091030-0214

-0214

varjupuu
mustad palakad langevad
palavikust pärlendavasse rohtu
maa magama jääb
üha tumedamas universumis
varjupuu on kuuvarjutaja
kastet hiilgamas enam ei näe
vaid tumedat hoomab
me maa magab hästi
riigilt laenatud
raudselt pehme voodipesuga


-0215

unehaldjaid kriibib me ukse taga
krigin äratab rahutust uimast
vigin võtab kolbas pöördeid
ähvardab südant
unehaldjad tahavad tulla
me niigi kitsasse voodisse
perverssed ja talumatud

-0217

mätaste vahel hämaruses
öine iil juba tungib peale
rabistab mulluseks muutuvaid vahtralehti
räbustab kukkuvaid
mullaga segi
maa maagiaks
maagiks

mättad on tasa
kõrgemaid vähemaid
niisked ja eilsest vihmast ligedad
ükski kõrs ei liigata
kuniks
kadakpoolseimas nurgas
kõige taga
kostab sahin

paekildude mulla
mulluste lehtede
niiskusega lige ja segi
kasvab mätas üles

pikkade sirgete
pruunroheliste juuste seest
sirutub almust paluv käsi
lubihall lubisoonine

iidne
huntilus inimene
sügisõhtus ärkas korraks
olles üks maa ja veega
ühtes õhu ning kuuga
et taas kaduda pärispimedusse

091030-1741

vaikselt lasen alla käed
kustunud alandlikkus ei aita enam maapinna sügavustest
on jäädavalt ühinenud vihmaussi soolestikku läbinuga
äraütlemata mõnusad viivud kerkivad ilmast
mõned kuskilt ajust
memod või müüdid
kunagisest kuldsest lapsest
kaduvkaunist õilsusest

rohkelt parkundpruuni
jookseb sisima silma ees
olgu need pealinna vihmased
öised tänavad
või nooruki kange tee

vahel sekka viskab säravkollast
leegijõudu taevakaarelt
üksiolemise hetked looduse või loomusega
loomusest sai arg luuleloom
hädine ja ravimatult haige
kui ka ütelda midagi ei taha
pildid raputavad ärkvele

neis pole muud kui tulnukate invasioon
tontide taastulemine ja deemonite elu
liiga palju popkultuurilist teadvustamatust
kobrutab saastat mere vahuna
immitseb mürgitat soolauka ligeda veena
ei enam sõida pronksmeeste laevad
ei enam saa taguda rauast mõõku

vaikselt lasen käed alla
mööda kellegi ihu
ma ei vaevu ütlema et sina sina sina
lihtsalt lasen käed alla
hedonistlik
häbitu
kaduvkaunis on ihustunud sinus
alatu ahnus ihastunud minus

LIIKLUSMÄRGISTUSE JA -MÄRKIDE KASUTAMISEST

Olen jõundnud vanamoodsuse tippu ning ei ole grammigi innovaatiline kährik. Korra käis meediast läbi vöötradade kasutamine reklaampindadena. Täna hommikul (tegelikult eile õhtul muidugi, vaatan tavaliselt kordust) TV3 uudistes siis maanteameti ja vöötradasid maalinud firma pisuke vastandamine.

Kuulan seda juttu ja kuklakarvad tõusevad üha enam turri. Maanteamet, selle asemel, et inimlikult ja lihtsalt selgeks teha, et liiklusmärgid peavad olema üheselt mõistetavad ning neid ei muudeta väljaspool uusi liikluseeskirju ja uut liikluseadust, et ei tekiks probleeme, vihjab mingile ÜRO konventsioonile või rahvusvahelisusele. Ma saan aru muidugi, et liiklusmärgid on ka rahvusvahelised, ent meie oludes oleks tähtis ju kohapealne ühene mõistetavus. Mingi paragrahv prim see ja see ei jäta kuidagi mõistetava jutu muljet.

Loomulikult leidiski firma esindaja kohe võimaluse sõnasabast haarata ning esitada väljakutse, et tulgu aga maanteamet, saagu temaga kokku ning rääkigu lähemalt konventsioonist ja puha. Mitte korrakski ei tundunud firma esindajale, et ta juba on seadust rikkunud ning oleks ehk ise pidanud taotlema luba vöötraja muutmiseks... Muud õigustused olid veelgi huvitavamad: „Me ju kasutame ainult vöötraja esimest triipu, et inimene, kes punase tule taga ootab saab reklaami vaadata. Pealegi ei kasuta me kesklinna vöötradu ning kasutame ainult reguleeritud ülekäikusid.“

Minu teada peaks inimene ülekäigurajal jälgima punase või rohelise tule muutumist s.t keelamist-lubamist ning seejärel veenduma sõidutee ohutuses, mitte lugema pea kumaras mingeid totrusi.

Muidugi oleks lõbus kui vöötrajal oleks roosa Vanishi purk või karumõmmi Barney või... Aga miks mitte ka stoppmärgil Coca-Cola logo või jalgrattatee sinisel taustal kiri Always... Üldse miks-mitte ka politsei mundril ei võiks olla needid ja ketid ning tuletõrjujate vormil vikerkaarevärvides helkurid?

On asju, mis on kokkuleppelised, olgu siis riigisiseselt või rahvusvaheliselt, et ka kõige viimasem põmmpea nagu mina, saaks täpselt aru, mida mingis olukorras teha võib. Või kes on see sinistes riietes jorss, kes leiab, et ma lärman liiga valjusti või mis-iganes. Need on kokkulepped, mis küll võtavad inimestelt ja kujunduselementidelt isikupära, ent aitavad mingilgi määral ühiskonnal kergemini toimida. Eriti ilmselge peaks olema alalhoidlikkus niigi õnnetusi tootvas liikluses, kus mittenägemine ja vähene teadlikkus või misiganes olukord nõuab kiiret reageerimist, mitte reklaami lugemist ja ilu nautlemist... Või mis?

ME SIISKI IHKAME AMEERIKAT (iroonia iroonia vms)

Üsna elementaarsel tasandil on löönud meis välja ameerikaihaluse madalaim kirg, läbi klatši ja glamuuri. Presidendiproua sõnavõttude tõe- või tarkuseväärtust pole mina õige inimene lahkama. Mulle meeldib tunnustada tema julgust n.ö normaalse inimesena oma seisukohti välja ütleda, emotsionaalselt, kohati ühekülgselt ja lihtsustatult, ent õigete loosungite lõppsõnaga. Lihtne positsioonile sattunud inimene avaldab arvamust.

Teadupärast on meil kõigil lubatud arvata midagi millestki. Ka mõne firma toodangust ja rahaahnusest. Aga firma nõuab vabandust arvajalt, ehkki midagi otseselt valesti pole öeldud (seega suurfirmadele pole sõnavabadust tarvis...), sest ütlejaks oli ju ometigi presidendiproua. Selle esindusameti küljeluu, kes ise peaks kvalifitseeruma reakodanikuks. Ilmselgelt lööb tema juures välja meie ühiskonda iseloomustav suhtumine, kui perekonnas kellelgi läheb hästi, siis võivad selle liikmedki tunnetada ja uskuda oma tähtsuse ja asetuse kasvu.

Enamasti pole sest hullu midagi, sest tavalise või ka keskmisest edukama perekonna igapäevaseid sõnavõtte ei jälgi pulliritsikad oma liitsilmadega ning ei kipu härjakopsudel üle maavalla pasundama. Noh, kui juhtubki, et võetakse mõne tähtsama isiku kaasa sõnavõtt meediasse, siis eriti ei viitsita sellega tegeleda.

Mida siis näitab meie ajakirjanduse püüe rebida lõhki meie presidendi perekond? Eks ikka seda, et meiegi siin ihkame kennedite dünastia laadset glamuuri ja sära. Esimene skandaal oli ju Evelin Ilvese kleit, aga mitte Toomas Hendrik Ilvese mõni sõnavõtt või tehing. Küll õhatakse nii ja teisiti: et proua Meri oli selline-selline ja proua Rüütel teistmoodi, aga ikkagi väärikad eesti emandad. Proua Ilves pole ju üldse veel nii väga väärikas eas, eriti tänases säilitusainetega nooruse- ja tervisetoodete ajastul. Võimalik, et talle isiksusena ei sobigi selline asi ning samas ei saa keegi ju ometi sundida teda olema mingi institutsiooni vahanukk. Ta on lihtsalt ühe mehe, kes juhuslikult on vabariigi president, abikaasa, mitte midagi enamat. Ta ei ole ametlikult ju president number kaks või miskit...

Ent otse loomulikult viskab sellepeale küünilist huumorit Delfi, kelle juhtkirjad on viimast otsa üsna tihti kahtlase väärtusega s.t delfaritele suunatudki, kes oma viimases juhtkirjas nõuab presidendiproua tagasiastumist. Niipalju siis pereväärtustes hoidmisest, ikka propageerime lahutust ja puha...irw

Meie esindusinstitutsioon ehk hr. president peab tõesti olema selline ja mahlaveemulline, aga pole kuskilt lugeda olnud, et tema abikaasa oleks seadusega kuidagi kohustatud olema president. Milleks püüda kiskuda mingit ameerikalikku meediapreskut meie suhteliselt tagasihoidliku ameti peale?

Pole tarvis kujundada abikaasa seisusest arvamusliidri rolli ning jäävad olemata ka olematud skandaalikesed. Väga täpne olles, oleks tore kui üldse meil ei üritataks igast asjast skandaali teha, ent eelkõige antud olukorras võiks ju meedia ise aidata kaasa presidendi ameti amerikaniseerumisele s.t hoidagi ta glamuurne ja õilis ning selekteerida välja ilmselged fopaad ning neid mitte toppida lehte. Kisendamisest ühe naisterahva peale pole kasu, sest tema pole kohustatud meie totraid unistusi täitma, tema peab seisma oma mehe kõrval nii, kuis oskab ja küllap mees temagi kõrval.

TEHNIKATE VAHETUS EI MUUDA MAAILMA EHK POLÜREALISM

Ly Lestbergi ja Rauno Thomas Mossi näitus „Polyreality“ galeriis Vaal, suletud 29.09.09.

Ehkki sain kutse avamisele, siis tegelikkuses polnud aega minna, ent avamispäeva õhtul AK-uudiseid vaadates teadsin, et ma pean selle näituse ära nägema. Eks sulgemise päev ole natuke sarnanegi, pidulikum ja melanhoolsemgi. Lisaks õnnestus ka üks autoritest galeriist leida. Kui kohustuslik julgustusvein kõrvale jätta, siis ilma ei jäänud millestki, kuna rahvahulka lävimiseks ma niiehknii eriti ei armasta.

Galeriisse sisenedes võtsid kõigepealt vastu Lestbergi suured fotod. Värviküllased, veidi kunstlikud ja säraga ülekülvatud. Ilmselgelt vihjates taotlusele muutuda jäädvustusest maaliks. Seda eelkõige saturationi (kasutan iseloomustuseks termineid, mida tean Adobe Photoshopist, kuna ei tea niiehknii täpseid eestikeelseid vasteid, siinkohal olen näinud kasutatavat saturatsiooni, aga vähemalt fototöötlusprogrammi kasutajad saavad nõnda vast täpsema info) elik värvide võimenduse tõttu. Tabatud hetked on üsna argised, inimesed rongis (kupees), külamees aia ääres jms. Oleks Lestberg jätnud kõik vaid kalgi objektiivi otsustada, siis oleks saanud üsna juhusliku ja argise dokumentalistika. Samas on aduda, et kunstnikule on poseeritud.

Lestbergi fotode vahele on põimitud mõned Mossi coverid neist s.t maalid. Tagasihoidlikus värvigammas ja väikesed nagu üldjuhul fotod ju on... Omamoodi huvitava detailina jäi meelde, kuis paaris kohas on Moss muutnud originaalil olija naeratust, rongisolija muigest oli saanud hobunaer ja kultuurimajas viibiva naisterahva omast pigem selline viltune ja püüdlik irve...

Mossi muud teosed asusid galerii ülemises osas n.ö rõdul, kuhu ka paar Ly fotot seltsiks eksinud. Rauno maalid olid sealgi väikseformaadilised ja tagasihoidlikud. Värvidest kasutuses papi pruun taust, valkjasbeež ja varjuhall. Pildistatuks-maalituks osutus keegi Tony (Capucci), kes enamasti oleskles erootilistes poosides üksi ning vaid paaril pildil oli ka detail tema partnerist ja ühel ka mõlemad portreteeritud. Peab tunnistama, et kui Ly oli üritanud fototehnikat maalitehnikale lähendada, siis Rauno maalitehnikat fotokunstiga siduda...

Nende kahe, ülemise ja alumise, pildirea mõjul saabki selgeks üks võimalikke ja lihtsamaid näituse kontseptsioone: pole vahet kasutatavas tehnikas, kui elamus on suudetud edasi anda. Teine kontsept, mis on ka meedias laiemalt käsitlust leidnud on flirt kollase meediaga, seda eelkõige Lestbergi juures leituna, kuna näitusesaali postide küljes oli kaheksa klassikalist meelelahutus vm. ala tähtede fotot.

Lisaks maalilikuks muutmisele on lihtne ja adutav Ly tahe edasianda iga inimese võimalust olla staar, vähemalt digitaliseeritud pildi abil. Kui ikka rõõmsalt keerata peale diffuse glow´d (pihustatud sära?), siis muutub ka kõige lihtsam mats glamuuripedeks.... Ilma võimendet särata, oleks võinud hetkiti isegi Ly fotosid segi ajada täpseimate hüpperrealistlike maalidega. Lestberg mängis-mängib seega kuulsuse ja glamuuri suhtelisusega ning tehniliste võimalustega, jättes õhku küsimuse, et kui reealne või tarvilik seesinane fame ja sull ikkagi on.

Rauno Thomas Moss näikse kasutavat vastassuunalist teed, kuna on maalinud fotoformaadis erootilisi pilte. Kuid nende maalide puhul kipub kohe meenuma seepia tonaalsus fotokunstis. Sarnased varjud ja varjundid, ning üldjuhul meetri kauguselt juba adumatud pintslitõmbed. Teine kahtlus või seletus tekkis, et kui juba Lestbergi fotosid on kaverdatud, siis võivad needki pildid olla ülemängitud fotod hoopis. Ma tõesti ei tea, ega hakka uurima, kes on seesinane Tony neil piltidel, kuid näikse, et pildid oleks justkui mõnelt homoporno või –erootika veebiküljelt maha astunud, ainult et päris pintsliga „õilistatud“. Ning tuues nõnda nähtavale ehk selle, et kui pornotööstus pingutaks, siis saaks vaevata eksponeerida tugevat ja kunstilist aktifotot.

Kokkuvõttes: mõlemad autorid tõstavad üht ühiskondlikku nähtust muule tasandile, andes mõista, et need tasandid eksisteerivad kõrvuti: staar lihtsas inimeses ja kunst pornostaaris. Mõlemad mängivad teadlikult tehnilise teostuse ja pildi formaadiga: foto maaligammasse ja maali suuruseks; foto reaalselt ümbermaalituks ja seesinane maal foto suuruseks. Küllap on veel mitmeid tasandeid, mida ma isegi ei oska sõnadesse ümber panna, sestap panen siia ka lingid, mida autorid ise ja kriitikud näitusest arvavad.

Vaala pressiteade: http://www.vaal.ee/est/article_id-1130
Jaan Elken Eesti Ekspressis: http://www.ekspress.ee/2009/09/19/areen/45208-tegelikkus-kuubis--moss-ja-lestberg-vaalas
Alar Pingi blogis paar pilti: http://alarpink.blogspot.com/2009/09/ly-lestberg-ja-rauno-thomas-moss.html
Ja kindlasti on kuskil veel infot...

Peeter Oja tuleks ära tappa! (nali tema maitse järgi?)

Alljärgnev pole üleskutse, vaid nali, mis vastuseks naljale!

Ma olen väga huumorimeeletu inimene, kui kipun nõustuma, et tapmise naljad konkreetse inimese kohta pole toredad ja lõbusad! Kuidas meie erameedias nalja tehakse saab lugeda SIIT. Loomulikult mõistan ma, et ei mõeldud ju tõsiselt, aga see ei tähenda, et inimene peaks aktsepteerima sellist mittetõsist ütlust. Matvere juhtumiga teen siinjuures vahe sisse. Matvere soovitas inimesel end ära tappa nimetamata kindlat inimest, vaid üldistades ja põlastades meie kollase ajakirjanduse üldist käitumist. Oja juhtumi puhul aga on ju täpselt teada, kellest räägitakse ning ei mingit üldistust, ega ka teadmist sotsiaaltöö ülesannetest ja võimalustest. Rääkimata, et "nali" ässitab teisi nimetatu elu kallale, mitte inimest ennast... Ent kuna mainitud härra seda lubab, siis miks mitte ka mina: See Peeter Oja tuleks ära tappa, kuna ta ei takistanud oma ajudeta lõugade mölavoogu!!! Eelkõige ärritab mind "nalja" juures lihtsa inimese peedistamine ja konkreetsus... Kui palju on tegelikult avaliku elu tegelasi, kelle suhtes oleks tapanaljad hoopis enam põhjendatud ja ehk isegi tarvilikud...

Kalakesed

Et neid saavat toita hiireklõpsuga...

PIIRATUD NÄGEMINE JA SEADUSED (konservatiivsete rahvuslaste ärritamiseks)

Kuna jampsimine on kestnud mõnegi päeva, siis ei suuda kuidagi end tagasi hoida. Aluseks siis : Leedu kuulutas välja ühe keelava seaduse, Delfi tänane juhtkiri (kahtlustan autorina Urmo Soonvaldi – minu kollane ja oletuslik nüke), Terve Mõistuse Sündikaadi juhtkiri ja TV3 eilse „Seitsmeste uudiste“ küsitluse protsent.

Mõni hetk tagasi meil vedas, president jättis „pronksiöö seaduse“ väljakuulutamata. Nii blogimaailmas kui ajalehtedes ilmusid kiitvad arvamused. Enne seda reageerisid mitmedki organisatsioonid ja poliitikud, selle seadus vastuvõtmise vastu. Lausa kiri saadeti meie riigi esimesele mehele. Kõik on korras.

Eile õhtul kogunes vaid veerandsada inimest Leedu saatkonna ette meelt avaldama, needki valdavalt või täieliselt Eesti Geinoored. Muud olulise(ma)d ühiskonnategelased või organisatsioonid ei pidanud vajalikuks isegi häält tõsta... Õige ka, teine riik ja teine rahvas, miks me peaksime kellegi teise demokraatia eest seisma. Meil läks ju õnneks! Seekord...

Nagu mitmedki targad inimesed on väitnud ja mis meie endi esimese vabariigi ajaloos kinnitust leidnud, siis kriisiajal suureneb hüppeliselt rahva kõva korra ihalus. Vaat praegu oleks Res Publical õige hetk oma „vali kord“ loosungitega saabuda. Aga arvatavasti tuleb sügisel üks veelgi äärmuslikum ja hetkel veel üsna tahaplaanile jääv organisatsioon n.n Eesti Rahvuslik Liikumine. Martin Helme saadud häälte arv Europarlamendi valimistel annab selleks ühiskonnale põhjendatud ootuse kui liikumisele enesekindlust. Mine tea ehk muutuvad millalgi Eesti Rahvuslikuks Parteiks... (minu kollane spekulatsioon).

Ühest silmast piilumine ja ühest suupoolest mõmisemine

Meil on viimastel aastatel kombeks edastada uudiseid, vaid ühest vaatepunktist lähtuvalt. Olgu siis promojate ja autorite ajakirjandusele ettesöödetu või meediatööliste võidukas avastus, et seal on ju „muud ka“, et keskenduda sellele „muule“. Lähima näitena või uus töölepinguseadus: autorid jahusid paindlikkusest, meedia töötajate hukust ja tööandjad eneste hukust. Keegi pole nõus arutlema iseseisvalt vastaspoole seisukohtade üle või valmis neid mõistma.

Selge on see, et tegu on võitlevate osapoolte demagoogiaga, nende eesmärkidega ning meie igaveste reformidega. Ei taipa siiani, mismoodi see töölepinguseadus konkreetsemalt riigile või töövõtjale hea on, kas poleks saanud neidki muutusi järk-järgult teha, anda inimestele aega kohaneda uute aeg-ajalt lisanduvate punktidega. Miks oli tarvis maha kiskuda kolhoosid ja toimiv miilits, selle asemel, et muuta rahulikult ja ühiskonna kulgedes esimesed suurfarmideks ja teine politseiks. Meie riigis pole reaalselt kordagi veel üleminekuid tunnistatud, vaid mõtlematu mahakiskumine ja jalgratta leiutamine. Küllap on sellises kiirustavas muutmises ka liberalismi nõrgim külg. Kuid kas selle pideva võitlemise käigus on üleüldse võimalik ehitada n.ö ühtset riiki. Mitte et ühtsusprintsiip demokraatias väga selgelt seni võimalikki oleks olnud. Ju on vaidlus sellesse sünnist (vana-kreeka vaidlushiomuliste kodanike poolt) saati sissekodeeritud.

Nõnda on siis läinud ka Leedu „homopropaganda vastase seadusega“. Meil keskendutakse just nimelt homoteemale ning ime siis, et demokraatia ja sõnavabaduse eest seisjad lillegi ei liiguta ega suud lahti ei tee. Info on ühekülgne ja piiratud. Homosid on ju ainult mõni protsent ühiskonnast, rahvuslaste meelest pole nad aga väärt eestlase või eestimaalase nimegi kandma, seega milleks nii tühise asjaga pead vaevata, vaat kõrvetad veel sõrmi, sest kõiksugu küsitlused näitavad, et 70% meie ühiskonnast eelistaks homode olematust või peiduspüsimist. Meenub oma „taktitundelise“ sõbra nali, et teie, homod, kuulutage Savisaar oma iidoliks ja laulge talle hoosiannat, siis on tema kadumine poliitmaastikult garanteeritud. Eksole...

Kas me seisame moraalse dilemma ees või oleme hirmust pimestatud

Leedus rõhutakse moraalile, eelkõige noorte kaitsmisele. Samale kaardile rõhuvad ka meie konservatiivid, kristlased ja/või rahvuslased. Seega ma isegi ei pea praegu kontrollima, milline partei sai mingi aeg tagasi Leedus valimisvõidu nagu vendade Kaczynskite võitu Poolas... (poleks tegu minu isikliku väljaandega, siis muidugi tuleks korrektsem olla). Arvatavasti sügisest pole me kaugel ka sellest, et meilgi konservatiivid olulisteks tegijateks tõusevad. Muutused on ju jõudnud juba Euroliidu etteotsagi... Ilmselgelt on see märk ebakindluse süvenemisest tuleviku ees, senine kakskümmend aastat pole hetkekokkuvõttes edukalt töötanud, järelikult tuleb alla anda ning oma teokarpi sulguda.

Millised need noori kaitsvad väärtused siis on. Üsna Siddharta Gautma printsipõlve sarnased: ta ei tohi näha ega kuulda viletsusest, vägivallast ja surmast. Mis sai Siddhartast kui ta kogemata kohtas surevat meest...? Ma ütleks, et muutus eluvõõrast eluhülgajaks (ärgu nüüd budistid solvugu, kasutan seda vaid lihtsustatud näitena, sest valgustatu tee pole ju igaühele jõukohane niiehknii), eemaldus kogu ühiskonnast ja selle väärtustest igaveseks.

Pole tarvis teada, mis asi on seks või seksuaalkäitumine, fantaasia ja vaba mõtlemine, mis asi on surm, mis on vägivald ja ebaõiglus. Kui kasvatada last õigesti, siis ta ju saabki vaid käituda õigesti, milleks talle teadmised ja valikuvabadus. Maailmas eksisteerivad, vaid ühtmoodi inimesed, kes on nagu sinu isa ja ema, ehk ka sugulased, erinevaid ei ole. Kui juhtumisi on, siis need on saatanast ja neil ei tohiks olla üldse õigust elada. Need erinevad on hirmsad ja ohtlikud, aga õnneks asuvad nad meist kaugel. Meil siin pole kunagi olnud teistsuguseid.

Oleks siis, et piirdutaks oma pere keskel sellise naiivse ideoloogia ajamisega, aga seda tahetakse laiendada kogu ühiskonnale, sest pere on ju teadupärast vähim ühiskonna üksus. Seega ühiskondlikul tasandil eitatakse, et ka "teistel" võivad olla väärtushinnangud ja neist väga suur osa kattub "õigete" omadega. Kattuvuste osas tehakse end pimedaks ja leitakse üles ainult erinevused, tihti vaid üks erinevus ja sellest piisab, et "vaenlase" vastu jõud koondada.

Naljakas on seegi, kuis üha ja üha pöördutakse retoorikas ja demagoogias tagasi nende ajalooliste väärtuste juurde, millest tegelikult on tahetud lahti saada, millest on mõistetud, et need on olnud inimese suhtes ebaõiglased ja vangistavad. Ometigi tahetakse ju olla vabad kodanikud vabal maal. Nõnda juhtubki üsna tihti, et kui muidu meie n.ö rahvuslikult meelestatud inimesed halavad, et kommunistliku režiimi kuriteod ei saanud piisavalt mõjusalt hukkamõistetud, siis oma vaikimisseaduse sooviga ning miks-mitte homoseksuaalsuse kriminaliseerimisega on nende ainsamaks näiteks just nimelt toosama režiim. Nägemata, et ühe väikese vabaduse keelamine viib teiseni ning lõpuks ei ole enam vabadust.

Muidugimõista on suuremal osal inimestel lihtsam elada kindlate reeglite ja kõigutamatute väärtuste maailmas. Kuid võiks ka tajuda, et keegi ei keela ju demokraatlikus ühiskonnas elada oma väärtuste järgi. Suletud ühiskonnas võib juhtuda, et riiklikud või ühiskondlikud väärtused ei luba isiklikke väärtusi hinnata ega väljendada ega isegi oma elus rakendada.

Arvestades suhteliselt suure osa valijaskonna käitumist või meeleolusid, siis ma ei peaks antud hoovusi veel demokraatia moraalseks läbikukkumiseks, ehkki konservatiivid nii näivad lootvat. Pigem on tegu üleüldise hirmuga, et aga kui meie, vaesed eestlased (ida-eurooplased) ei suuda majandusrongile tagasi hüpata.

See annab lootust, et ehk jõuab enne majanduskriis, kas läbi saada või vähemalt settida, enne kui konservatiivid hakkavad meie riiki lõhkuma ja meid üleüldisesse isolatsiooni suruvad. Kuidas ma ometi nii tohin öelda, rahvuslikud konservatiivid ju armastavad meie maad enim? Kindlasti enda arvates, ent kas see tunne on tõestatav või võrreldav. Nad ei suuda näha kummalisel kombel teiste eestlaste armastust oma maa vastu, ega hinnata inimeste soove. Oma kergelt fanaatilisel moel kipuvad nad tagasi just selle ühiskonnakorralduse poole, kus kõik on võrdselt vaesed või kui minul on halb, siis peab ka sinul olema. Ei ole tarvis ju, et inimene oleks iseseisvalt toimiv ja mõtlev olend, et ta teeks ise oma moraalsed või elulised või poliitilised valikud, sest inimene on nende silmis liiga tühine osake, et tema isiklikest soovidest hoolida.

EI ÕIGUSTA SÕNU, KÜLL REAKTSIOONI – MATVERE KAASUS

Lisan algse käratekitaja (muud lood s.t refereeringu ja juhtkirjad ja arvamused oskab vast iga inimene ise teineteist ja ennast kordavatest väljaannetest üles leida), mille leiab siit (http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=23d5b8d1-7a5f-4e84-9ee3-7e2c365971a6&open=four)

Millisena me näeme valdavat osa eesti meediast? Sisutühja meelelahutusena, kus puudub nii sarm kui jõud. Staaritootmist inimestest, kes oma andekuse tasemelt ei kõlbaks kivihunnikutki edasi-tagasi ümber laduma. Kirsiks trodile aga need haiglased pealkirjad, mis lisaks oma „upsitamistele“ ei vasta enam artikli sisule. Igal hommikul on võimalus saada piinlikkusega segatud naeruhoog, mida loetakse uudiseks, sõltumata väljaandest. Kui siis keegi arukam või sellest jamast tüdinum võtab nõuks ajakirjandust üldistavalt kritiseerida, siis kaitstakse end väitega, et aga mujal on ju olukord veel hullem ning meil siin ollakse üsna pehmekesed. Naabripoiss pissis pistiku pessa, meie siis ka, aga ainult ettevaatlikumalt, selle kõrvale seinale nimelt.

Tunnistan ausalt, et ma ei tea Matvere tegelikke põhjuseid, miks ta sellise needuse aastaaruandesse pani, aga sisimas võin ju oletada: küllap käkkis eelmise aasta aruande avalikustamine midagi ära, olgu siis isiklikus elus või ärilises plaanis. Või on vahepeal ilmunud lihtsalt mingeid ülalmainitud tunnustega lugusid meelelahutaja kohta. Hetkeks sähvatab, et äkki see oli kainelt kaalutletud lõuahaak, millest loodetigi skandaali, aga selleks tundub sõnastus liiga räige. Või tõesti jooksis kokku aastaaruande koostamise piin ja üldine vohav meediasaast.

Matvere on nii meelelahutaja kui ka „lihtsalt“ näitleja. Edukaks saamine mõlemal alal eeldab lisaks andele ja enesekehtestamisele ka meedia toetust. Ajakirjandus pöörab tähelepanu sellele, millele ta tahab. Võimalik, et üldse mitte isiku nendele omadustele, mis oleksid ka väärt tunnustust. Osaled mingis suurepärases rollis, annad endast maksimumi ja liigutad nii publiku kui kriitikute südant, aga avalikkusesse jõuab „uurimus“, kui palju maksis kostüüm või konkreetne butafooria, mida näitleja laval puudutas. Ja nõnda päevast-päeva...

Usutavam on muidugi, et Matvere sai haiget mingist kindlast juhtumusest ajakirjanduses, oli vihane ainult ühe „uuriva“ ajakirjaniku peale, ning reageeris üle. Põhjuse väljendada põlgust laialiulatuvalt-lahmivalt, aga andiski meelelahutust „toetava“ meediapildi üldine jälkus. Suurem osa inimesi ju ütleb vihasena asju, mida tegelikult ei mõtle või vähemalt nii räigelt ei mõtle ning seda mitte mõne institutsiooni või anonüümse massi kohta, vaid oma kõige lähematele inimestele. Sestap kaotabki minu jaoks konkreetse isiku puudumine needuses oma jõu.

Kurb on muidugi see, et küllap suurem osa meediast üritab nüüd põrmustada üht isikut, kes julges või kogemata sõnas nende vastu midagi niisama kujundlikult, kui ajakirjandus ise tavaliselt inimesi jalge alla tallab. Taotakse rusikate rinnale, nägemata põhjendatud kriitikat ja võtmata sellest õppust. Ma muidugi ei usu, et Matvere karjääril, nii meelelahutaja kui ka ärimehena, oleks kriips peal, sest meil ujuvad kundladki oma sitast välja ning jätkavad, ent pikka meelt läheb taltsutamatul mehel nüüd küll tarvis. Vabandamised või naljakspööramised teda enam ei päästa niiehknii.

Uuriva ajakirjanduse ülesanne pole aga kindlasti kadetsemine ja kiibitsemine suvalise inimese rahakotis, vaid ikka nendes, kus on ilmselgelt taga kuritegelik alge. Kõrvale kaldudes ühiskonnale kahjulike pahede avalikustamisest muutubki ajakirjanik lihtsalt nuhkivaks-kiibitsevaks latataraks. Tõesti pole tarvis teada palju keegi teenib kuniks ei selgu, et ta seda orjatöö või kahtlaste tehingutega saanud: aastaaruanne on eelkõige ju maksuametile mõeldud ning koostööst huvitatud partneritele taustauuringuks, mitte mingi skandaalikese üleskeeramiseks. Rääkimata omaette jampsist, kus üks ajakirjanik räägib miljonilisest käibest, mis polegi teab kui suur ühe ettevõtte kohta, samas teine juba miljonitulust väljavõetud dividendidena. Vähemalt niigi palju professionaalsust võiks ju ajakirjanikel olla, et nendesinastel asjadel vahet teha.

Mulle isiklikult meeldiks enim, kui tegu oleks teadliku aktiga ning Marko Matvere praegu kuskil pihku itsitab kogu seda suminat vaadates, sest see nulliks võimaluse, et tegu on lihtsalt mõtlematu ja mõnes mõttes rumala või matsliku inimesega. Pigem küünik kui lollpea. Samas niiehknii annab sellest juhtumist välja lugeda mõlemale osapoolele eluõppetundi, kuis mõtlematu sõna tegelikult haiget teeb. Ja haiget pole meie titekaka värvi meedia ammu saanud.

Oma mainet aga ei saa keegi muu parandada, kui ajakirjandus ise tehes küll lugusid eraelulistest seikadest nõndasamuti kui muudest asjadest, ent jäädes mõistlikkuse piiridesse. Pole tarvis kiskuda lugu inimese kohta „sõpradelt“, kui ta ei taha ise intervjuud anda, ega sellepeale veel solvunult kiljudes osundada. Pole ka tarvis omanikke või muu ilma meediat oma tegude õigustuseks tuua, sest meie elame siin riigis. Muidugi, ajakirjanik teeb oma tööd, aga kes on käskinud just SELLIST tööd teha?

Poega ei kasvanud (arvustus)

Esseekoguna hea, romaanina kahtlane, arvab Jüri Kaldmaa raamatust Ivar Sild.

Jüri Kaldmaa
“Isa kasvab pojaks: poeedi kollaaž­romaan 1986–2005”
Eesti Keele­ ­Sihtasutus 2009. 287 lk.

Jüri Kaldmaa on salapärase kumu põhjal valmis saanud oma elutööga: kollaažromaaniga, mis sisaldab kriitikat ja ilukirjanduslikke pudemeid. Algatuseks tahaks protestida, et kui kollaaž, siis võiks  
olla ka veidi rohkem segamisi-sulatamisi või nimetada väljastet teksti sellena, mis ta on – kriitikaraamat vahelugemistega. Ent autoril on õigus oma loomingut määratleda enda suva järgi. Nõnda peab arvustajagi lähtuma autori tahtest.

Kollaaž pole ju iseeneset midagi uut, aga eesti kirjanduses suhteliselt vähe kasutamist leidnud. Just eelmainit sulandamatus teeb autori järgimise raskeks. Aga olgu nii: meil on raamat Jüri Kaldmaalt, mille peategelane on Jüri Kaldmaa. Ei oska öelda, kuis päriselus, aga raamatukangelane on üsna kriitiline ja hirmuäratav mees. Ta näikse väga kindlalt teadvat, kuis asjad peavad olema, millal olid asjad hästi ja kuis need saaks taas heaks muuta.

Seega on Jüri mõttetegevuse väjenduseks arvustamine. Armu leiavad tema käes vähesed (nt Hannes Varblane, Gunnar Aarma, Külliki Saldre, Lembit Eelmäe). Enamus saab rooska, eelkõige tundub suur patune olevat Jaan Tätte, kelle lihtsakoelised ja müüvad tükid arvustajale rahu ei anna. Päriselt pole muidugi süüdi inimesed, vaid tegu on oma ilmapildi kuulutamisega.

Tema meelsuse kuulutamine sarnaneb paljuski Jeesuse jutlustamistega. Kas ehk mitte siit otsida kummastava pealkirja lähtekohta. Olnuna kord noor ja “rumal” literaat, kes enese arvates peaaegu jumal, on ta nüüdseks tulnud ilmikute keskele kannatama ja õpetussõnu jagama, püüab neid mõista, end lõpuks pühale kultuurialtarile ohvriks tuues? Siinjuures tuleb imetleda autori ausust: ta on üles märkinud ka variseride vastulaused tema kriitikale. Just sellised mahlasemad ja julgemad, mitte mingi salapobina.

Tegelikult on kurb tunnistada, et puhtalt romaani ja ilukirjanduse seisukohalt on peategelane veidi igav tüüp – karakter ei arene. Seisukohad, mis kaljukindlalt esinevad alguses on kinnitust leidnud ka lõpus. Põhimõttekindlus on hea asi, inimene peab lugu iseendast, ent antud tegelase puhul tundub see muutunud dogmaatiliseks jäikuseks, mis kuidagi ei taha arvestada maailmaga. Ent oletatav eeskuju, Jeesus, ometigi lubas inimestel olla nemad ise, vaid Jumala pidid nad oma südamesse laskma. Leppimist õpetas Jeesus, ent Jüri näikse lõppematut võitlust pidavat algusest lõpuni.

Kuna raamat kaldub mõtisklemise romaaniks, siis on loomulik, et kõnelejaga midagi eriti ei juhtugi, kui ehk üks Ülikooli episood romaani algusosas. Seega jääb hääl kaugeks ja võõraks, pisut ebainimlikuks. Küllap oleks tahtnud rohkem vihjeid, kuidas on kasvanud isast poeg. Ent ehk on autori õigus seegi, et peita oma loodu elu nii pisikestesse detailidesse, et esimeste lugemistega ei pruugigi mõista milline vahe on isal ja pojal. Küllap peab tõdema sedagi, et inimese elu kümne aasta jooksul on tavaliselt üsna hall ja argine ning elu ei väärigi väga esile toomist.

Milline on aga Jüri Kaldmaa jumal, selles raamatus vähemalt? Nii keeruliseks, kui ülesehitus siin jumala leidmise ka ajanud pole, siis ilmselgelt on selleks eesti kultuur. Kõigis oma erinevates avaldumisvormides kuulutab peategelane siin sõnumit: kui nõnda käitute, siis on jumal teile armuline. Kuldvasikatele ja kitšile pole kohta, populaarsus ja rahvale meeldimine on vaid saatana pettepilt. Jah, selline k ultuur nagu väga pikka aega eesti rahvas on harjunud nägema ja millise järgi suur osa vanemast põlvkonnast siiani igatsust tunneb.

Seega peaks ju leiduma kannatajas pisike alge suureks meeldimiseks. Jeesus omas ajas oli siiski revolutsionääriline tegelane. Tema seisukohad kõigutasid lõpuks tervet maailma, luues uued usundid ja ühe raames veel oi kui palju sekte. Ma kahtlen aga Jüri võimes muuta maailma või vähemalt eesti kultuurkonna käitumist, sest tema sõnumites pole midagi uudset ega võitluslikku. Konservatiivne kultuuritegemine ja tajumine on seni jäänud, jääb alati alles ning kindlasti tekib selle kõrvale ka üha ja üha uusi ning uuemaid suundi, millest mõned hääbuvad, mõned sulanduvad ja mõned jäävad jõulise joonena kultuuritahke ilmestama.

Minu kui arvustaja viga on see, et ma nii hirmsasti tahaks vaielda paljudes küsimustes Jüri Kaldmaa kujutatud Jüri Kaldmaaga, ent pole ju mõtet viirastusega jageleda. On ometigi väga kosutav ja lohutav lugeda, et idealistlik kirjanik pole kuhugi kadunud. Ent kui pöörata nüüd kriitika reaalsele rajale, siis tunnistagem, et tegu on ühe väga toreda kriitikuraamatuga, mille erinevaid osi seovad lõdvalt ilukirjanduslikud pudemed. Lugupeetud Jüri Kaldmaa, antud teos poleks sugugi igavam olnud, kui Te oleks teinud puhtalt essee- ja kriitikakogumiku, sest nendes ütlemistes on nõnda palju õiget kui ka ärritavat. Tekstid moodustavad omavahel hästi läbipõimunud terviku ning neis on piisavalt kujundeid ja värve. Ilukirjandusliku osa oleks võinud ootama jätta uut raamatut, sest ei tahaks uskuda, et nii vara on kellegi elutöö tehtud...