskonna peegliks. Jüri Kolk on luuletajana astunud sellest läbi ja sattunud peeglitagusele maale, kus võiks olla imedemaa või vähemalt imelikud arusaamad, kus segunevad kõrgkultuur ja päriselu ning mis paistab niisama jabur kui meediapildid. Seega on peeglist läbiastumine osutunud trikiks, kuis edastada meeliköitvalt ja katkematut muiet näole manava irooniaga päriselu ning eristuda vaimukalt ja meeldejäävalt kirjandusmaastikul. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-2801977010177404235?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-32569342923010464872010-01-18T10:19:00.003+02:002010-01-18T10:24:03.882+02:00Kolmapäeva (20.01.2010) õhtul kell kuus toimub Tallinna Kirjanike Majas (Harju tn. 1) luuleõhtu "Valguse tagasitulek", kus valguse ja pimeduse igavest võitlust üritavad tabada Triin Soomets, Liisi Ojamaa, Ivar Sild ja Jüri Kolk.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3256934292301046487?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-79921890393375233312010-01-15T08:08:00.004+02:002010-01-15T09:32:37.787+02:00<div style="text-align: justify;">Mida kõike ei juhtu, kui kirjandusteadusele veidi ameerikalikumalt läheneda nagu seda Sirje Kiin on teinud s.t kirjeldada või mainida monograafias veidi ka Underi-Adsoni intiimelu. Minu üllatuseks on tekkinud kohe ka ameerikalik kahepalgelisus vastureaktsioonina s.t arvamused Vilja Kiisleri <a href="http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&amp;view=article&amp;id=9987:kuidas-under-adsonit-magatas&amp;catid=7:kirjandus&amp;Itemid=9&amp;issue=3281">sulest</a> ja Evelyn Sepa <a href="http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=362491">suust</a>. Vilja Kiislerist olen seni, tema arvamuslugude põhjal, täitsa lugupidanud. Ent nüüd olen tiba nõutu, hoolimata kenasti vormistatud arvustusest. Kollases meedias töötavana ei tohiks teda sellised pisiasjad küll kuidagi üllatada... Poliitiku sekkumine ja hala aga viitab, vaid mingile tähelepanuvajadusele, küllap hakkas aeg pikaks venima, mil Evelynist keegi enam ei rääkinud (kas Ärapanija on oma lemmiku unarusse jätnud?)... Meil ENSV-järgses EV-s seksi ei ole, kui on, siis maha vaikida! Kohati hakkab tunduma, et tegu on mingi poliittellimusega või ma ei oska öeldagi, mis vandenõuga...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7992189039337523331?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-55197554731500660802010-01-12T21:58:00.001+02:002010-01-12T22:01:32.856+02:00Või õigem oleks öelda: linnast ja rattaga. Aga nüüdsest olen ametlikult külamees ja mats. Ei mingit linnakondsust... Perearsti peab vist vahetama ja mida-keda veel...<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5519755473150066080?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-13607903798029946602010-01-07T08:45:00.009+02:002010-01-07T09:39:30.532+02:00<span style="font-weight: bold;">Teine päev</span><br /><div style="text-align: justify;"><br />Teisel hommikul marssisid Lolo ja Pepe juba üsna enesekindlalt hotelliuksest välja, kaart uute sihtpunktidega näpuvahel ja tuju igati helge. See, et vihm oli udust tugevamaks seenekaks muutunud, ei morjendanud, vähemalt esialgu, kedagi. Suund oli ka üsna lihtne, kohe esimesest kvartalist keerata vanalinna poole ja muudkui anda sirgjoonelist soldatisammu.<br /><br />Pepe lohutas Lolot, et metrooga võinuks ju muidugi esimese koha lähedusse sõita, aga siis jäänuks kõrvaltänavate arhitektuur nägemata... Vaevalt mõnisada meetrit jalutanud kuulis Pepe avatud uksest kõrgetoonilisi haugatusi, pilku pöörates oli ta vastamisi lemmikloomapoe vaateaknaga, kus puuris hüplesid kolm imetillukest karvanässi.<br /><br />Loomapoodi astudes võttis neid vastu hädaline klient oma kutsaga, veidi sakris müüja ja papagoi. Pepe sööstis kohe kutsikate puuri juurde ja avastas, et üks kutsikatest on täpselt Verdelli nägu komöödiafilmist “As good as it gets” (o: Jack Nicholson, Helen Hunt ja Greg Kinnear), selline tobe nässakas, keda ta eladeski enese koeraks ei plaaniks, ent siinne isend oskas oma olemise ja tähelepanuvajadusega igati köitev olla. Vaevalt avastanud koerlaste maja kohalt üliarmsad siiamipojad, kui korraga kostis ukse poolt üks väga tuttavlik ja nõudlik kräu. Saabunud oli majaperemees ise, ainult et tuttavliku eesti triibu asemel loivas sealt sisse valge kõutsimölakas. Sai temagi oma paid kätte, lihtsalt tuttavliku tämbri eest...<br /><br />Edasi jäi nende teele supermarket, mis oli magalale hoopis lähemal kui eelmisel õhtul külastatu. Söömamured on vist lahendatud, leidis paarike ja rabas kaasa paar hammastrikkuvat limonaadi, et soojajoogile lisaks oleks ka janukustutaja kotis.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WNGB-KEvI/AAAAAAAAAMU/fFujY8mNSSw/s1600-h/sammaskaik.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WNGB-KEvI/AAAAAAAAAMU/fFujY8mNSSw/s400/sammaskaik.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5423896460985504498" border="0" /></a><br />Sel päeval jäid neile ette kõiksugu suured sisehoovid võimaste sammaskäikudega, vähemad kirikud<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WOBC7LrII/AAAAAAAAAM0/rjiebCiBYXU/s1600-h/kirik.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://3.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WOBC7LrII/AAAAAAAAAM0/rjiebCiBYXU/s400/kirik.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5423897474853743746" border="0" /></a> ja parginurgakesed. Lisaks Antico Ospitalele leidsid nad üles Torre Velasca, mis mõjus keset vanalinna suht kummastavana, ent siiski üks väheseid modernseid pärle linnas... Ekslemist oli parasjagu, vahepeal täitsa tühjadel vanalinna tänavatel, mille kohta nad oletasid, et “normaalsed” turistid sinna ei satu. Lisaks leidsid nad üles Porta Romana ja Porta Venezia... Lõpuks marssisisd nad mööda väga keerulise nimega (miski via Fatebenefratelli.) tänavat, et pöörata ots piazza della Repubblica poole. Sihtpunktideks olid paar modernset torni, neist kuulsaim ja Unesco ilmapärandi nimistusse kuuluv Pirelli Tower.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WNbqFAZwI/AAAAAAAAAMc/zxtvA_ABiFs/s1600-h/TorreVelasca.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 300px; height: 400px;" src="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WNbqFAZwI/AAAAAAAAAMc/zxtvA_ABiFs/s400/TorreVelasca.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5423896832528901890" border="0" /></a>/Torre Velasca/<br /><br />Enne vabariigi väljakut jõudsid nad Piazza Amerikale (?), kus USA saatkond neil korraks hinge kinni võttis nii oma välimuse kui ka saatkonnale omase ülbuse ja turvameetmetega... Seal oli teinegi ja stiililiselt huvitavamgi modernmaja... Via Vittorio Pisani oli väga lai ja võimas straada, mille ääres seisid eriti asjaliku moega ja rahast pakatavad hooned. Vahepeal sala veelgi tugevamaks muutunud vihm sundis turistid ühte sarnasesse sisse põikama ja ühe pisikese kohvi võtma. Nende lihtsameelsete olendite jaoks oli tegu mingi udupeene kohaga, kuhu nemad oma kulunud ja tilkuvates rõivastes sugu ei sobinud, ent nooblid ettekandjad igatahes ei näidanud pisimagi näovirvega midagi sellist välja. Pigem hoolitseti paari tassi kohvikese eest liialtki nende eest, ju nad nägid seks ajaks tõeliselt haletsusväärsed välja. Kohvi ses peenes paigas aga maksis kõigest kaks eurot ja kõrvale kuulus ka miski magus leivake-koogike.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WN2Fd9VfI/AAAAAAAAAMk/-bnGagmD6Fs/s1600-h/Pirelli.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 300px; height: 400px;" src="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WN2Fd9VfI/AAAAAAAAAMk/-bnGagmD6Fs/s400/Pirelli.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5423897286557914610" border="0" /></a>/Pirelli Tower/<br />Kosununa läksid viimased sammud ilmakuulsa Pirelli ette ülilihtsalt. Maja pildistades ilkusid olevused omavahel, et kohe ilmub trepiastmetele rootsi eurolaluljatar Charlotte (Nilson) Perelli ja tegeleb enesepaljastusega oma itaalia mehe najal vms. Pepe leidis, et nimetat hoone pole summagi arukam või ägedam kui Tartu “pläsku”, Lolo arvas, et midagi selles hoones ikkagi on, aga, et ilmapärandi nimistusse kandmist ta ei mõista. Suur oli muidugi rändurite üllatus, kui nad avastasid, et oma jalutuskäiguga on nad sujuvalt Milano Centralesse jõudnud. Omamoodi grandioosne hoone sai nõndasamuti pildile... Ja siis metroosse ja tagasi hotelli.<br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WN8dc0CoI/AAAAAAAAAMs/Q9a5LqRtj2w/s1600-h/MilanoCentrale.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/S0WN8dc0CoI/AAAAAAAAAMs/Q9a5LqRtj2w/s400/MilanoCentrale.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5423897396074777218" border="0" /></a>/Milano Centrale/<br />Kummaliseks ligunenud kaart nurka, paar tundi puhkamist ja pesemist ning korraga oli tekkinud jõululaupäeva vääriline söögiisu. Selgus, et üks mõttetu nimega (Time-out) pizzeria-ristorante on paari kvartali kaugusel. Sinna siis suundutigi. Lolo hõõrus käsi, et nüüd saab siis teada, kas itaallased ise ikka oskavad pizzat teha... Pepe oletas, et tegu on mingi lihtsamat sorti sööklaga...<br /><br />Järgnevat võiks kirjeldada ümina ja mõminaga vaid... Pizzeria oli tõesti nagu üks korralik ristorante, teenindus viisakas ja Pepe arvamuse kohaselt oli lisaks hiina teenindajatele ka kokk hiinlane, sest pizza oli tõeline hõrgutis. Lolo oletas, et küllap omanik ja/või kokk on itaallane, ent maitse üle polnud temalgi kobiseda. Pizza oli ühtlaselt kaetud õrnade ja mahlakate singiviiludega, sellised korralikud õhukesed latakad, lisaks ohtralt seeni, mozzarellat ja muidugi tomatit. jpm.. Mis maitseaineid kasutati, ei osanud kumbki öelda, ent kokku oli tegu nii hõrgu roaga, et ei osanuks seda enam pizzaks nimetadagi...<br /><br />Öö tegemistest vaikib seegi kord ajalugu. Midagi pühalikku ja jõululikku turistid ei teinud, seda enam, et ka ümbritsevad polnud mingist jõulutamisest nakatatud...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-1360790379802994660?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-55208141714220921312010-01-04T06:48:00.007+02:002010-01-04T07:48:24.707+02:00<div style="text-align: justify;">Olge mureta, täna jätkab üks pingviinilaadsetest kääbikutest ka totutavat reisijuttu. Ent eelkõige totutaks siis möödunud aasta ja aastavahetuse üle...<br /><br />Aasta 2009 oli Lolole töökas ja Pepele ummikseisu aeg. Omamoodi paigaltammumiseks võinuks ju Lologi rutiiniringi pidada, ent siiski: töö on töö. Pepe aga ei osanud midagi oma mõtetega peale hakata pärast aastaalguse kiiruga kokkupandud luulekogu. Kõik pisimadki proosakribalad, millest romaan pidi alguse saama, selle nokkis Pepe auklikuks ja lõpuks lätsutas suus loetamatuks...<br /><br />See-eest majas liigutasid Lolo ja Pepe üht-teist: katus sai lahtivõetud, korsten lõpuni laotud, niiskust koguv kile alla pandud ja katuseplekk tagasi; maja seinad sai kenasti ka väljast soojustatud; kanalisatsioonitorud paigaldatud; tubade seinad valmis ja uksed ette; aed hoolitsetud...<br /><br />Reisikesi jagus tervelt kolm nende aastasse: Riiga, Stockholmi ja Milanosse. Kui esimesed kaks olid paaripäevased mäluvärskenduskuurid, siis viimane teadupärast ohhoo-elamuste allikas jõulupühade ajal...<br /><br />Oli plaanitud, et aastavahetus tuleb niisama raju kui mullu ja tunamullu, ent Lolo sattus hoopis arsti juurde ning selgus, et vapper sädistaja peab loobuma kõigest ihaldusväärsest, et mitte maailma vaatamisest ilma jääda. Pepe lubas igati solidaarne olla ja nõndasamuti loobuda nii sigarettidest kui viinavanapaganast.<br /><br />Nõnda istusid nad kahekesi kainena peolaua lähistel, kuulasid seljatagust telerit ja olid natuke nukrad ka... Presidendi kõne ajal avasid nad ühe šampanja ja mekutasid südaööl sealt ainult ühe klaasikese. Rahvusringhäälingu teleprogramm oli piisavalt meelt lahutav ja pead jahutav, et uude aastasse vaatasid olevused üsna lootusrikkalt... Kui veel hommikul kõik see valge-valge-valge ne maja ümber sädeles päikeses, siis polnudki enam üldse kurb, elu ju siiski kestab, kui mõistlik olla. Mõistlikkus ise aga pole muidugi kummagi tugev omadus.<br /><br />Lisaks jõudsid olevused ka Lolo vanemaid vaatama. Kuulata ära vanade manitsused ning veidi abikski olla. Lisaks vahtis Lolo pidevalt kella ja nõudis Pepe käest suitsetamise luba, mida too oli kitsi jagama. "Tarvis nüüd siis veel tossutada kui talv üle aja koorinud pilved päikse eest..." porises ta vastuseks.<br /><br />Kiired arengud ongi neljandaks kuupäevaks jõudnud selleni, et mõlemad lubavad enesele vaid kolm suitsu päevas ja emb-kumb säutsub teise iga himura liigutuse peale hoiatavalt. Lolo on teel tööle ja Pepe paneb vaimu valmis tõlkimiseks ja reisijutu jätkamiseks...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5520814171422092131?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-1987425983244450432009-12-30T13:31:00.005+02:002009-12-30T13:38:47.411+02:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-weight: bold;">Esimene päev</span><br /><br />Esimene päev oli kuupäevaliselt alanud juba lennukis, sestap tuleb selleks lugeda ka hotelli jõdmist, kus unine administraator neid niisamasuguse puuinglisega tervitas, milleks nad isegi võimelised. Tuba oli lihtne ning väike, aga võrratult suure dušinurgaga ja muidugi veel suurema voodiga.Akna asemel oli väike klaasist rõduuks. Kui Lolo ja Pepe sealt nina välja pistsid, et unesigaret teha, siis leidsid nad end küll lumisest, aga imearmsast sisehoovist. Mõlema koleerilised südamed hakkasid aimama, et nüüd saavad asjalood ainult paremaks minna.<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/Szs7hsHmfrI/AAAAAAAAAMM/hyERQN1n4Vk/s1600-h/hotellihoovike.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 300px; height: 400px;" src="http://2.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/Szs7hsHmfrI/AAAAAAAAAMM/hyERQN1n4Vk/s400/hotellihoovike.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5420992026435288754" border="0" /></a><br /><br />Hommikuks oli lumi hoovikesel jõudsalt kahanenud ning Pepe pani pildimasina klõpsuma. Lolo askeldas ringi ning leidis, et ikka peab hommikusöögile ka minema, ehkki nad kumbki tavaliselt sel ajal ei söö. Mnjah, koninentaalne hommikusöök polnud kindlasti parim lahendus, aga ajas asja kuidagi ära, ehkki Pepel võtsid magusad saiakesed ja lurrikohv südame läikima nagu tsillitiga nühitud kraanikausi.<br /><br />Soojajook ja esimese päeva kaart kotis astusid turistid hotellist välja. Pepe volksutas silmi kaardi ja tänavanurkade vahel ning Lolo valvas, et teine auto alla ei jookseks. Kaart ise oli üsna üldine, aga et google-map annab sihtkohapunktide vahelised tänavanurgad nimekirjana ette, siis kulges liikumine esialgu küll aeglaselt, kuid suuremate viperusteta. Vihma küll tibutas, kuid päeval tundud linn juba kõrvalises paigaski üsna huvitav, ehkki tegu magalatega olid need kõik üritanud ikka oma näo leida. Lolot köitsid rõdudel olevad taimepuntrad ja nõnda pildistas Pepe neidki, sest see tundud olevat valdav komme iseloomustamaks itaallasi.<br /><br />Valdavalt sädistasi Lolo ja Pepe omavahel, mida sarnast ja erinevad nad näevad varemkogetuga. Pepe leidis, et üsna palju on kasutad motiivikesi vana-egiptusest ja eriti (loogiline ju) ohtralt vana-roomast. Lolo määratles paljude elamute ehitusajaks metallaknaraamide ja muude tajumatute stiilielementide põhjal 70-ndad. Mida enam aga vanalinna poole, seda keerulisemaks ja põnevamaks majad muutusid.Leidus ka funki itaalia moodi... (funktionalism on üks lemmikstiilidest mõlemil). Selline arvamismäng ja võrdlus muude linnade arhitektuuriga ongi Lolo-Pepe turismi meelistegevus. Täpne majade ajalugu ja uhked valitsejad jätavad neid üsna külmaks.<br /><br />Majad olid suurlinnale kohaselt üsna kõrged ja tänavad avarad. Iga natuke suurem ristmik moodustas väikse väljaku mida nimetatakse piazzaks, sellega seotud tänavat enamasti piazzaleks ja muid tänavaid viadeks ja vialedeks, ning eriti suuri (vist) tänavaid corsodeks.<br /><br />Esimesed kaardile märgitud punktid leidis turistipaar kenasti üles. Valdavalt oli tegu muuseumitega, millesse polnud veel tahtmist sisse astuda, et küllap mingil päeval kui viletsam ilm ja puha. Aga üles pildistas Pepe nende hulgast atraktiivsemad ikka ja muid maju, mis kuidagi tähelepanu äratasid. Üsna märkamatult oli nihkutud turistilõksu s.t vanalinna, kus rahvast rohkem, tänavad kitsamad...<br /><br />Lolo tegi kõndimise rütmi hoidmiseks nii umbes poole tunni takka nahavahe soojendaja joogipeatuse, millest ka Pepe ilma jääda ei raatsinud, seega tundus elu üha rohkem sarnanevat ülemeeliku ja muretu olemisena. Nikotiinikutena oli nende jaoks ka ülimalt oluline prügiurnide tihedus ruutmeetri kohta.<br /><br />Järjekordset punkti otsides astusid Lolo ja Pepe nurga tagant välja ning tardusid suu ammuli... Et pildi peal oli kena küll, aga päriselus ikka vapustav! Pärast mõningast kogumist suutis Pepe teha paar tagakülje fotot ning siis nihkusid sõbrad piazza Duomole, et ikka igakülgselt saaks Milano katedraal üle vaadatud. Pepe pobises pilte klõpsides, et hakkab arusaama küll, miks usuleigust sel maal oodata pole. Platsil tuiates ja sisseminemist edasi lükates sattusid olevused senegaallase küüsi, kes kõigepealt kinnitas ülima osavuse ja kiirusega nende randmetele “pika ja õnneliku elu” needusega paelakesed ja siis raha kerjama hakkas. Pepe andis ka natukene, Lolo leidis, et pole tarvis. Meie maa kroonidest ei tahtnud aga mustanahaline miskit kuulda, ikka jauras Lolo kallal, et andku see viis eurot... Silmad tõmbusid tol kahemeetrisel juba ka ohtlikult vidukile, et pisikestel põhjamaalastel hakkas täitsa hirm. Õnneks jalutas väljakul üsna ohtralt politseinikke ja sõjardeid, seega pidas ülimalt heas toitumuses ja elu parimas vormis olev kerjus lahkuda. Pepe sügas murelikult paela oma randmel ja tundis, et sest neetud asjast tuleb kiiresti vabaneda, aga kussa, ei tulnud see asi kuidagi maha...<br /><br />Katedraal seest oli peaaegu niisama vaimustav, ehkki Pepe oletas seal valgusküllasemat atmosfääri. Muidugi talveaeg, seega ega sealt vitraažidest teist väga palju saanudki imbuda, päike ka pilve taga. Kui Lolo nautis interjööri detailikesi, siis Pepe keskendus eelkõige maalidele, mida oli hiliskeskajast renessansini rippuma sätitud. Kõik muidugi usuteemalised, aga kaunid ja inimlikud...<br /><br /><a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/Szs7L_1sBVI/AAAAAAAAAME/lx0mymYisfQ/s1600-h/milanokatedraal.jpg"><img style="cursor: pointer; width: 400px; height: 300px;" src="http://1.bp.blogspot.com/__mZLreySoLs/Szs7L_1sBVI/AAAAAAAAAME/lx0mymYisfQ/s400/milanokatedraal.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5420991653771740498" border="0" /></a><br /><br />Hingepõhjani vaimustunult säutsuvad linnukesed siirdusid nüüd ostlejate meka poole, mitte et neil olnuks plaanis mingeid jubinaid koju vedida, vaid Galleria Vittorio Emmanuelle II oli ise võimas ja kaunis vaatepilt. Sealt läbi jalutades sattusid nad mingile vaiksele ja väiksele platsile, kus kuju keskel. Vaatasid veidi ringi, ega jaksanud otsustada, mida edasi teha. Pepe avastas mingi umbmäärase stiiliga “vanaaegse” maja, mille kerkis modernne valge toru, kooslus oli põnev ja muidugi sai digitaliseeritud. Ringi jalutades selgus, et see majake on väiksem pool La Scalast ehk muuseum. Irvitamise ajal, et ah see väik kökats ongi La Scala, leiti üles muidugi ka päris teatrihoone, mis arhitektuuriliselt eriti ei köitnudki... Vaadates sisseminemise võimalusi, selgus, et maja suletud pikemalt, kui nende sealviibimise aeg. Ooperit kuulata nende kõrvakesed niiehknii ei talunuks, aga oleks ju korra kiigata tahtnud seda suurimat saali...<br /><br />Nüüdseks olid Lolo ja Pepe enam-vähem oma esimese päeva ammendanud (Pepe oli kavalasti jaganud sihtpunktid mitme päeva peale, et jääks jaksu muukski). Nõnda otsustasid nad leida üles mõne ülipoe, kust hankida kehakinnitust, hotellis ristorantet polnud ja nii tigedad nad oma rahakoti peale ka polnud, et turistilõksudes einetada.<br /><br />Supermarketis selgus, et suur osa asju oli justkui kallim kui nad harjunud, ent vähemalt juust ja vein olid ikka korda-paar odavamad... Kuidagi hakkama saades väga suvaliselt siblivate ja ootamatuid pöördeid tegeva inimmassiga lahkusid Lolo ja Pepe kahe pungil kotiga poest.<br /><br />Passante ehk miski rongisüsteem, mis natuke eristus üldsüsteemist viis rändurid hotelli sööma ja puhkama. Ööelu ootas... Pärast pisikest uinakut mindigi klubi otsima, kuid sellest mis seal toimus, ei taha rääkida ei Lolo, ega Pepe, kuna see on huvitav ainult neile kahele. Lusti ja rõõmu oli neil igatahes küllaga, muigutasid nad vastu hommikut hotelli tagasi tuigerdades...<br /><br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-198742598324445043?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-76964411386839847782009-12-30T13:22:00.002+02:002009-12-30T13:31:38.915+02:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-weight: bold;">Eellooke</span><br /><br />Lolo on üks töökas olevus, kes ei näe peale kodu ja töö suurt midagi s.t teekond hommikul põldude vahel depressiivsesse väikelinna ja õhtul tagasi. Sestap on tema nädalavahetuse ajaveetmisvormiks kaugeid paiku võrgust leida ning unistada, kuis neis võiks olla. Sel aastal juhtus pisuke ime, et puhkus jõudis päriselt kätte ning Lolo otsustaski reisile minna. Vaatas soodsaid lendamise hindu ning avastas, et tuleb minna Milanosse, häbiväärselt odav tiivasirutuse ja magala hind sai kokku, ja ikkagi kuulus linn ka...<br /><br />Lolo pole aastaid ilma Pepeta kuskil käinud, sestap askeldada tuli koos. Lolo uuris Milano kohta välja metroosüsteemi ning kavandas lennukite vahele igasugused bussid-rongid, Pepe avastas google-mapi suurepärase sihtpunkti määramise süsteemi ning otsis üles pea kõik turismiobjektid ning muidugi ka pidukohad nendesugustele. Plaan sai järgmine: Külakesest rattaga väikelinna, rattad kaardimoori juurde, väikelinnast rongiga pealinna, pealinnast bussiga lõunanaabrite pealinna, sealt lennukiga moepealinna, selle lennujaamast bussiga linnasüdame raudteejaama, kust jala kõmpida hotelli; edasi viis päeva tuiamist-tuterdamist linnapeal, mille juurde kuulub ööelu; hotellist raudteejaama, bussiga lennujaama, sealt meie põhjanaabrite suuruselt teise linna, kust rongiga nende pealinna, laevaga nende pealinnast meie pealinna, sealt rongiga väikelinna, rattad kaardimoori juurest kätte nõutada ning lõpuks armsasse kodukesse vändata.<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Reis algab</span><br /><br />Kohvrid-kotid olid hommikuks pakitud ja kodu enam-vähem korda sätitud. Pärast kümneid kordi nimekirja ülevaatamist ja närveldamist istusidki kääbikulaadsed raudhobudele ning läksid läbi lume kaugusesse. Kodumaja vaatas nukrutsedes neile järele. Pealinna jõuti suurema siblimiseta ning bussi peale ka. Siis selgus, et teeolude ja muude asjade pärast ei jõuagi plaanitud ajaks lennujaama... Oh, seda närveldamist ja kädistamist... Lennujaama marsa oli siiski olemas ning reisilised jõudsid enam-vähem õigeks ajaks kohale, ajavaruga oli neil ikka kõik plaanitud. Kohvitades ja küpsist näsides polnud väga vigagi, ses paigas, kuni valjuhääldi krõbisev-kajav hääl teatas, et raudlind moepealinna jääb pea kaks tundi hiljaks. Korrapealt muutus Lolo ja Pepe tuju kurvaks ja murelikuks. Kuidas nüüd ikka sealt pagana Milano lennujaamast minema saada, plaanitud kolm bussiaega said seks ajaks justkui läbi. Kui meel murelik siis ihu väsinud ning kääbikulaadsed muutusid suisa pahurateks. Ümber siblivad itaalia noored kurtsid veel üllatusliku lume üle, mistõttu nende sõbrad olid eelmisel päeval jumal teab kuhu suunatud s.t pidid igavese tiiruga minema...<br /><br />Lennuk oli nagu odav lennuk ikka, istmed liikumatud ja jalasirutusruum väike. Stjuuardessid ja stjuuardid viisakad, ent näost peegeldumas pikad tööpäevad ning väike palk. Lolo ja Pepe lõbustasid end pealetükkiva une vastu võltssuitsude suitsetamisega. Seebimaitse suus oli küll veider, aga vähemalt sai harjumuspäraseid liigutusi rahustuseks teha. Teekond oli päris raputav, kohati tundus Pepele, et polegi vahet, kas sõita nende auklikul külateel või õhus. Nõnda oli Lolo ja Pepe aplaus pärast maandumist täitsa siiras. Kiirustades ja sahmides saadi lennukist välja ja oma kohvrikegi lindilt kätte, nüüd aeti nokad õieli, et kas on ja kus see diiselmootoriga plekkirst, mis lõpuks moepealinna kohale viib. Oli olemas koos rõõmsalt hõikleva juhiga ning reisiliste tuju muutus paremaks. Lolo säutsus rõõmsalt midagi, et ikka on euroopa tõesti...<br /><br />Raudteejaamast (<span style="font-style: italic;">Milano Centrale</span>) hakati siis prinditud google-kaardiga usinasti tänavanurki otsima ja silte lugema. Et kaart ja kohaleidmine oli Pepe käes, siis rehmas ta vahepeal üsna tigedasti Lolo poole, kes kuidagi ei suutnud kontrolli käest anda ning üritas tänitades seletada, mida teha, olles ise ummisjalu kuhugi tormanud. No ei olnud õige <span style="font-style: italic;">piazza</span>. Lolol sähvatas, et see polnudki üldse ju jaamaesine, kust ta minema tormas Pepe hädaldades kannul, et tänavanimesid ei jõua lugeda. Nüüd leidsid nad oma P<span style="font-style: italic;">iazza Ducca d'Aosta</span> üles ja Pepe võttis juhtimise uuesti enda kätte ignoreerides kohvrit vedava Lolo kõhklusi ja kahtlusi. Pepe oli oma tänavanurgad leidnud ning enam ei kõigutanuks teda ka vanakurja kavalad trikid. Nõnda nad astusid läbi sulava lumelörtsi ja tibutava vihma oma piazza poole, kus ootas soe voodi...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7696441138683984778?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-70303050886287082552009-12-25T23:12:00.003+02:002009-12-30T11:31:34.031+02:00Olen pööripäevaline itaalia klaviatuuri ja mac os´i taga, mitte millestki aru ei saa mida trükin, aga sõpradele-semudele soovin pööripaevapühade jätku ja kaunist vana minema kihutamist!<br /><br />(Igaveste surnud räim Milanos, kes lubab elamusi peatselt blogis jagada!)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7030305088628708255?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-60430884685194672642009-10-31T00:17:00.001+02:002009-10-31T00:21:13.268+02:00-0214<br /><br />varjupuu<br />mustad palakad langevad<br />palavikust pärlendavasse rohtu<br />maa magama jääb<br />üha tumedamas universumis<br />varjupuu on kuuvarjutaja<br />kastet hiilgamas enam ei näe<br />vaid tumedat hoomab<br />me maa magab hästi<br />riigilt laenatud<br />raudselt pehme voodipesuga<br /><br /><br />-0215<br /><br />unehaldjaid kriibib me ukse taga<br />krigin äratab rahutust uimast<br />vigin võtab kolbas pöördeid<br />ähvardab südant<br />unehaldjad tahavad tulla<br />me niigi kitsasse voodisse<br />perverssed ja talumatud<br /><br />-0217<br /><br />mätaste vahel hämaruses<br />öine iil juba tungib peale<br />rabistab mulluseks muutuvaid vahtralehti<br />räbustab kukkuvaid<br />mullaga segi<br />maa maagiaks<br />maagiks<br /><br />mättad on tasa<br />kõrgemaid vähemaid<br />niisked ja eilsest vihmast ligedad<br />ükski kõrs ei liigata<br />kuniks<br />kadakpoolseimas nurgas<br />kõige taga<br />kostab sahin<br /><br />paekildude mulla<br />mulluste lehtede<br />niiskusega lige ja segi<br />kasvab mätas üles<br /><br />pikkade sirgete<br />pruunroheliste juuste seest<br />sirutub almust paluv käsi<br />lubihall lubisoonine<br /><br />iidne<br />huntilus inimene<br />sügisõhtus ärkas korraks<br />olles üks maa ja veega<br />ühtes õhu ning kuuga<br />et taas kaduda pärispimedusse<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-6043088468519467264?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-68993653727422118262009-10-31T00:14:00.000+02:002009-10-31T00:16:37.602+02:00vaikselt lasen alla käed<br />kustunud alandlikkus ei aita enam maapinna sügavustest<br />on jäädavalt ühinenud vihmaussi soolestikku läbinuga<br />äraütlemata mõnusad viivud kerkivad ilmast<br />mõned kuskilt ajust<br />memod või müüdid<br />kunagisest kuldsest lapsest<br />kaduvkaunist õilsusest<br /><br />rohkelt parkundpruuni<br />jookseb sisima silma ees<br />olgu need pealinna vihmased<br />öised tänavad<br />või nooruki kange tee<br /><br />vahel sekka viskab säravkollast<br />leegijõudu taevakaarelt<br />üksiolemise hetked looduse või loomusega<br />loomusest sai arg luuleloom<br />hädine ja ravimatult haige<br />kui ka ütelda midagi ei taha<br />pildid raputavad ärkvele<br /><br />neis pole muud kui tulnukate invasioon<br />tontide taastulemine ja deemonite elu<br />liiga palju popkultuurilist teadvustamatust<br />kobrutab saastat mere vahuna<br />immitseb mürgitat soolauka ligeda veena<br />ei enam sõida pronksmeeste laevad<br />ei enam saa taguda rauast mõõku<br /><br />vaikselt lasen käed alla<br />mööda kellegi ihu<br />ma ei vaevu ütlema et sina sina sina<br />lihtsalt lasen käed alla<br />hedonistlik<br />häbitu<br />kaduvkaunis on ihustunud sinus<br />alatu ahnus ihastunud minus<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-6899365372742211826?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-42008924281852422912009-10-02T06:32:00.002+03:002009-10-02T06:36:38.603+03:00<div style="text-align: justify;">Olen jõundnud vanamoodsuse tippu ning ei ole grammigi innovaatiline kährik. Korra käis meediast läbi vöötradade kasutamine reklaampindadena. Täna hommikul (tegelikult eile õhtul muidugi, vaatan tavaliselt kordust) TV3 uudistes siis maanteameti ja vöötradasid maalinud firma pisuke vastandamine.<br /><br />Kuulan seda juttu ja kuklakarvad tõusevad üha enam turri. Maanteamet, selle asemel, et inimlikult ja lihtsalt selgeks teha, et liiklusmärgid peavad olema üheselt mõistetavad ning neid ei muudeta väljaspool uusi liikluseeskirju ja uut liikluseadust, et ei tekiks probleeme, vihjab mingile ÜRO konventsioonile või rahvusvahelisusele. Ma saan aru muidugi, et liiklusmärgid on ka rahvusvahelised, ent meie oludes oleks tähtis ju kohapealne ühene mõistetavus. Mingi paragrahv prim see ja see ei jäta kuidagi mõistetava jutu muljet.<br /><br />Loomulikult leidiski firma esindaja kohe võimaluse sõnasabast haarata ning esitada väljakutse, et tulgu aga maanteamet, saagu temaga kokku ning rääkigu lähemalt konventsioonist ja puha. Mitte korrakski ei tundunud firma esindajale, et ta juba on seadust rikkunud ning oleks ehk ise pidanud taotlema luba vöötraja muutmiseks... Muud õigustused olid veelgi huvitavamad: „Me ju kasutame ainult vöötraja esimest triipu, et inimene, kes punase tule taga ootab saab reklaami vaadata. Pealegi ei kasuta me kesklinna vöötradu ning kasutame ainult reguleeritud ülekäikusid.“<br /><br />Minu teada peaks inimene ülekäigurajal jälgima punase või rohelise tule muutumist s.t keelamist-lubamist ning seejärel veenduma sõidutee ohutuses, mitte lugema pea kumaras mingeid totrusi.<br /><br />Muidugi oleks lõbus kui vöötrajal oleks roosa Vanishi purk või karumõmmi Barney või... Aga miks mitte ka stoppmärgil Coca-Cola logo või jalgrattatee sinisel taustal kiri Always... Üldse miks-mitte ka politsei mundril ei võiks olla needid ja ketid ning tuletõrjujate vormil vikerkaarevärvides helkurid?<br /><br />On asju, mis on kokkuleppelised, olgu siis riigisiseselt või rahvusvaheliselt, et ka kõige viimasem põmmpea nagu mina, saaks täpselt aru, mida mingis olukorras teha võib. Või kes on see sinistes riietes jorss, kes leiab, et ma lärman liiga valjusti või mis-iganes. Need on kokkulepped, mis küll võtavad inimestelt ja kujunduselementidelt isikupära, ent aitavad mingilgi määral ühiskonnal kergemini toimida. Eriti ilmselge peaks olema alalhoidlikkus niigi õnnetusi tootvas liikluses, kus mittenägemine ja vähene teadlikkus või misiganes olukord nõuab kiiret reageerimist, mitte reklaami lugemist ja ilu nautlemist... Või mis?<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4200892428185242291?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-68836712439131461592009-09-30T17:51:00.005+03:002009-09-30T18:06:37.255+03:00<div style="text-align: justify;">Üsna elementaarsel tasandil on löönud meis välja ameerikaihaluse madalaim kirg, läbi klatši ja glamuuri. Presidendiproua sõnavõttude tõe- või tarkuseväärtust pole mina õige inimene lahkama. Mulle meeldib tunnustada tema julgust n.ö normaalse inimesena oma seisukohti välja ütleda, emotsionaalselt, kohati ühekülgselt ja lihtsustatult, ent õigete loosungite lõppsõnaga. Lihtne positsioonile sattunud inimene avaldab arvamust.<br /><br />Teadupärast on meil kõigil lubatud arvata midagi millestki. <a href="http://www.tarbija24.ee/?id=167959">Ka mõne firma toodangust</a> ja rahaahnusest. Aga <a href="http://www.e24.ee/?id=169404">firma nõuab vabandust arvajalt</a>, ehkki midagi otseselt valesti pole öeldud (seega suurfirmadele pole sõnavabadust tarvis...), sest ütlejaks oli ju ometigi presidendiproua. Selle esindusameti küljeluu, kes ise peaks kvalifitseeruma reakodanikuks. Ilmselgelt lööb tema juures välja meie ühiskonda iseloomustav suhtumine, kui perekonnas kellelgi läheb hästi, siis võivad selle liikmedki tunnetada ja uskuda oma tähtsuse ja asetuse kasvu.<br /><br />Enamasti pole sest hullu midagi, sest tavalise või ka keskmisest edukama perekonna igapäevaseid sõnavõtte ei jälgi <a href="http://www.postimees.ee/?id=169598">pulliritsikad</a> oma liitsilmadega ning ei kipu härjakopsudel üle maavalla pasundama. Noh, kui juhtubki, et võetakse mõne tähtsama isiku kaasa sõnavõtt meediasse, siis eriti ei viitsita sellega tegeleda.<br /><br />Mida siis näitab meie ajakirjanduse püüe rebida lõhki meie presidendi perekond? Eks ikka seda, et meiegi siin ihkame kennedite dünastia laadset glamuuri ja sära. Esimene skandaal oli ju Evelin Ilvese kleit, aga mitte Toomas Hendrik Ilvese mõni sõnavõtt või tehing. Küll õhatakse nii ja teisiti: et proua Meri oli selline-selline ja proua Rüütel teistmoodi, aga ikkagi väärikad eesti emandad. Proua Ilves pole ju üldse veel nii väga väärikas eas, eriti tänases säilitusainetega nooruse- ja tervisetoodete ajastul. Võimalik, et talle isiksusena ei sobigi selline asi ning samas ei saa keegi ju ometi sundida teda olema mingi institutsiooni vahanukk. Ta on lihtsalt ühe mehe, kes juhuslikult on vabariigi president, abikaasa, mitte midagi enamat. Ta ei ole ametlikult ju president number kaks või miskit...<br /><br />Ent otse loomulikult viskab sellepeale küünilist huumorit <a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=25982579&amp;l=fpOpinion">Delfi, kelle juhtkirjad</a> on viimast otsa üsna tihti kahtlase väärtusega s.t delfaritele suunatudki, kes oma viimases juhtkirjas nõuab presidendiproua tagasiastumist. Niipalju siis pereväärtustes hoidmisest, ikka propageerime lahutust ja puha...irw<br /><br />Meie esindusinstitutsioon ehk hr. president peab tõesti olema selline ja mahlaveemulline, aga pole kuskilt lugeda olnud, et tema abikaasa oleks seadusega kuidagi kohustatud olema president. Milleks püüda kiskuda mingit ameerikalikku meediapreskut meie suhteliselt tagasihoidliku ameti peale?<br /><br />Pole tarvis kujundada abikaasa seisusest arvamusliidri rolli ning jäävad olemata ka olematud skandaalikesed. Väga täpne olles, oleks tore kui üldse meil ei üritataks igast asjast skandaali teha, ent eelkõige antud olukorras võiks ju meedia ise aidata kaasa presidendi ameti amerikaniseerumisele s.t hoidagi ta glamuurne ja õilis ning selekteerida välja ilmselged fopaad ning neid mitte toppida lehte. Kisendamisest ühe naisterahva peale pole kasu, sest tema pole kohustatud meie totraid unistusi täitma, tema peab seisma oma mehe kõrval nii, kuis oskab ja küllap mees temagi kõrval.<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-6883671243913146159?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-74468013559400558902009-09-30T10:35:00.006+03:002009-10-02T21:57:50.859+03:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-weight: bold;">Ly Lestbergi ja Rauno Thomas Mossi näitus „Polyreality“ galeriis Vaal, suletud 29.09.09.</span><br /><br />Ehkki sain kutse avamisele, siis tegelikkuses polnud aega minna, ent avamispäeva õhtul AK-uudiseid vaadates teadsin, et ma pean selle näituse ära nägema. Eks sulgemise päev ole natuke sarnanegi, pidulikum ja melanhoolsemgi. Lisaks õnnestus ka üks autoritest galeriist leida. Kui kohustuslik julgustusvein kõrvale jätta, siis ilma ei jäänud millestki, kuna rahvahulka lävimiseks ma niiehknii eriti ei armasta.<br /><br />Galeriisse sisenedes võtsid kõigepealt vastu Lestbergi suured fotod. Värviküllased, veidi kunstlikud ja säraga ülekülvatud. Ilmselgelt vihjates taotlusele muutuda jäädvustusest maaliks. Seda eelkõige<span style="font-style: italic;"> saturationi</span> (kasutan iseloomustuseks termineid, mida tean Adobe Photoshopist, kuna ei tea niiehknii täpseid eestikeelseid vasteid, siinkohal olen näinud kasutatavat saturatsiooni, aga vähemalt fototöötlusprogrammi kasutajad saavad nõnda vast täpsema info) elik värvide võimenduse tõttu. Tabatud hetked on üsna argised, inimesed rongis (kupees), külamees aia ääres jms. Oleks Lestberg jätnud kõik vaid kalgi objektiivi otsustada, siis oleks saanud üsna juhusliku ja argise dokumentalistika. Samas on aduda, et kunstnikule on poseeritud.<br /><br />Lestbergi fotode vahele on põimitud mõned Mossi <span style="font-style: italic;">cover</span>id neist s.t maalid. Tagasihoidlikus värvigammas ja väikesed nagu üldjuhul fotod ju on... Omamoodi huvitava detailina jäi meelde, kuis paaris kohas on Moss muutnud originaalil olija naeratust, rongisolija muigest oli saanud hobunaer ja kultuurimajas viibiva naisterahva omast pigem selline viltune ja püüdlik irve...<br /><br />Mossi muud teosed asusid galerii ülemises osas n.ö rõdul, kuhu ka paar Ly fotot seltsiks eksinud. Rauno maalid olid sealgi väikseformaadilised ja tagasihoidlikud. Värvidest kasutuses papi pruun taust, valkjasbeež ja varjuhall. Pildistatuks-maalituks osutus keegi Tony (Capucci), kes enamasti oleskles erootilistes poosides üksi ning vaid paaril pildil oli ka detail tema partnerist ja ühel ka mõlemad portreteeritud. Peab tunnistama, et kui Ly oli üritanud fototehnikat maalitehnikale lähendada, siis Rauno maalitehnikat fotokunstiga siduda...<br /><br />Nende kahe, ülemise ja alumise, pildirea mõjul saabki selgeks üks võimalikke ja lihtsamaid näituse kontseptsioone: pole vahet kasutatavas tehnikas, kui elamus on suudetud edasi anda. Teine kontsept, mis on ka meedias laiemalt käsitlust leidnud on flirt kollase meediaga, seda eelkõige Lestbergi juures leituna, kuna näitusesaali postide küljes oli kaheksa klassikalist meelelahutus vm. ala tähtede fotot.<br /><br />Lisaks maalilikuks muutmisele on lihtne ja adutav Ly tahe edasianda iga inimese võimalust olla staar, vähemalt digitaliseeritud pildi abil. Kui ikka rõõmsalt keerata peale <span style="font-style: italic;">diffuse glow</span>´d (pihustatud sära?), siis muutub ka kõige lihtsam mats glamuuripedeks.... Ilma võimendet särata, oleks võinud hetkiti isegi Ly fotosid segi ajada täpseimate hüpperrealistlike maalidega. Lestberg mängis-mängib seega kuulsuse ja glamuuri suhtelisusega ning tehniliste võimalustega, jättes õhku küsimuse, et kui reealne või tarvilik seesinane<span style="font-style: italic;"> fame</span> ja<span style="font-style: italic;"> sull</span> ikkagi on.<br /><br />Rauno Thomas Moss näikse kasutavat vastassuunalist teed, kuna on maalinud fotoformaadis erootilisi pilte. Kuid nende maalide puhul kipub kohe meenuma seepia tonaalsus fotokunstis. Sarnased varjud ja varjundid, ning üldjuhul meetri kauguselt juba adumatud pintslitõmbed. Teine kahtlus või seletus tekkis, et kui juba Lestbergi fotosid on kaverdatud, siis võivad needki pildid olla ülemängitud fotod hoopis. Ma tõesti ei tea, ega hakka uurima, kes on seesinane Tony neil piltidel, kuid näikse, et pildid oleks justkui mõnelt homoporno või –erootika veebiküljelt maha astunud, ainult et päris pintsliga „õilistatud“. Ning tuues nõnda nähtavale ehk selle, et kui pornotööstus pingutaks, siis saaks vaevata eksponeerida tugevat ja kunstilist aktifotot.<br /><br />Kokkuvõttes: mõlemad autorid tõstavad üht ühiskondlikku nähtust muule tasandile, andes mõista, et need tasandid eksisteerivad kõrvuti: staar lihtsas inimeses ja kunst pornostaaris. Mõlemad mängivad teadlikult tehnilise teostuse ja pildi formaadiga: foto maaligammasse ja maali suuruseks; foto reaalselt ümbermaalituks ja seesinane maal foto suuruseks. Küllap on veel mitmeid tasandeid, mida ma isegi ei oska sõnadesse ümber panna, sestap panen siia ka lingid, mida autorid ise ja kriitikud näitusest arvavad.<br /><br />Vaala pressiteade: <a href="http://www.vaal.ee/est/article_id-1130">http://www.vaal.ee/est/article_id-1130</a><br />Jaan Elken Eesti Ekspressis: <a href="http://www.ekspress.ee/2009/09/19/areen/45208-tegelikkus-kuubis--moss-ja-lestberg-vaalas">http://www.ekspress.ee/2009/09/19/areen/45208-tegelikkus-kuubis--moss-ja-lestberg-vaalas</a><br />Alar Pingi blogis paar pilti: <a href="http://alarpink.blogspot.com/2009/09/ly-lestberg-ja-rauno-thomas-moss.html">http://alarpink.blogspot.com/2009/09/ly-lestberg-ja-rauno-thomas-moss.html</a><br />Ja kindlasti on kuskil veel infot...<br /><br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7446801355940055890?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-51494498156255483002009-09-03T08:50:00.007+03:002009-09-03T09:45:13.598+03:00<div style="text-align: justify;">Alljärgnev pole üleskutse, vaid nali, mis vastuseks naljale!<br /><br />Ma olen väga huumorimeeletu inimene, kui kipun nõustuma, et tapmise naljad konkreetse inimese kohta pole toredad ja lõbusad! Kuidas meie erameedias nalja tehakse saab lugeda <a href="http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=344400">SIIT</a>. Loomulikult mõistan ma, et ei mõeldud ju tõsiselt, aga see ei tähenda, et inimene peaks aktsepteerima sellist mittetõsist ütlust. Matvere juhtumiga teen siinjuures vahe sisse. Matvere soovitas inimesel end ära tappa nimetamata kindlat inimest, vaid üldistades ja põlastades meie kollase ajakirjanduse üldist käitumist. Oja juhtumi puhul aga on ju täpselt teada, kellest räägitakse ning ei mingit üldistust, ega ka teadmist sotsiaaltöö ülesannetest ja võimalustest. Rääkimata, et "nali" ässitab teisi nimetatu elu kallale, mitte inimest ennast... Ent kuna mainitud härra seda lubab, siis miks mitte ka mina: See Peeter Oja tuleks ära tappa, kuna ta ei takistanud oma ajudeta lõugade mölavoogu!!! Eelkõige ärritab mind "nalja" juures lihtsa inimese peedistamine ja konkreetsus... Kui palju on tegelikult avaliku elu tegelasi, kelle suhtes oleks tapanaljad hoopis enam põhjendatud ja ehk isegi tarvilikud...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5149449815625548300?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-52457491700550388102009-08-26T12:57:00.004+03:002009-08-26T13:01:27.721+03:00Et neid saavat toita hiireklõpsuga...<br /><object type="application/x-shockwave-flash" style="outline:none;" data="http://hosting.gmodules.com/ig/gadgets/file/112581010116074801021/fish.swf?up_fishColor4=F440F1&up_backgroundImage=http://&up_fishColor7=40C7F4&up_fishColor10=40F488&up_numFish=10&up_fishColor8=40F4E8&up_fishName=Fish&up_fishColor2=EEF440&up_backgroundColor=C3DCF7&up_fishColor3=F440A3&up_fishColor1=F45540&up_foodColor=FCB347&up_fishColor9=4CF440&up_fishColor5=AC40F4&up_fishColor6=4940F4&" width="300" height="250"><param name="movie" value="http://hosting.gmodules.com/ig/gadgets/file/112581010116074801021/fish.swf?up_fishColor4=F440F1&up_backgroundImage=http://&up_fishColor7=40C7F4&up_fishColor10=40F488&up_numFish=10&up_fishColor8=40F4E8&up_fishName=Fish&up_fishColor2=EEF440&up_backgroundColor=C3DCF7&up_fishColor3=F440A3&up_fishColor1=F45540&up_foodColor=FCB347&up_fishColor9=4CF440&up_fishColor5=AC40F4&up_fishColor6=4940F4&"></param><param name="AllowScriptAccess" value="always"></param><param name="wmode" value="opaque"></param><param name="scale" value="noscale"/><param name="salign" value="tl"/></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5245749170055038810?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-85556687999188476112009-07-16T14:44:00.011+03:002009-07-16T15:51:57.451+03:00<div style="text-align: justify;">Kuna jampsimine on kestnud mõnegi päeva, siis ei suuda kuidagi end tagasi hoida. Aluseks siis : <a href="http://www.epl.ee/artikkel/473497">Leedu kuulutas välja ühe keelava seaduse</a>, <a href="http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=24592263&amp;l=fpOpinion">Delfi tänane juhtkiri</a> (<span style="font-style: italic;">kahtlustan autorina Urmo Soonvaldi – minu kollane ja oletuslik nüke</span>), <a href="http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3169&amp;lang=est">Terve Mõistuse Sündikaadi juhtkiri</a> ja TV3 eilse „Seitsmeste uudiste“ küsitluse protsent.<br /><br />Mõni hetk tagasi meil vedas, president jättis „pronksiöö seaduse“ väljakuulutamata. Nii blogimaailmas kui ajalehtedes ilmusid kiitvad arvamused. Enne seda reageerisid mitmedki organisatsioonid ja poliitikud, selle seadus vastuvõtmise vastu. Lausa kiri saadeti meie riigi esimesele mehele. Kõik on korras.<br /><br />Eile õhtul kogunes vaid veerandsada inimest Leedu saatkonna ette meelt avaldama, needki valdavalt või täieliselt Eesti Geinoored. Muud olulise(ma)d ühiskonnategelased või organisatsioonid ei pidanud vajalikuks isegi häält tõsta... Õige ka, teine riik ja teine rahvas, miks me peaksime kellegi teise demokraatia eest seisma. Meil läks ju õnneks! Seekord...<br /><br />Nagu mitmedki targad inimesed on väitnud ja mis meie endi esimese vabariigi ajaloos kinnitust leidnud, siis kriisiajal suureneb hüppeliselt rahva kõva korra ihalus. Vaat praegu oleks Res Publical õige hetk oma „vali kord“ loosungitega saabuda. Aga arvatavasti tuleb sügisel üks veelgi äärmuslikum ja hetkel veel üsna tahaplaanile jääv organisatsioon n.n Eesti Rahvuslik Liikumine. Martin Helme saadud häälte arv Europarlamendi valimistel annab selleks ühiskonnale põhjendatud ootuse kui liikumisele enesekindlust. Mine tea ehk muutuvad millalgi Eesti Rahvuslikuks Parteiks... (<span style="font-style: italic;">minu kollane spekulatsioon</span>).<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Ühest silmast piilumine ja ühest suupoolest mõmisemine</span><br /><br />Meil on viimastel aastatel kombeks edastada uudiseid, vaid ühest vaatepunktist lähtuvalt. Olgu siis promojate ja autorite ajakirjandusele ettesöödetu või meediatööliste võidukas avastus, et seal on ju „muud ka“, et keskenduda sellele „muule“. Lähima näitena või uus töölepinguseadus: autorid jahusid paindlikkusest, meedia töötajate hukust ja tööandjad eneste hukust. Keegi pole nõus arutlema iseseisvalt vastaspoole seisukohtade üle või valmis neid mõistma.<br /><br />Selge on see, et tegu on võitlevate osapoolte demagoogiaga, nende eesmärkidega ning meie igaveste reformidega. Ei taipa siiani, mismoodi see töölepinguseadus konkreetsemalt riigile või töövõtjale hea on, kas poleks saanud neidki muutusi järk-järgult teha, anda inimestele aega kohaneda uute aeg-ajalt lisanduvate punktidega. Miks oli tarvis maha kiskuda kolhoosid ja toimiv miilits, selle asemel, et muuta rahulikult ja ühiskonna kulgedes esimesed suurfarmideks ja teine politseiks. Meie riigis pole reaalselt kordagi veel üleminekuid tunnistatud, vaid mõtlematu mahakiskumine ja jalgratta leiutamine. Küllap on sellises kiirustavas muutmises ka liberalismi nõrgim külg. Kuid kas selle pideva võitlemise käigus on üleüldse võimalik ehitada n.ö ühtset riiki. Mitte et ühtsusprintsiip demokraatias väga selgelt seni võimalikki oleks olnud. Ju on vaidlus sellesse sünnist (vana-kreeka vaidlushiomuliste kodanike poolt) saati sissekodeeritud.<br /><br />Nõnda on siis läinud ka Leedu „homopropaganda vastase seadusega“. Meil keskendutakse just nimelt homoteemale ning ime siis, et demokraatia ja sõnavabaduse eest seisjad lillegi ei liiguta ega suud lahti ei tee. Info on ühekülgne ja piiratud. Homosid on ju ainult mõni protsent ühiskonnast, rahvuslaste meelest pole nad aga väärt eestlase või eestimaalase nimegi kandma, seega milleks nii tühise asjaga pead vaevata, vaat kõrvetad veel sõrmi, sest kõiksugu küsitlused näitavad, et 70% meie ühiskonnast eelistaks homode olematust või peiduspüsimist. Meenub oma „taktitundelise“ sõbra nali, et teie, homod, kuulutage Savisaar oma iidoliks ja laulge talle hoosiannat, siis on tema kadumine poliitmaastikult garanteeritud. Eksole...<br /><br /><span style="font-weight: bold;">Kas me seisame moraalse dilemma ees või oleme hirmust pimestatud</span><br /><br />Leedus rõhutakse moraalile, eelkõige noorte kaitsmisele. Samale kaardile rõhuvad ka meie konservatiivid, kristlased ja/või rahvuslased. Seega ma isegi ei pea praegu kontrollima, milline partei sai mingi aeg tagasi Leedus valimisvõidu nagu vendade Kaczynskite võitu Poolas... (<span style="font-style: italic;">poleks tegu minu isikliku väljaandega, siis muidugi tuleks korrektsem olla</span>). Arvatavasti sügisest pole me kaugel ka sellest, et meilgi konservatiivid olulisteks tegijateks tõusevad. Muutused on ju jõudnud juba Euroliidu etteotsagi... Ilmselgelt on see märk ebakindluse süvenemisest tuleviku ees, senine kakskümmend aastat pole hetkekokkuvõttes edukalt töötanud, järelikult tuleb alla anda ning oma teokarpi sulguda.<br /><br />Millised need noori kaitsvad väärtused siis on. Üsna Siddharta Gautma printsipõlve sarnased: ta ei tohi näha ega kuulda viletsusest, vägivallast ja surmast. Mis sai Siddhartast kui ta kogemata kohtas surevat meest...? Ma ütleks, et muutus eluvõõrast eluhülgajaks (<span style="font-style: italic;">ärgu nüüd budistid solvugu, kasutan seda vaid lihtsustatud näitena, sest valgustatu tee pole ju igaühele jõukohane niiehknii</span>), eemaldus kogu ühiskonnast ja selle väärtustest igaveseks.<br /><br />Pole tarvis teada, mis asi on seks või seksuaalkäitumine, fantaasia ja vaba mõtlemine, mis asi on surm, mis on vägivald ja ebaõiglus. Kui kasvatada last õigesti, siis ta ju saabki vaid käituda õigesti, milleks talle teadmised ja valikuvabadus. Maailmas eksisteerivad, vaid ühtmoodi inimesed, kes on nagu sinu isa ja ema, ehk ka sugulased, erinevaid ei ole. Kui juhtumisi on, siis need on saatanast ja neil ei tohiks olla üldse õigust elada. Need erinevad on hirmsad ja ohtlikud, aga õnneks asuvad nad meist kaugel. Meil siin pole kunagi olnud teistsuguseid.<br /><br />Oleks siis, et piirdutaks oma pere keskel sellise naiivse ideoloogia ajamisega, aga seda tahetakse laiendada kogu ühiskonnale, sest pere on ju teadupärast vähim ühiskonna üksus. Seega ühiskondlikul tasandil eitatakse, et ka "teistel" võivad olla väärtushinnangud ja neist väga suur osa kattub "õigete" omadega. Kattuvuste osas tehakse end pimedaks ja leitakse üles ainult erinevused, tihti vaid üks erinevus ja sellest piisab, et "vaenlase" vastu jõud koondada.<br /><br />Naljakas on seegi, kuis üha ja üha pöördutakse retoorikas ja demagoogias tagasi nende ajalooliste väärtuste juurde, millest tegelikult on tahetud lahti saada, millest on mõistetud, et need on olnud inimese suhtes ebaõiglased ja vangistavad. Ometigi tahetakse ju olla vabad kodanikud vabal maal. Nõnda juhtubki üsna tihti, et kui muidu meie n.ö rahvuslikult meelestatud inimesed halavad, et kommunistliku režiimi kuriteod ei saanud piisavalt mõjusalt hukkamõistetud, siis oma vaikimisseaduse sooviga ning miks-mitte homoseksuaalsuse kriminaliseerimisega on nende ainsamaks näiteks just nimelt toosama režiim. Nägemata, et ühe väikese vabaduse keelamine viib teiseni ning lõpuks ei ole enam vabadust.<br /><br />Muidugimõista on suuremal osal inimestel lihtsam elada kindlate reeglite ja kõigutamatute väärtuste maailmas. Kuid võiks ka tajuda, et keegi ei keela ju demokraatlikus ühiskonnas elada oma väärtuste järgi. Suletud ühiskonnas võib juhtuda, et riiklikud või ühiskondlikud väärtused ei luba isiklikke väärtusi hinnata ega väljendada ega isegi oma elus rakendada.<br /><br />Arvestades suhteliselt suure osa valijaskonna käitumist või meeleolusid, siis ma ei peaks antud hoovusi veel demokraatia moraalseks läbikukkumiseks, ehkki konservatiivid nii näivad lootvat. Pigem on tegu üleüldise hirmuga, et aga kui meie, vaesed eestlased (ida-eurooplased) ei suuda majandusrongile tagasi hüpata.<br /><br />See annab lootust, et ehk jõuab enne majanduskriis, kas läbi saada või vähemalt settida, enne kui konservatiivid hakkavad meie riiki lõhkuma ja meid üleüldisesse isolatsiooni suruvad. Kuidas ma ometi nii tohin öelda, rahvuslikud konservatiivid ju armastavad meie maad enim? Kindlasti enda arvates, ent kas see tunne on tõestatav või võrreldav. Nad ei suuda näha kummalisel kombel teiste eestlaste armastust oma maa vastu, ega hinnata inimeste soove. Oma kergelt fanaatilisel moel kipuvad nad tagasi just selle ühiskonnakorralduse poole, kus kõik on võrdselt vaesed või kui minul on halb, siis peab ka sinul olema. Ei ole tarvis ju, et inimene oleks iseseisvalt toimiv ja mõtlev olend, et ta teeks ise oma moraalsed või elulised või poliitilised valikud, sest inimene on nende silmis liiga tühine osake, et tema isiklikest soovidest hoolida.<br /><br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-8555668799918847611?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-58843071980824776832009-07-08T07:26:00.005+03:002009-07-08T10:21:09.109+03:00<div style="text-align: justify;"><span style="font-style: italic;">Lisan algse käratekitaja (muud lood s.t refereeringu ja juhtkirjad ja arvamused oskab vast iga inimene ise teineteist ja ennast kordavatest väljaannetest üles leida), mille leiab </span><a style="font-style: italic;" href="http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=23d5b8d1-7a5f-4e84-9ee3-7e2c365971a6&amp;open=four">siit</a> (http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=23d5b8d1-7a5f-4e84-9ee3-7e2c365971a6&amp;open=four)<br /><br />Millisena me näeme valdavat osa eesti meediast? Sisutühja meelelahutusena, kus puudub nii sarm kui jõud. Staaritootmist inimestest, kes oma andekuse tasemelt ei kõlbaks kivihunnikutki edasi-tagasi ümber laduma. Kirsiks trodile aga need haiglased pealkirjad, mis lisaks oma „upsitamistele“ ei vasta enam artikli sisule. Igal hommikul on võimalus saada piinlikkusega segatud naeruhoog, mida loetakse uudiseks, sõltumata väljaandest. Kui siis keegi arukam või sellest jamast tüdinum võtab nõuks ajakirjandust üldistavalt kritiseerida, siis kaitstakse end väitega, et aga mujal on ju olukord veel hullem ning meil siin ollakse üsna pehmekesed. Naabripoiss pissis pistiku pessa, meie siis ka, aga ainult ettevaatlikumalt, selle kõrvale seinale nimelt.<br /><br />Tunnistan ausalt, et ma ei tea Matvere tegelikke põhjuseid, miks ta sellise needuse aastaaruandesse pani, aga sisimas võin ju oletada: küllap käkkis eelmise aasta aruande avalikustamine midagi ära, olgu siis isiklikus elus või ärilises plaanis. Või on vahepeal ilmunud lihtsalt mingeid ülalmainitud tunnustega lugusid meelelahutaja kohta. Hetkeks sähvatab, et äkki see oli kainelt kaalutletud lõuahaak, millest loodetigi skandaali, aga selleks tundub sõnastus liiga räige. Või tõesti jooksis kokku aastaaruande koostamise piin ja üldine vohav meediasaast.<br /><br />Matvere on nii meelelahutaja kui ka „lihtsalt“ näitleja. Edukaks saamine mõlemal alal eeldab lisaks andele ja enesekehtestamisele ka meedia toetust. Ajakirjandus pöörab tähelepanu sellele, millele ta tahab. Võimalik, et üldse mitte isiku nendele omadustele, mis oleksid ka väärt tunnustust. Osaled mingis suurepärases rollis, annad endast maksimumi ja liigutad nii publiku kui kriitikute südant, aga avalikkusesse jõuab „uurimus“, kui palju maksis kostüüm või konkreetne butafooria, mida näitleja laval puudutas. Ja nõnda päevast-päeva...<br /><br />Usutavam on muidugi, et Matvere sai haiget mingist kindlast juhtumusest ajakirjanduses, oli vihane ainult ühe „uuriva“ ajakirjaniku peale, ning reageeris üle. Põhjuse väljendada põlgust laialiulatuvalt-lahmivalt, aga andiski meelelahutust „toetava“ meediapildi üldine jälkus. Suurem osa inimesi ju ütleb vihasena asju, mida tegelikult ei mõtle või vähemalt nii räigelt ei mõtle ning seda mitte mõne institutsiooni või anonüümse massi kohta, vaid oma kõige lähematele inimestele. Sestap kaotabki minu jaoks konkreetse isiku puudumine needuses oma jõu.<br /><br />Kurb on muidugi see, et küllap suurem osa meediast üritab nüüd põrmustada üht isikut, kes julges või kogemata sõnas nende vastu midagi niisama kujundlikult, kui ajakirjandus ise tavaliselt inimesi jalge alla tallab. Taotakse rusikate rinnale, nägemata põhjendatud kriitikat ja võtmata sellest õppust. Ma muidugi ei usu, et Matvere karjääril, nii meelelahutaja kui ka ärimehena, oleks kriips peal, sest meil ujuvad <span style="font-style: italic;">kundladki</span> oma sitast välja ning jätkavad, ent pikka meelt läheb taltsutamatul mehel nüüd küll tarvis. Vabandamised või naljakspööramised teda enam ei päästa niiehknii.<br /><br />Uuriva ajakirjanduse ülesanne pole aga kindlasti kadetsemine ja kiibitsemine suvalise inimese rahakotis, vaid ikka nendes, kus on ilmselgelt taga kuritegelik alge. Kõrvale kaldudes ühiskonnale kahjulike pahede avalikustamisest muutubki ajakirjanik lihtsalt nuhkivaks-kiibitsevaks latataraks. Tõesti pole tarvis teada palju keegi teenib kuniks ei selgu, et ta seda orjatöö või kahtlaste tehingutega saanud: aastaaruanne on eelkõige ju maksuametile mõeldud ning koostööst huvitatud partneritele taustauuringuks, mitte mingi skandaalikese üleskeeramiseks. Rääkimata omaette jampsist, kus üks ajakirjanik räägib miljonilisest käibest, mis polegi teab kui suur ühe ettevõtte kohta, samas teine juba miljonitulust väljavõetud dividendidena. Vähemalt niigi palju professionaalsust võiks ju ajakirjanikel olla, et nendesinastel asjadel vahet teha.<br /><br />Mulle isiklikult meeldiks enim, kui tegu oleks teadliku aktiga ning Marko Matvere praegu kuskil pihku itsitab kogu seda suminat vaadates, sest see nulliks võimaluse, et tegu on lihtsalt mõtlematu ja mõnes mõttes rumala või matsliku inimesega. Pigem küünik kui lollpea. Samas niiehknii annab sellest juhtumist välja lugeda mõlemale osapoolele eluõppetundi, kuis mõtlematu sõna tegelikult haiget teeb. Ja haiget pole meie titekaka värvi meedia ammu saanud.<br /><br />Oma mainet aga ei saa keegi muu parandada, kui ajakirjandus ise tehes küll lugusid eraelulistest seikadest nõndasamuti kui muudest asjadest, ent jäädes mõistlikkuse piiridesse. Pole tarvis kiskuda lugu inimese kohta „sõpradelt“, kui ta ei taha ise intervjuud anda, ega sellepeale veel solvunult kiljudes osundada. Pole ka tarvis omanikke või muu ilma meediat oma tegude õigustuseks tuua, sest meie elame siin riigis. Muidugi, ajakirjanik teeb oma tööd, aga kes on käskinud just SELLIST tööd teha?<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5884307198082477683?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-33954678010129483852009-07-05T13:36:00.002+03:002009-07-05T13:42:35.586+03:00<div style="text-align: justify;"><a href="http://195.250.160.49/viewdoc/FCA4F7D625B44B63C22575BC003927FC">Esseekoguna hea, romaanina kahtlane, arvab Jüri Kaldmaa raamatust Ivar Sild</a>.<br /><br />Jüri Kaldmaa<br />“Isa kasvab pojaks: poeedi kollaaž­romaan 1986–2005”<br />Eesti Keele­ ­Sihtasutus 2009. 287 lk.<br /><br />Jüri Kaldmaa on salapärase kumu põhjal valmis saanud oma elutööga: kollaažromaaniga, mis sisaldab kriitikat ja ilukirjanduslikke pudemeid. Algatuseks tahaks protestida, et kui kollaaž, siis võiks  <br />olla ka veidi rohkem segamisi-sulatamisi või nimetada väljastet teksti sellena, mis ta on – kriitikaraamat vahelugemistega. Ent autoril on õigus oma loomingut määratleda enda suva järgi. Nõnda peab arvustajagi lähtuma autori tahtest.<br /><br />Kollaaž pole ju iseeneset midagi uut, aga eesti kirjanduses suhteliselt vähe kasutamist leidnud. Just eelmainit sulandamatus teeb autori järgimise raskeks. Aga olgu nii: meil on raamat Jüri Kaldmaalt, mille peategelane on Jüri Kaldmaa. Ei oska öelda, kuis päriselus, aga raamatukangelane on üsna kriitiline ja hirmuäratav mees. Ta näikse väga kindlalt teadvat, kuis asjad peavad olema, millal olid asjad hästi ja kuis need saaks taas heaks muuta.<br /><br />Seega on Jüri mõttetegevuse väjenduseks arvustamine. Armu leiavad tema käes vähesed (nt Hannes Varblane, Gunnar Aarma, Külliki Saldre, Lembit Eelmäe). Enamus saab rooska, eelkõige tundub suur patune olevat Jaan Tätte, kelle lihtsakoelised ja müüvad tükid arvustajale rahu ei anna. Päriselt pole muidugi süüdi inimesed, vaid tegu on oma ilmapildi kuulutamisega.<br /><br />Tema meelsuse kuulutamine sarnaneb paljuski Jeesuse jutlustamistega. Kas ehk mitte siit otsida kummastava pealkirja lähtekohta. Olnuna kord noor ja “rumal” literaat, kes enese arvates peaaegu jumal, on ta nüüdseks tulnud ilmikute keskele kannatama ja õpetussõnu jagama, püüab neid mõista, end lõpuks pühale kultuurialtarile ohvriks tuues? Siinjuures tuleb imetleda autori ausust: ta on üles märkinud ka variseride vastulaused tema kriitikale. Just sellised mahlasemad ja julgemad, mitte mingi salapobina.<br /><br />Tegelikult on kurb tunnistada, et puhtalt romaani ja ilukirjanduse seisukohalt on peategelane veidi igav tüüp – karakter ei arene. Seisukohad, mis kaljukindlalt esinevad alguses on kinnitust leidnud ka lõpus. Põhimõttekindlus on hea asi, inimene peab lugu iseendast, ent antud tegelase puhul tundub see muutunud dogmaatiliseks jäikuseks, mis kuidagi ei taha arvestada maailmaga. Ent oletatav eeskuju, Jeesus, ometigi lubas inimestel olla nemad ise, vaid Jumala pidid nad oma südamesse laskma. Leppimist õpetas Jeesus, ent Jüri näikse lõppematut võitlust pidavat algusest lõpuni.<br /><br />Kuna raamat kaldub mõtisklemise romaaniks, siis on loomulik, et kõnelejaga midagi eriti ei juhtugi, kui ehk üks Ülikooli episood romaani algusosas. Seega jääb hääl kaugeks ja võõraks, pisut ebainimlikuks. Küllap oleks tahtnud rohkem vihjeid, kuidas on kasvanud isast poeg. Ent ehk on autori õigus seegi, et peita oma loodu elu nii pisikestesse detailidesse, et esimeste lugemistega ei pruugigi mõista milline vahe on isal ja pojal. Küllap peab tõdema sedagi, et inimese elu kümne aasta jooksul on tavaliselt üsna hall ja argine ning elu ei väärigi väga esile toomist.<br /><br />Milline on aga Jüri Kaldmaa jumal, selles raamatus vähemalt? Nii keeruliseks, kui ülesehitus siin jumala leidmise ka ajanud pole, siis ilmselgelt on selleks eesti kultuur. Kõigis oma erinevates avaldumisvormides kuulutab peategelane siin sõnumit: kui nõnda käitute, siis on jumal teile armuline. Kuldvasikatele ja kitšile pole kohta, populaarsus ja rahvale meeldimine on vaid saatana pettepilt. Jah, selline k ultuur nagu väga pikka aega eesti rahvas on harjunud nägema ja millise järgi suur osa vanemast põlvkonnast siiani igatsust tunneb.<br /><br />Seega peaks ju leiduma kannatajas pisike alge suureks meeldimiseks. Jeesus omas ajas oli siiski revolutsionääriline tegelane. Tema seisukohad kõigutasid lõpuks tervet maailma, luues uued usundid ja ühe raames veel oi kui palju sekte. Ma kahtlen aga Jüri võimes muuta maailma või vähemalt eesti kultuurkonna käitumist, sest tema sõnumites pole midagi uudset ega võitluslikku. Konservatiivne kultuuritegemine ja tajumine on seni jäänud, jääb alati alles ning kindlasti tekib selle kõrvale ka üha ja üha uusi ning uuemaid suundi, millest mõned hääbuvad, mõned sulanduvad ja mõned jäävad jõulise joonena kultuuritahke ilmestama.<br /><br />Minu kui arvustaja viga on see, et ma nii hirmsasti tahaks vaielda paljudes küsimustes Jüri Kaldmaa kujutatud Jüri Kaldmaaga, ent pole ju mõtet viirastusega jageleda. On ometigi väga kosutav ja lohutav lugeda, et idealistlik kirjanik pole kuhugi kadunud. Ent kui pöörata nüüd kriitika reaalsele rajale, siis tunnistagem, et tegu on ühe väga toreda kriitikuraamatuga, mille erinevaid osi seovad lõdvalt ilukirjanduslikud pudemed. Lugupeetud Jüri Kaldmaa, antud teos poleks sugugi igavam olnud, kui Te oleks teinud puhtalt essee- ja kriitikakogumiku, sest nendes ütlemistes on nõnda palju õiget kui ka ärritavat. Tekstid moodustavad omavahel hästi läbipõimunud terviku ning neis on piisavalt kujundeid ja värve. Ilukirjandusliku osa oleks võinud ootama jätta uut raamatut, sest ei tahaks uskuda, et nii vara on kellegi elutöö tehtud...</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3395467801012948385?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-79333190439275170642009-06-27T13:40:00.000+03:002009-06-27T13:41:31.531+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/MbQOVLLlk90&hl=en&fs=1"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/MbQOVLLlk90&hl=en&fs=1" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7933319043927517064?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-8474185970136691242009-06-27T01:20:00.001+03:002009-06-27T01:20:58.550+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/kHwKJgieNBQ&hl=en&fs=1"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/kHwKJgieNBQ&hl=en&fs=1" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-847418597013669124?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-35015457421436838392009-06-26T19:14:00.000+03:002009-06-26T19:16:26.874+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/USKRiHVSqEM&amp;hl=en&amp;fs=1&amp;"><param name="allowFullScreen" value="true"><param name="allowscriptaccess" value="always"><embed src="http://www.youtube.com/v/USKRiHVSqEM&amp;hl=en&amp;fs=1&amp;" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3501545742143683839?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-47630107220907776902009-06-26T12:18:00.003+03:002009-06-26T13:02:31.868+03:00<div style="text-align: justify;">Eks ma minivormis peegeldan siis Ramloffile vastu...<br /><br />Suvi, sümboolne puhkuste ja vaheaegade periood, igavus (õigemini muutumatus). Niikaua, kuniks jätkub värskendavat vihma ja loodus ei hakka ülekuumusest närbuma, võtan aega kui kevade pikendust. Hiljem ei aita ka vihmad enam. Olen tegelikult kahe aastaja kummalise perioodi austaja s.t kevad- ja sügispori aeg. Üks kui aimatav ärkamine, enne suurt ja karjuvat energialaksu. Teine nagu pühalik nukker epiloog, mis puhastab vaimu.<br /><br />Suvi on aastaaegadest mind enim ühiskonna ja välitööde suhtes kaitsetuks muutev. Ühtäkki on kõikjal inimesed (ka meie maanurgas ronivad nad urgudest välja) ning kuidagi ei õnnestu kõrvale hiilida töödest, mis on mulle eluaeg tüütavad olnud, aga mida kodurahu huvides peab tegema. Ja krõbekuivus tähendab muidugi kastmist. Sõbrad teavad juba, mida ja kui palju mul siin on...irw. Lisaks ei lase päiksepillerkaar kuidagi rahulikult toas olla, nii tööde kui ka iseenda pärast. Lõppeks aga pole mujal jahutust loota kui kaevuvooliku all. Palavusega pole lootustki minust kätte saada, seda kübekestki vaimsust, mis ehk muidu kuskil virvendab.<br /><br />Et suvi on selline paras takistus korralikuks lugemiseks-kirjutamiseks, siis niisama mõtlemiseks ta tegelikult sobib. Küpsetad ajus mingit romaani või novelli, isegi luulekogu ja mõtled mõnuga inspireerivale muutuste ajale, kui see taas saab välja paiskuda... Sellest need kiirustamised muidugi tekivad, aga teisiti pole ma kunagi osanud.<br /><br />Tänu armsale kommentaarile (muusika all) leidis juba ammu sirgeks silutud tundmus kinnitust, et nii nagu ma luules kõike "valesti" teen, tuleb ka muusikas teha. Mul keski kalleim poriseb, et nii nagu mina muusikat teen, nii ei tehta (nagu ma ei teaks)! Olen sel määral oma kunagi saadud ja kogetud uiu vang, et valesti tegemisega suudan ma edasi liikuda, ükskõik kui palju või vähe. Nii kui ma proovin "päriselt" ja "õigetes" piirides teha, siis hakkan ma tammuma ringiratast. Ma naudin oma vigu ja kokkukõlamatust (n: suurelisust ning deklaratiivsust), sest see kinnitab mulle, et on mida parandada. Meeldib eneselegi eelkõige kuulata ja lugeda-kuulata tasakaalutuid (elementaaroskuste puudumisest ma ei räägi hetkel) s.t kummalisi autoreid.<br /><br />Tõeliselt harmooniline looming on minu jaoks nagu suvi, õigemini põud -- lämmatav ja kõike peaaegu mõtlevat ollust minu sees soontesse trombidega sulgemas. Ma muutun sellise loominguga kokkupuutudes närviliseks nagu metsistunud kass või mõni tõeline metsloom, sest see on justkui ahistav tuba/ruum, kuhu ma olen lõksu sattunud, ning läheb raskeks mõista, kus on päästev mets/tänav... Need autorid kehastavad justkui türanniat, õigemini diktaatoreid endid: oleme loonud raudse korra ja te olete siin õnnelikud.<br /><br />Nüüd mängulisest halast tõelusse: tegelikult on tore võidelda vahelduseks iseenese tahtetusele ka millegi muuga s.t teistmoodi kohustustega. Igav pole mul aga kummalisel kombel ammu olnud, sest isegi kui aju tühikäigul töötab, siis ikkagi ta töötab ning läbitöötamismaterjali puudumises saab süüdistada vaid ihulaiskust. Pealegi hakkab tööle sel puhul mingi fantaasiaks nimetatud olevus, kes topib igasugu kiiksuga pilte ja pildikesi mu mõtte´paraati. Aga, palun sügist!</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4763010722090777690?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-2645336200824302122009-06-14T18:50:00.000+03:002009-06-14T18:51:03.494+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/OSR6s_w07N4&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/OSR6s_w07N4&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-264533620082430212?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-32357861016574425722009-06-14T18:22:00.000+03:002009-06-14T18:23:03.690+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/mPBC2Jl8Rj8&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/mPBC2Jl8Rj8&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3235786101657442572?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-80034866817601053412009-06-14T12:26:00.001+03:002009-06-14T18:24:04.329+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/mqlcScG-hkY&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/mqlcScG-hkY&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-8003486681760105341?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-45484576111194839162009-06-14T12:25:00.002+03:002009-06-14T18:24:30.238+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/VPlkgOs37eg&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/VPlkgOs37eg&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4548457611119483916?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-59232409461240922872009-06-14T12:24:00.001+03:002009-06-14T18:25:24.245+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/F7klYKZt40w&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/F7klYKZt40w&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5923240946124092287?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-88354182254634711272009-06-14T12:23:00.004+03:002009-06-14T18:25:44.763+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/ZctXVm_e2TY&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/ZctXVm_e2TY&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-8835418225463471127?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-30795546157245321892009-06-14T12:23:00.003+03:002009-06-14T18:25:34.089+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/C_X3jkxV8Mk&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/C_X3jkxV8Mk&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-3079554615724532189?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-64370473583041095842009-06-14T12:22:00.002+03:002009-06-14T18:25:54.544+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/hdRaNEAruHI&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/hdRaNEAruHI&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-6437047358304109584?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-17812137986113667402009-06-14T12:20:00.001+03:002009-06-14T18:26:06.709+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/4nCIjfZR9RI&hl=en&fs=1&"></param><param name="allowFullScreen" value="true"></param><param name="allowscriptaccess" value="always"></param><embed src="http://www.youtube.com/v/4nCIjfZR9RI&hl=en&fs=1&" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-1781213798611366740?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-53268143417278179912009-06-14T12:14:00.001+03:002009-06-14T18:26:16.704+03:00<object width="425" height="344"><param name="movie" value="http://www.youtube.com/v/TlK0h03odx0&amp;hl=en&amp;fs=1&amp;"><param name="allowFullScreen" value="true"><param name="allowscriptaccess" value="always"><embed src="http://www.youtube.com/v/TlK0h03odx0&amp;hl=en&amp;fs=1&amp;" type="application/x-shockwave-flash" allowscriptaccess="always" allowfullscreen="true" width="425" height="344"></embed></object><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-5326814341727817991?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-45172114204825560882009-04-15T15:45:00.007+03:002009-04-15T17:15:52.814+03:00<div style="text-align: left;">Eile õhtul oli TV3s <a href="http://www.postimees.ee/?id=106949">lugu Märt Sultsist</a>. Ma ei ole hästi pihta saanud, millisest tähelepanuvajaduse sunnist see mees oma väljaastumisi teeb. Iroonilisena meenub sõber Jürgeni siiras vaimustus Sultsist kui mehelikust ja eeskuju andvast isakujust koolipoistele. Käisin tookord koos Jürgeniga isegi Sultsi koolis luulet lugemas. Juba siis oli minus kübeke kõhklust, et mina ISAle ei meeldiks, kui ta täpselt teaks, kes ma olen. Nagu mõned kuud hiljem selgus, siis üks osa minust leidiski tema lapsesuu läbi muttatampimist. Lõin käega ja mõtlesin hetkeks, et tüüpiline, eksole... Aga selliseid avaldusi hakkas peaaegu regulaarselt ilmuma...<br /><br />Igatahes on ta otsustanud homoteemalt kolida ka muudesse sfääridesse, mis ühe koolidirektori puhul igati mõistetav, ei saa ju olla ühe teema mees. Ent eilne asi oli minu jaoks igatahes juba küll ametimehe ebakompetentsus puhtalt tema enese tööalas. Mina arvan ka majanduse ja poliitika kohta igasugu lollusi ning keegi ei võta neid eriti tõsiselt, sest ilmselgelt olen ma väljaspool mängu, aga kui ma aeg-ajalt panen kirjanduse asjades puusse, siis on tagajärjed kurjemad. Kuid ikkagi pole minu puussepanekud muule fataalsed, kui mulle enesele. Aga ühe õpetaja-direktori puussepanek mõjutab väga olulist osa ühiskonnast.<br /><br />Oletame, et poisid tahtsid kaljaga lolli mängida ja eputada, et nemad joovad alkoholi. Siis oleks võinud ju olla mingi noomitus, et ei maksa propageerida täiskasvanute lollust s.t joomakultuuri kui sellist. Aga kutsuda kohale politsei ja telekanal ja jätta mulje nagu oleks kätte saadud kriminaalid... Kõike seda vaid omaenese äärmuslikust edevusest ja teadmatusest sündinud arusaamast kalja vastu. „Vaadake, kuis ma Teie lapsi kaitsen, vaadake!“ ütleb kettidega ilustet ja üleskäärit kampsunikäistega „mehelik“ mees.<br /><br />Mul pole palju muud öelda, kui oma sõnastuses lisada Allan Muugi soovitus: „Korista koolist hapukoor, jogurt ja keefir! Vaata, et lapsed Menthose või Tõmmu komme ei sööks. Uuri hoolega järgi, mis toiduained võiks veel sisaldada 0,000001 protsenti alkoholi ja keelusta needki!“ Või oleks äkki mõistlikum selgeks teha, et mõned asjad on loomulikult alkoholisisaldusega ning hoolimata sellest mõeldud tarbimiseks kõigile. Sellel raskel õpiteel on abiks nii seadus kui toiduainete teatmikud-käsiraamatud ja keemiaõpikud ja...<br /><br />P.S. Sellise kalja najal joodikuks saada on igatahes küll Kalevipoja mõõtu joomatrenn. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-4517211420482556088?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-5404168752012762007.post-71167649107440892732009-04-01T02:02:00.001+03:002009-04-01T05:44:19.478+03:00<div style="text-align: justify;">Juhtusin Skype`is ühe tuttavaga kriisiteemale. Ta arvas, et esimesest hakatakse üle saama ja siis tuleb tõeline kriis, mis toob kaasa nälja, katku ning sõjad. Mina pakkusin välja, et pigem jääb mingi sumbunud ja äraootav majanduskliima, milles eriti ei riskita ega uuendata. Nii nagu miski ei saa lõputult paremaks minna, ei saa see ka lõputult halvemaks minna. Hakatakse elama taas enam elus olemise ja mitte tarbimise nimel. Elus olemine ehk tähendabki paljude jaoks kriisi...<br /><br />Viimase paari aasta jooksul on kuidagi eriti häirivalt minu jaoks esile tõusnud mingi tõelisuse unustus ja kurjus (ma ei oska paremat nime anda, sellele inimesi liitvale joonele). Kuidas muudmoodi ma peakski nimetama võrdselt ühiskonnas kui selle peegeldajas, meedias, toimuvat? Meelelahutusaadete valdav formaat on kellegi naeruvääristamine, väärikuse ja autunde hävitamine. Võltsid tunded, näideldud probleemid ja ohter krohvikord ning litrisära. Aga reaalsuses, küllap saavutamaks sama tunnet, mis ekraanikangelastel näikse olevat, odavat nänni ja palju, mõttetud „moraalsed“ dilemmad segamini euroliidu poliitkorrektsuse ja enese kahepalgelisusega. Oleks muidugi vapustavalt tore näidata näpuga ja öelda, et just see konkreetne inimene, institutsioon, sündmus on süüdi. Samas on tahtmine lihtsalt küsida, et kui inimeseks jäämist ei takistanud vangilaagridki, miks siis nüüd enam ei suudeta olla inimlik? Ja ma ei pea siin silmas nõrkust ja selgrootust, mida tihti inimlikkusega segi aetakse.<br /><br />Olles ise erinevate võimalike „loogikate“ ja seisukohtade vahel vangis on minus tekkinud eriti tugev soov lõpuks mingite väärtushinnangute püsimajäämiseks. Ent ikka püüan olla mõistvam iseendast. Näib, et eesti ühiskond tervikuna rabeleb mingis väärtuste relevantsuses, ehkki tahaks öelda puudumises, aga selliseks väljaütlemiseks ei jagu mul julgust. Igatahes paistab hetkes, et olelusvõitluslik ellujäämine ei olegi tegelik ühiskonna alustala, vaid ikka ühte hoidmine ja kogukondlik tugi. Olgu mainitud, et väga erinevate kogukondade vahel on alati hõõrumisi ja kokkupõrkeid, sest nad ikkagi kannavad enestele tähtsaid väärtushinnanguid. Kogukonnad hakkavad taas koonduma ja tähtsust omandama, sest kui kröösusena võinuks rahas ka üksi supelda, siis tegelikkuse selginedes ilmnes, et rahatuna (raha pole kunagi olnudki) on vaja jagada end teistega, muidu ellu ei jää või on elamine üks eriliselt vastik tegevus. Ilmekaim paralleel, et kui teler katki läheb, siis avastatakse riiulist raamatud. Ehkki enamasti telesaadetega rahul ei olda, siis ikkagi vabatahtlikult seda kinni ei keerata, ega riiuli juurde minda.<br /><br />Loomulikult annan ma aru enesele, et selline stagneerumine ja kokkuhoidvate kogukondade teke lükkab mind veel rohkem ääremaale, ent päris aus olles, siis olen ju niiehknii kõnnumaal, asi nüüd veel paar sammu rohkem metsa poole astuda.<br /><br />Elus olemise nimel elamine ei seostu minu ajus kuidagi olelusvõitlusega, vaid peaaegu paradoksaalselt nautlemisega. Elus oleme juba niiehknii, ellujäämiseks ei ole väga palju ju tegelikult tarvis, ent probleem on selles, mida me tahame enamat surmast pääsemise kindlustamise järel. Kas on mõtet, seda varjutada ületöötava tarbimismaniaki ideoloogiaga, andmata enesele aru, et üldjuhul sa ei saa ikka neid kõige-kõige asju või et kõik ei saagi olla ülemused-miljonärid. Äkki perekond ja kodu polegi pelgalt tühi lohutus ja riigimeeste õõnsad loosungid. Palju partnereid võib ju huvitav olla, aga kas pole uhkem öelda, et meie oleme juba nii mitu aega koos ühist elu elanud, koos näinud, teinud, olnud... Lähedaste arvamus ikka eelkõige, mitte see mida küla peal arvatakse või lehes mõni staar ülbitsedes välja sülitab. Milleks üleüldse kellegi kummardamine, kui oleks vaja armastada ennast ja oma lähedasi? Kellegi ilmarekordi löömine on küll uhke eesmärk, ent mida see tegelikult annab, tühja tunde, pärast esmast võidurõõmu, et ongi tehtud, mis nüüd edasi? Hetkel on mul endalgi tunne, et mis-nüüd-hetk on käes ja ma lähen iseennast ilmast kokku koguma...<br /><br />(blog.tr.ee kinnitus ka <b>KYLFTMCI</b>)<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/5404168752012762007-7116764910744089273?l=ivarsild.blogspot.com' alt='' /></div>Ivar Sildhttp://www.blogger.com/profile/03664960008650591696noreply@blogger.com0